Hobulaiu 2025 vol2

Juba nädalajagu päevi on möödas sellest, kui käsime suure kambaga Hobulaiul, aga mina pole midagi kirjutanud. Sellel on mitu erinevat põhjust, aga peamine on see, et mul on loomekriis... Igas mõttes. Igatahes eelmine reede me Hobulaiule läksime. Meid ei olnud ei rohkem ega vähem kui 20 inimest (16 täiskasvanut ja 4 last). Ennem laiule minekut sai hoolega ilmateadet jälgitud ja nagu sel suvel kohane - jumalat palutud, et ilm oleks enam-vähemgi. Essa käis reede hommikul surnuaias ja ütles isale, et me läheme nüüd Hobulaiule, palun anna meile vaikne meri ja hea ilm. Mina ei tea, kas sellest oli abi, aga reedel läksime peegelsileda merega üle ja ilm oli terve päev suurepärane. 

Seekord oli eriline see, et Annely oma perega tuli isikliku paadiga üle, mis oligi väga hea, sest Bert käis kalal ja tõmbas kolm suurt haugipurakat välja. Ma ei mäletagi, millal viimati haugi sõin... Kunagi Põhjakal vist. Bert käis tegelikult teisel päeval ka kalal ja tõmbas 10 haugi välja, aga lasi need kõik tagasi. Alguses oli jutt, et teeme uhhaad teisel päeval, aga lõpuks sai ikkagi kogu saak grillilt üle lastud ja lihtsalt ära söödud. Bert oli üldse väga lahke ja tegi kaasasolnud poistele paadisõitu. Kõigil ikka ilusasti päästevestid seljas. Poistel oli lõbu laialt. Ma ei tea, kas mina oleksin julgenud nii väikese paadiga üle tulla... Ma kardan isegi seda Märjamaa valla paati ja sõitu, aga ma ütlesin kohe kaptenile, et ärgu ta palun sellist sõitu tehku, nagu ta meile eelmine kord tegi, kui saarel käisime, sest ma tõesti kardan. Kapten oli vastutulelik ja sõitis rahulikult. Vähemasti saarele minnes. Peaaegu oleksin pidanud teda kiitma, kui ta poleks tagasisõidul tõelist rallit teinud.... 

Midagi väga mullistavat me seekord saarel ei teinud. Kuna koos olid rohkem või vähem sportlikud meeskodanikud, siis mängiti päris palju jalgpalli. Isegi kossu visati. Sebastian on muidugi alati käpp, kui keegi viitsib temaga palli taguda ja Aivar ikka viitsib, kuigi ka Arvo andis oma osa ja minu meelest isegi Mart vähe koksis palli. Olen Sebastianilt küsinud, kas ta tunneb vahel jalkast puudust... Ta ütleb, et otseselt ei tunne, sest ta ei viitsiks neli korda nädalas jalkatrennis käia, aga hea on ikka, kui vahel saab mängida. 

Päris palju mängiti ka Mölkkyt. Meie Sebastianile meeldib see mäng väga. Talle üldse meeldivad igasugused aktiivsed tegevused. Püüdsin neid pildile ka saada, aga kuidagi ei olnud seekord kätt ega silma... Aga mõne eessesiva fotojahi jaoks ikka mingeid pilte sain. 

Kuna Essal oli 18.august sünnipäev, siis Annely ja Getter tegid koos nelja poisiga küpsisetorti. See oli tõeline kaos :D, aga tort ise tuli väga maitsev. Mul on selline tunne, et Pille poisid (kaksikud) on harjunud ema köögis aitama. Nad tahtsid koguaeg kuskil midagi kaasa aidata. Ma muidugi ei tea - võibolla mu arvamus on täitsa vale. Igatahes said nad tordi valmis ja poisid olid ülirahul, et nad said ka aidata. Enda jaoks panen kirja, et maasikatoormoosiga on tort parem kui vaarikatoormoosiga. Noh, et järgmine aasta teaks selle peale mõelda. Essa poetas paar pisarat ka, kui öösel tüdrukud tordiga tulid :)

Teisel päeval käisime matkamas ka. Seekord läks punt kaheks või isegi kolmeks. Osad läksid lõunamajaka juurde, osad põhjamajaka juurde ja osad magasid pohmelli välja :D Mina olin selles seltskonnas, kes käis lõunamajaka juures. Miks me niimoodi hargnesime? Sest seekord ei olnud Mira ainuke koer, kes kaasas oli. Liivi perel on suur valge lambakoer ja ka tema oli saarel seekord. Kuna Mira ja Keru omavahel läbi ei saa, siis pidime neid üksteisest eemal hoidma. Mira ei tee Kerust väljagi, aga Keru on väga huvitatud. Seetõttu oli Liivi nagu lapsega, pidi pidevalt vaatama, et Keru liiga hoogu ei satuks - tegi temaga kuulekustrenni, jalutas, jooksutasid mererannas. Mul oli algul sellest suur hirm, et Keru Hobulaiule tuleb, aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et kõik laabus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Kuigi ma kujutan ette, kui väsinud Liivi võis lõpuks olla... 

Saime ikka vihma ka, kuigi mitte nii palju, kui palju ilmateenistus lubas. Aga peale vihma oli ka temperatuur suht madal (15 kraadi maksimum) ja päris palju sai ikka külmetatud. Midagi seetõttu muidugi tegemata ei jäänud. Toimkond töötas nagu õlitatult ja ujumas käidi ikka mitmeid kordi. Mina sellest ei tea midagi, ma ei käinud isegi saunas... Kõige vapram oli Sebastian laupäeva hommikul, kui läks otse voodist merre. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ta suutis, aga näe suutis. Süüa oli jälle kuidagi liiga palju kaasas. Eks Berdi püütud haugid lõid ka natuke selle arvestamise värgi sassi, sest sel päeval, kui ta need püüdis, oli mõeldud viis lõhefileed, aga siis olid ju haugid ka veel lisaks. Juhtus nii, et hommikuks olid kaks lõhefileed alles, aga otsa nad päeva peale said, niiet - ei miskit hullu. Minul õnnestus seekord kuidagi niimoodi saarel ära käia, et köögis nõusid pesema ei pidanudki, ainult sauna juures. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus... See ei olnud taotuslik. Aga Essa, kibe käsi, hoolitses korra ja puhtuse eest :)

Ma olin seekord sellest saarel käigust erakordselt väsinud. Isegi esmaspäevaks ei olnud taastunud. Ma ei tea, kas see külm ja vihm andis oma osa... Või on seal taga minu üleüldine enesetunne... Kuigi peab ütlema, et isa andis meile ikkagi suhteliselt ilusad ilmad. Mitte pooltki selliseid, mis ilmateenistus lubas. 

Selleks aastaks on Hobulaiuga kõik. Ja järgmiseks aastaks uued ajad broneeritud. Ma ei hakka siin kirjutama, kui palju alkoholi ära joodi või kui suur pohmakas kellelgi oli, aga üht ma ütlen küll - mitte kunagi tavaolukorras ei korgita 14.00 päeval rummi lahti :D Tavaolukorras. Mitte kunagi. Muidu oli nagu saarel käik ikka - koos kitarrimängu ja lauluga, sportlikud tegevused, toimkonnad, vihameistrid, Arvo jõudis isegi sauna kerise ära parandada olemasolevate vahenditega. Ja Essa teed putitada. Nüüd on Essa haige, palju tervisi talle :)

Kaptenile ütlen ainult nii palju, et... Ma ei ütlegi midagi. Austa merd!

Teie Ennike

Piretiga Pärnus

Suvi hakkab otsa saama ja sellest on väga kahju... Täna hommikul käisin juba jopega Mirat jalutamas ja mõtlesin, et oleks võinud salli ka kaela panna :(  Olen terve nädal aega eilset ilmateadet vaadanud ja kord ahastanud ja kord rõõmustanud. Ei näidanud midagi väga oivalist, pigem vihma ja õhutemperatuur ka polnud rohkem kui 17 kraadi. Pühapäeva hommikul ärgates oli ilmateade vist esimene asi, mida ma vaatasin ja minu kergenduseks vihma ei lubanud. Sooja ka väga palju ei lubanud, aga vähemalt ei olnud vihma. Nimelt olid meil Piretiga pühapäeva õhtuks ostetud Marko Metvere kontserti piletid Pärnus Ammene Villa hoovis. Oi, ma muudkui mõtlesin, et kuidas ma seal külmas istun ja naudin! 

Piret tuli mulle 16.30 järgi ja sõitsime Pärnusse Hea Maa restorani. Vahepeal oli see restoran kinni, aga minu sureks rõõmuks on nad hetkel avatud. Mulle meeldib sealne toit, see on nii puhas ja ilus ja hästi maitestatud. Õnneks Piret eelistas ka Head Maad Supelsakstele. Saime eraldiasuva katusealuse all endale laua ja polnud kedagi, kes oleks häirinud. Mina tellisin kohafilee lisadega ja Piret võttis Tom Yum supi. Ma eelistan peaaegu alati väljas süües kala, sest ma olen ainult ühe korra pidanud restoranis kalas pettuma, ülejäänud korrad on ikkagi 10/10st olnud. Lauda toodi ka saia, aga kuna ma saia ei söö, siis ma ei tea, kuidas see maitses. Ma oleksin iga kell eelistanud ise tehtud leiba. Aga kala oli suurepärane! Ma sõin peaaegu kõik ära. Piret enda supist küll jagu ei saanud :D, kuigi ta ütles, et see on väga hea. Ma soovitan seda restorani julgelt, ma pole seal veel kunagi halba sööki saanud. 

Kui kõhud olid täis, jalutasime Ammende Villa juurde. Sealt ei olnud pikk maa, umbes kilomeeter. Ja me saime kohad esireas! Sellist luksust polegi ennem juhtunud. Mõtlesin, et ma saan ilma eesistuvate peadeta Matverest pilti teha ja see mõte meeldis mulle väga. 

Mulle väga Matvere meeldib! Tema vokaalid on lihtsalt nii ilusad ja kõlavad. Ilmselt ma poleks tema kontsertile läinud, kui oleks keegi teine valikus olnud, aga ma ei kahetse hetkeks ka seda kontserti. Ta on tõesti andekas oma erilise akordioniga ja nagu ma juba kirjutasin, siis see helisev vokaal on nii ilus. Aga oh seda imelikku lugu - mitte ühtegi tuttavat laulu polnud. Mitte ainsamatki. Isegi vana Tätte laul, mis oli väidetavalt seitse aastat tagasi kirjutatud, oli võõras. Aga sellest polnud hullu midagi, ilus oli kuulata ikkagi. Ja no need vahejutud, mida Matvere rääkis - ilmekalt, soravalt ja humoorikalt. Väga ilus kontsert oli!

Ja rohkem polnudki vaja - üks lava, üks mees ja üks akordion. Ja kaks pleedi :) Piret oli meile pleedid kaasa võtnud ja mul ei hakanudki külm, kuigi olin selle pärast ikka päris mures, sest eelmine õhtu Sipas oli ikka väga jahe. Isegi nende tibulampide all... Seal polnud ju mingeid lampe, mis soojendaks, aga kuna tuult ei olnud, siis see +17 kraadi ei olnudki kõige hullem. Kuigi Piret ütles, et tal hakkas nina külmetama :) Ma igaksjuhuks katsusin oma nina ka - oli pisut jahe tõesti. 

Peale kontserti käis Piret poes ja ostis kommi :) Ma pole väga lobiseja ja seetõttu oli kojusõit üsna vaikne. Eks sees olid emotsioonid, mida kogu Pärnus käik tekitas. Ma loodan, et me teeme ka edaspidi Piretiga mingeid toredaid asju. Seda ei juhtu küll tihti, sest enamasti on mei kohtumised tõsised ja valusad, aga nii hea on mõelda, et Sul on keegi, kellega saab minna Pärnusse Mateveret kuulama :) Piret arvas, et me võiksime teatrisse ka minna millalgi, ma loodan, et see ei jää pelgalt arvamiseks. 

Aitäh Sulle Piret selle õhtu eest! Ja kuigi ma olen vaikne, siis mulle ikkagi väga meeldis. Isegi, kui vahepeal oli tunne, et asjast ei saa asja... Sai ikka :) 

Teie Ennike

Hobulaiul minu suguvõsaga

Nagu ikka iga suvi pakkisime asjad kokku ja läksime Hobulaiule, seekord siis minu suguvõsaga. Kokku oli meid  13 täiskasvanut ja 5 last. Juba kaks nädalat ennem minekut hakati vaatama erinevaid ilmateateid, võrreldi üksteise omasid ja ausalt öeldes kerge paanika puges hinge, sest veel päev ennem minekut näitas, et terve reede sajab lausvihma. Seda nii Märjamaal, Haapsalus kui Hobulaiul. Hommikul ärgates piilusin poole silmaga, et mis ilm on ja kui mu kõrv ei kuulnud vihmakrabinat, siis julgesin mõlemad silmad lahti teha ja vaadata aknast välja. Ei, ei sadanud. Vaatasin ilmateadet ja sadu oli lükkunud pealelõunasse ehk umbes sinna paika, kus meil oli plaanitud merereis saarele. Pakkisime oma viimased asjad kokku, tassisime kõik auto peale, Arvo kontrollis veel üle, et kõik oleks ilusasti kaasas ja sõitsime poole seltskonnaga koos Rohukülla. Kui sinna jõudsime, ikka vihma ei sadanud, kuigi taevas oli üsna kurjakuulutav. Pakkisime end kapteni abiga paadile ja asusime teele. Ja vihma ikka ei sadanud. Minu meelest on Hobulaiule mineku kõige hullem osa paadisõit, sest ma lihtsalt nii väga kardan seda pisikest kipakat paati ja austan merd. Aga ilusasti Hobulaiule me jõudisme ja kapten läks Rohukülla teise paaditäie inimeste järgi. Meie, kes me esimese paadiga üle tulime, valmistasime ette lõunasöögi. Kui teine paaditäis ka kohale jõudis ja kell oli umbes kahe paiku, siis ikka veel ei olnud mingit vihma, kuigi ilmateated näitasid, et just nüüd praegu juba sajab. 

Kõik mahutasid ja jagasid end tubadesse ära ja algas chill. Mira nautis täiega vaba elu ja lapsed käisid haldjapuu juures oma kingikottidel järgi. Jajah, meil on seal juba mitu aastat haldjapuu, kust kõik lapsed saavad endale kingikoti, mille eest on Triin hoolitsenud. Alissa muidugi juba kahtleb nende haldjate olemasolus, aga see ei vähenda rõõmu saadud kingikoti üle. Mina täpselt ei tea, mis neis kottides oli, aga igatahes said nad kõik endale täispuhutavad toolid. Nendest oli neile lõbu ja mõnu laialt ja kadedad olid nad ka teisi sinna peale istuma laskma. Ma alati mõtlen, et kas see kõik kokku liiga kulukas ei ole Triinu jaoks, aga Triin ongi kinkija. On alati olnud. Tema suurim rõõm on andmisrõõm. Ja veel suurem rõõm on tal näha laste silmis rõõmusädet. 

Ja vihma ikka veel ei sadanud...

Õhtutoimkonnas osalesid kõik. Igalühel oli oma ülesanne ja kõik asjad said kiirelt tehtud. Mehed hoolitsesid sauna ja grilli eest, naiste ülesanne oli salatid ja kartulid. Käruga vedasime kõik asjad sauna ja grilli juurde ning siis oli tõeline hell kichen. Kõik asjad olid korraga tulel ning Arvo, Sebastian ja Margus grillisid kõik asjad valmis (lõhe, vegansodi, vorstid, praekartulid, kukeseened). Kui kõhud olid täis, käisime saunas ja kõik soovijad said merre minna otse leililavalt. Mina ei soovinud. Saunas olid uuendused ja see oli üks kohutavalt kuum saun. Nii kuum, et ma pidin vahepeale madalamale istuma minema. Aga see oli parem variant, kui eelmise aasta külm saun. Peale sauna mängis Bassu kitarri ja me laulsime. 

Päris ööhakul, poole kaheteist paiku käisime kõik koos sadamas ja panime Arvo isa mälestuseks küünla. Tal nimelt oleks sel päeval sünnipäev olnud ja kuna ta oli aastaid Hobulaiu kapten, siis arvas Arvo, et küünla panemine on ilus mõte. Vanaisa oleks saanud 87aastaseks, aga 15. oktoober saab hoopis tema surmast üks aasta. See oli selline ilus hetk seal saarel :) Bassu kallas merre törtsu viina ka, sest vanaisa tuli saarele alati oma kohvriga, kus oli viin, suitsuvorst ja puhtad sokid. Rohkemat tal vaja ei läinud :D

Hommikul hakkasid kõik ärkama poole üheksa paiku ja siis Ailen tegi suure potitäie karahelbeputru, mis tuli tal väga hästi välja. Allu ise oli suht loppis, sest oh seda rõõmu - ta on beebiootel :) Vahemärkusena võin öelda, et mul juba sõrmed sügelevad. Peale hommikusööki olime niisama siruli päikese käes ja umbes kaheteist ajal tegi Arvo meile joogatunni. Osalejaid eriti ei olnud, aga mina, Liisu, Kristi ja Taavi saime mõnusa laupäevase venituse. Peaks ütlema, et Arvol tuli see juhendamine päris hästi välja. Joogatundidest  Andriga on ikka palju kasu olnud. Lapsed muidugi käisid aida taga kommenteerimas, kui nõmedat asja me teeme, aga püüdsime neist mitte välja teha. Kristi ja Taavi tegid elus esimest korda joogat ja neil tuli väga hästi välja. Tegime päikesetervitust, millele eelnes keha ette valmistamine. Ma arvan, et minu jaoks oli see selle saarekäigu kõige mõnusam osa. 

Ja muidugi oli päevakorras ka küpsisetordi tegemine, mis on juba aastaid noorte pärusmaa olnud, aga meil oli seekord nn noori kaasas ainult kolm, kellest üks ehk Sebastian ka viilis sellest tegevusest kõrvale. Nii juhtuski, et Luise ja Rauno tegid küpsisetordi valmis. Ma panen siia kirja, et vaja oli kuus pakki küpsiseid, kaks toru kohupiimapastat, üks suur vahukoor, pakk külmutatud vaarikaid ja kaunistuseks marju. Miks ma selle siia kirja panen? Sest iga aasta ennem Hobulaidu me nuputame, kui palju küpsiseid vaja läheb :D Nüüd on see kirjas, et kui teha 5x5 suurus küpsisetort, on just nii palju neid asju vaja. Luisele ja Raunole suured aitähid, et nad tordi tegemise enda õlule võtsid. Ja tead, Luise, see kook oli tõesti magus :)

Väikese matka tegime ka. Tahtsime viia lapsed liivaranda, sest muidu, seal sadamaaugus ujumas käies on põhi kivine ja mudane ja vetikane, aga seal ühes kohas lõuna poole on selline väikene liivarand. Mina meres ei käinud, aga vesi olevat olnud selline jahedamapoolsem, päris mdalas siiski pigem soe. Lapsed käisid kõik ujumas ja osad täiskasvanud ka. Ma arvan, et nende päevade jooksul käisid kõige rohkem meres Arvo ja Sebastian. Annab tunda, et nad karastavad end külma veega ja see muidugi ka, et Sebastian avas selle aasta ujumishooaja juba veebruaris. Ja no see Mira! Issand, kus ta võib selles vees mängida... Ta mängib oma veemängu täpselt nii kaua, kuni viimaks öeldakse, et aitab küll, lähme koju. Väsimatult. See on päris naljakas vaatepilt ja ma imestan, et ta pole veel nendest looduslikest veekogudest mingit mürgitust saanud...

Ülejäänud päev möödus molutades ja Mölkkyt mängides. Ma ei tea, kas asi oli selles, et Sebastian märkis või oli tal lihtsalt õnne, aga mõlemad mängud ta võitis. Poisid mängisid jalkagolfi ka ja Sebastian ütles, et Mihkel oli selles päris hea. Ei tea, kas ta käib jalkatrennis? Ma ei hakka isegi ütlema, palju alkoholi selle molutamise juures ära joodi... Ja siis oli jälle toimkond - kõik samad asjad, mis eelmisel õhtul, ainult lõhe asemel šašlõkk. Bassu mängis kitarri, soovijad said sauna ja merre ning mis põhiline - vihma polnud selleks ajaks ikka veel grammigi sadanud. Suured tänud ka Triinule - küll ta teab, mille eest :)

Viimasel päeval võisime saarel olla nii kaua, kuni soovisime, sest uut rahvast pühapäeval peale ei tulnud. Otsustasime, et läheme kell kolm ja neli maha. Saime teha veel lõunasöögi sauna juures ja selleks, et oleks sooja vett, kütsid mehed sauna ja kõik soovijad said veel ühe leili ja meresupluse teha. Ja siis koristasime kõik ära üheskoos. Mehed sauna juures, naised köögis ja tubades. Kõik jäi meist maha nii nagu saarele tulles - puhas ja ilus. 

Ilmateade seebiks! Me ei saanud mitte ühtegi vihma. Ma ei tea, mille pealt nad seda ilma ennustavad... Ilm oli väga ilus ja soe. Kõik saime nahad punaseks, eriti ninad. Mul on see siimaani punane :D Rääkisime veel Liisuga sauna juures nõusid pestes, et kõik on jälle kuidagi hästi sujunud. Mingeid probleeme polnud, sai laulda ja ujuda, palju häid sööke, lapsed olid nii tublid kõik. Vahel mõtlen, et mis meid sinna saarele niimoodi kokku viib ja siis ma tean küll mis - aeg jääb seisma. Ei mingit elektrit (ainult öösel mõned tunnid), ei minegid nutiseadmeid, ei mingeid kohustusi... Terved pikad päevad õues ja kõik, kes soovivad, võivad nii palju, kui tahavad, ujumas käia. Kui ainult seda paadisõitu poleks... Sebastian küll ütles, et see on üks ägedamaid asju. Oi, see kapten tegi meile sõitu! Me ei ole mitte kunagi nii kiiresti sellelt saarelt maha tulnud... Ma tõesti kartsin nii väga, et pidin mõttes meie isa palvet lugema. 

Käidud! Ja oldud! Aitäh kõikidele, kes osa võtsid! Mul oli väga hea meel Kristit ja ta pere näha, sest me ei olnud juba novembrist saadik kohtunud. Teisi ikka näeb pidevalt, aga jah, sinna Rakvere kanti ei ole sattnud. Kõik jäid väga rahule ja uueks aastaks on uus aeg kirjas. Et mitte ilma jääda sellest millestki, mis seal saarel on :)

Teie Ennike