Me oleme ikka käinud jõulude ja uueaasta vahel teatris ja ei erinenud see aastagi selle tradistiooni poolest. Ostsime piletid Pärnu Endla teatrisse vaatama etendust "Langev täht". Aga ennem teatrikülastust me ikka käime alati restoranis ka. Sellega oli natukene kriitiline, sest selgus, et väga paljud head restoranid Pärnus on pühapäeviti suletud. Ma nägin ikka kurja vaeva, et leida meile see koht, kus süüa. Supesakstesse oleks saanud, aga seal ei olnud ühtegi sellist pearooga, mida me väga süüa oleks tahtnud. Ma tegin küll sinna viimases hädas broneeringu, aga otsisin ikka edasi. Kuidagi väga juhuslikult sattusin Mon Ami restorani peale, vaataisn menüüd, arutasin Arvoga läbi ja tegin sinna broneeringu. 28. detsember me Pärnusse suundusimegi.
Restoran oli ilus ja hubane. Eriti ilusaks tegi selle kaminas põlev elav tuli, mis sellel päeval oli nii vajalik, sest õues olid tormituuled ja külmakraadid. Valisime endale laua ja vaatasime menüüd, mis oli teistsugune kui internetis. Me Liisuga olime hetkeks natukene pettunud, aga see oli tõesti ainult hetkeks.
Me tavaliselt eelrooga ei söö, oleme võtnud midagi jagamiseks. Mona Amis väga selleks valikut ei olnud, et oleks saanud nelja peale võtta, seega me võtsime Arvoga Mon Ami valiku ning Liisu ja Raivo võtsid kumbki endale krevetid. Meie valikus oli rukkileiva laastud, suitsukala, marineeritud kala, marineeritud sibul, tartar ja linnuliha pasteet. See oli külluslik ja parajalt suur, et kahepeale ära süüa. Maitses väga hästi. Liisu ja Raivo sõid oma krevette ja olid ka rahul. Liisu küll ütles, et tšillit on liiga vähe, aga ära nad oma krevetid sõid.
Pearoaga oli vähe keerulisem, sest meie Liisuga olime eelnevalt menüüst valinud enda jaoks küüliku välja, aga küülikut üldse menüüs ei olnudki. Pidime ümber mõtlema. Mina valisin kohafilee (mulle tundub restoranis kala turvaline valik), Liisu ja Raivo võtsid Osso bucco ja Arvo optimistlikult lamba. Mina jäin enda roaga väga rahule, Arvole maitses ka tema söök väga ja me maitsesime Liisu taldrikust veislelihahautist ka, mis oli väga maitsev. Ainus asi, mis oli natukene proptsioonist väljas, oli roogade suurus. Lammas oli selline väike, restorani moodi praad, aga seda Osso buccot ja risottot oli nii palju, et Liisu ei jaksanudki enda praadi ära süüa. See oli tõesti tohutu. Mul oli hea meel, et ma olin valinud kala. Aga söögid olid head, väga hästi maitsestatud ja küpsusaste kõikidel roogadel õige. See veiselihahautis lihtsalt lagunes kahvli all, nii hea pehme oli. Kala oli väga hästi maitsestatud ja lammas ilusasti roosa. Kõik said kõhud täis.
Magustoiduks valisime Liisu ja Raivoga Camemberti vahu ja Arvo valis Tarte tatini. Issand, kui ilusad need olid! See vaht oli lihtsalt suurepärane, kuigi me ei suutnud tuvastada, millest see tehtud oli. See polnud üldse läägelt magus magustoit, oli selline kerge ja vähemagus. Mesised pirnid andsid nii palju juurde. Arvo dessert oli suur ja krõbe. Ma kahjuks unustasin maitsta :D Aga tundus hea ja rikkalik. Igatahes kõhud said ülitäis seal restoranis. Mõtlesin, et ma ei söö mitu päeva mitte midagi :D Liisu kurtis ka oma magustoitu süües, et kõht on nii täis, aga nii hea oli, et järgi jätta ka ei saanud.
Peale sellist uhket söömaaega läksime Endlasse. Jõudsime viis minutit ennem etenduse algust. Etendus oli siis "Langev täht", mis oli romantiline draama. Lavastanud Enn Keerd ning näitlejad Kadri Rämmeld ja Indrek Taalmaa. Mina sealt draamat ei üles ei leinud, aga natuke oli huumorit ka. Rääkis see siis taaskohtumisest üle 25 aasta lennujaamas, kus olid lumevangis. Naisel ja mehel oli olnud 22 kuud kooselu ja siis nad kohtusid juhuslikult lennujaamas 25 aastat hiljem. Mingi säde lõi süttima, kuid suudlusest kaugemale ei jõutud. Oli valu ja ilu, oli saladusi, mis tulid ilmsiks, oli küsimusi, mis juhtus 25 aastat tagasi.
Mõlemad näitlejad on väga head ja väga hästi nad ka selle tüki ära mängisid. Igav ei hakanud, aga lõpp oli kuidagi... Lage. Ootasin midagi enamat. Mingit ... Ma ei teagi mida... Midagi kurba, kui tegu oli draamaga :)
Arvo oli natuke vaikne või no harjumatult vaikne. Võibolla ta ei tundnud end kõige paremini, sest ta tegelikult oli haige. Minu meelest läks kõik väga hästi. Söögid olid head, etendus oli hea, seltskond oli hea. Selleks aastaks on teatrikülastustega kõik. Uuel aastal juba üks etendus olemas, sest Liisu kinkis endale ja meile jõuludeks teatripiletid. Mul on ka üks eesmärk seoses teatriga, aga sellest ma praegu ei kirjuta.
Oli ilus õhtu! Sebastian küsis mu käest küll ennem minekut, et kuidas meil õnnestus isa draamat vaatama meelitada, aga tegelikult see nagu polnudki mingi eriline draama. Või ei saanud mina sellest lihtsalt aru. Koju sõites mõtlesin, et see on nii hea, et me niimodi käime ja teeme. Mulle annab see nii palju juurde. Ja mul on nii hea meel, et me ei pidanud ikkagi Supelsakstesse minema, vaid saime Mon Amis käia. Sinna me läheme kindlasti kunagi tagasi. Aitäh Arvo, Liisu ja Raivo nende elamuste eest!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar