Eesti Vabariik sai vahepeal 108aastaseks. Ja meie tegime sellel ajal igasugu asju, et seda päeva ikka vääriselt tähistada. 23. veebruar organiseeris Liisu lõkkeõhtu enda juures ja kokku tuli meid päris palju inimesi. Selleks, et see lõkkeõhtu saaks toimuda, olid Liisu ja Arvo terassimööbli tassinud lõkkekoha ümber. Liisu oli teinud kiluvõileibu ja oasalatit, mina küpsetasin õunakoogi. Külma oli sel õhtul neli kraadi, mis oli ikka väga hea, kui mõelda nendele külmadele mis terve jaanuar ja veebruar on olnud. Tuult ka praktiliselt ei olnud. Kogunesime kell kuus õhtul. Bassu oli teinud kaks termosetäit teed ja kõik, kes tahtsid, said vorsti grillida. Mina vorstist ei hooli, aga kiluleiba munavõiga sõin küll. Ja lõkke ümber oli hea soe olla. Arvo tõi Sipast ronte, mida lõkkesse panna ja ära kütsime ka Marguse ja Liisu jõulukuused. Mõtled küll, et kes teeb miinuskraadidega lõkkeõhtuid, kuid tegelikult ei olnud külm. Lõke oli koguaeg suur ja vahepeal oli isegi nii soe, et pidi kindad käest ära võtma. Kahju muidugi, et ema ei tulnud, aga küllap ta kartis külma. Ja Allu oli sel õhtul veel ühes tükis, mis oli murettekitav, sest soojamaareis ei ole enam mägede taga ja tore oleks olnud, kui beebi oleks ikka ennem seda ära sündinud. Kata jagas Allule igasugu häid nippe, kuidas sünnitust esile kutsuda ja Allu ise ütles, et ta on päevad läbi trepist üles ja alla käinud :D , aga tita oli kui kangekaelne kõhus edasi. Umbes kümne ajal õhtul läksid viimased inimesed laiali. Siis oli juba natuke külm ka, sest puud hakkasid otsa saama ja natuke oli tuult ka. Oli väga mõnus õhtu, kuigi söömise koha pealt ikka täielik katastroof :D Ja see katastroof tõotas järgmisel päeval jätkuda.
Eesti Vabariigi sünnipäeval ärkasime juba varakult, Arvo eriti varakult ja olime valmis uueks ja toredaks päevaks. Olime kokku leppinud, et lähme Jalasele matkama. Alguses pidime küll kohalikul Järta matkal osalema, aga Sebastian ütles, et milleks sinna rahvaüritusele minna, kui võiksime hoopis oma pundiga Jalasele minna. Ma olin temaga täiesti nõus. Aga selleks, et Jalasele minna, ma olin sunnitud küpsetama oma nisujahu- ja suhkruvabasid muffineid. Need ei ole minu isiklikud lemmikud, aga Arvole ja Liisule maitsevad need väga. Ja no see on vähe kergem versioon küpsetistest. Käisime Arvoga jalutamas ära ja siis Arvo läks poodi vajalike asjade järgi. Kell veerand kaksteist olid muffinid valmis ja kell 12 kogunemsime Liisu juurde. Seekord võtsid matkast osa mina, Sebastian, Arvo, Liisu ja Margus. Ning muidugi Mira. Jalasel on hea käia, sest see on nii ligidal, autosõidule eriti aega ei kulu. Ja no see on meie koduraba, ma ei tea, kui palju me seal käinud oleme.
Sattusime Jalasele väga heal ajal. Kolm autot sõitis just minema ja kolm autot peale meie autode olid veel Jalasele tulnud. Asusime teele. Koer jooksis vabalt, sest seda ma tean, et seal ei juhtu temaga midagi. Ta õnneks kuulab väga hästi ka Arvo sõna, kui me ta rihmast vabaks laseme ja praegu polnud veekogusid ka, kuhu ta ummisjalu sisse oleks võinud joosta. Kõige raskem osa oli silla ületamine, seal pidi teda traksidest natuke suunama. Rada oli sisse käidud, selles mõttes oli hea. Aga lund on see talv ikka palju. Miral oli natuke raske liikuda, sest igal pool olid lumehanged, aga ta sai üsna kiiresti aru, et ummisjalu joosta ei saa. Samas minul jällegi oli süda rahul, et lund oli palju, sest see tähendas, et Mira kuskile kaugemale ei läinud, vaid püsis ilusasti tee peal. Jalutasime esimese platvormini järve ääres, aga üks seltskond oli selle hõivanud, seega pidime tagumisele platvormile minema, kus saime siis piknikut pidada. Tagumisele platvormile rada ei läinud, st keegi polnud sealt läinud. Suht keeruline oli laudteed aimata, aga Arvo kõndis kõige ees ja me ikka saime sinna taha otsa kõnnitud.
Pidasime piknikut. Kaasas oli jälle nii palju asju, et kõht sai väga täis. Muffinid olid alles soojad ja läksidki ngu soojad saiad. Oli kaasas teed ja kohvi. Kuna mina praegu kohvi ei joo, siis oli tee väga mõnus. Sebastian oli meepurgi ja lusika ka kaasa võtnud. Piknikut varjutas natuke see, et Mira oli kuskil jalga vigastanud ja tal verd nirises. Kogu platvorm sai veretäppe täis. Päris hästi ei saanudki aru, mis tal juhtus, aga ma ise arvan, et laudteelt kõrvale libisedes ta tõmbas endale käpa peale haava. See muidui ei takistanud tal piknikut pidamast ja vett taga otsimast. Tal oli meeles, et seal saab veemängu mängida ja ta kraapis muudkui lund, et veeni jõuda, aga see oli lootusetu üritus, sest rabajärv oli korraliku jääkihi all.
Kui oli aeg hakata tagasi minema, siis arvas Arvo, et palju mugavam on üle järvejää minna. Mina nagu ikka kartsin, aga mul polnud ka muud võimalust, kui teistega ühineda. Õnneks jää oli tõesti paks ja isegi mingit praginat ei kuulnud. Tegelikult oligi palju mugavam üle sileda jää minna, kui mööda seda mitte sissetallatud laudteed. Miral oli ka palju lihtsam. Margus ütles, et jumala tunne on :D Et millal Sa ennem oled saanud üle vee minna ... teiselpool järve oli seltskond, kes pidas ka piknikut. Meie neid ei seganud, läksime oma teed.
Matk oli täpselt 4 km pikk, aga tunne oli, nagu oleks 8 km kõndinud, sest lumi oli kohati jalge all nagu liiv. Õnneks ilm oli väga hea.
Koju jõudes pani Sebastin terve kana ahju, et oleks väheke pidulikum õhtusöök Eesti sünnipäeva puhul. Kana valmistab meie peres Sebastian, sest tal tuleb see hästi välja. Arvo ja Sebastian tegid ennem õhtusööki pitsi samakat ka Eesti auks. Mina alkost loobusin. Aga kana oli väga hea ja lisas õhtusse natuke pidulikkust.
Peale õhtusööki tundis Sebastian end natuke kahtlaselt ja jäi koju, aga meie Arvoga läksime Liisu juurde sauna. Margus oli ka tulnud, nagu ikka. Liisu oli teinud kartulitanguputru ja kiluvõileibu munavõiga. Mina putru ei söönud, aga paar kiluvõileiba sõin küll ära, sest ainult korra aastas neid ju saab, mis on väga imelik. Miks me muul ajal kiluleiba ei tee, sellest ma aru ei saa. Marek ja Chris tulid ka sauna. See oli esimne kord, kui mehed pidid loputusvett juurde tooma, sest seltskond saunas oli suurem ja vett kulus palju.
Pool kümme olime kodus tagasi. Oli pikk ja väsitav, kuid tore päev. Mul on alati nii hea meel, kui Sebastian ka meie matkadega ühineb. Seda ei juhtu viimase lajal kuigi tihti, sest käime matkamas enamasti laupäeval ja siis on tal koolipäev. Seda suurem oli minu rõõm, et ta meiega Jalasele ühines.
Ma hiljem mõtlesin,et oleks võinud Marekit ja Chrisi ka kutsuda, aga see oli tagantjärgi tarkus. Igatahes Vabariigi auks sai liigutud, mida ka president Karis ütles - liigume Vabariigi auks! Meie selleaastane sünnipäeva matk oli selline. Aga üht ma ütlen - talv ei ole maailma parim aeg matkamiseks, aga eks see tegigi selle matka natuke huvitavamaks ka. Mina seekord fotokat kaasa ei võtnud, sest ma mõtlesin, et peale lume pole suurt midagi pildistada. Arvo siis tegi ise klõpse oma telefoniga.
Mul on hea meel, et ma saan elada vabas Eestis. Mul on hea meel, et ma saan igal aastal Eesti auks liikuda. Mul on hea meel, et mu elus on inimesed, kes muudavad mu päevi sisukamaks. Mul on hea meel, et Arvo juhtus see aasta Eesti sünnipäeval kodus olema. Mul on hea meel, et meil on saunasõbrad. Mul on hea meel, et Liisu ikkagi kiluvõileibu ka tegi. Mul on hea meel, et ilm oli pehme, samas talvine. Mul on hea meel, et Triin sai ka lõkkeõhtul osaleda. Mul on hea meel, et ma elan just Eestis!
Aitäh kõigile, kes tegid Eesti 108nda sünnipäeva just selliseks nagu see oli. Meie endi nägu. Aitäh Arvo, et ikka viitsid ja jaksad organiseerida. Mu elu oleks palju igavam, kui Sind ei oleks mu elus. Aitäh Sulle olemise eest!
Teie Ennike
