Liisu on juba mitu aastat kinkinud meile ja endale jõuluks teatripiletid ja ei olnud eelmine aasta ka mingi erand. Oleme ikka jaanuaris käinud Endla teatris ja restoranis. Seekord sai valituks Norman vallutaja ja Ammende villa restoran MEKK. 31. jaanuar me Pärnu poole jälle sõitsimegi. Esiteks läksime Ammende villasse. Miks just see restoran? Oleme seal korduvalt käinud ja ei ole siiani pettumuse osaliseks saanud. Ammende villa uksest sisse astudes oli kohe hea ja hubane tunne, sest suures kaminas oli elav tuli ja küünlad põlesid. Andsime oma ülariided ära ja meid juhatati lauda. Mingil põhjusel oli meile kaetud kuuene laud, kuigi tegin broneeringu neljale inimesele. Aga sellest polnud hullu midagi.
Mina, Arvo ja Liisu valisime veisefilee ja veisepõse, Raivo jäi lambakaelale truuks. See meie praad oli küll väga hea. Liha lausa lagunes kahvli all ja maitsed olid nii paigas. Mulle meeldis filee rohkem, aga Liisu ja Arvo fännasid veisepõske. Ainuke häda oli see, et Raivo oleks pidanud eelroa ka võtma. Tema jaoks oli see praadi liiga väike. Ma ei tea, kuidas see maitses, sest Raivo kehitab iga asja peale ainult õlgu, aga ära ta selle sõi. Igatahes olid pearoad väga head.
Desserdiks võtsime kõik krõbeda astepaju-toorjuustukoogi vaniljejäätisega. Issand, kui hea see oli! See ei olnud tavaline juustukook, selline tihke ja rammus. Oli õrn ja kreemine, selline õhuline. Vaniljejäätis sobis väga hästi sinna juurde. Naljatades ütlesime teenindajale, et kaalume tsise ringi tegemist :D See oli tõesti väga hea!
Ooteaeg oli üsna lühike ja me maandusime juba kell veerand seitse Endla teatris. Võtsime kohvi ja prosseccot (kes võttis, kes mitte) ja ajasime juttu, kuni etendus algas. Nagu öeldud käisime vaatamas etendust Norman vallutaja, mis, nagu ikka, oli komöödja. Lavastaja Ingomar Vihmar. Näitlejad Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg.
On sume suveõhtu ühes Inglismaa maamajas. Annie, kes tüdinuna voodihaige ema hoolitsemisest ja sellest, et naabruses elav lihtsameelne loomaarst Tom ei taipa vastata tema lähenemiskatsetele, on otsustanud veeta nädalavahetuse kusagil üksildases hotellitoas. Mitte üksi, nagu peagi välja tuleb, vaid väikese seiklusena oma õemehe Normaniga. Tema vend Reg ja vennanaine Sarah on lubanud tulla seniks ema hooldama ja kõik näib kulgevat plaanipäraselt. Ootamatult ilmub kohale aga Norman ise, keerates pea peale hästi varjatud plaanid ja ülejäänud seltskonna meelehärmiks kavatseb osa võtta ka kõikidest ühistest hommiku- lõuna- ja õhtusöökidest, mis sel nädalavahetusel aset leiavad. Norman on kohutavate maneeridega, ettearvamatu käitumisega, järjepidevalt teiste tuju rikkuv tegelane, kelle terava keele eest ei pääse keegi. Teda oleks lihtne vihata, kuid Normanil on miski, mida pole teistel meestel selles seltskonnas – see on seletamatu, ligitõmbav mõju naistele, mis paneb tuhmuma mõistuse hääle ja kutsub ennastunustavalt anduma. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kohale saabub Normani abikaasa Ruth, kes vaatamata viletsale silmanägemisele näib suurepäraselt märkavat teiste vigu ja on solvamiskunstis ehk osavamgi, kui Norman ise…
Oli väga hea tükk. Naerda sai, muiata sai, üldse ei tekkinud vajadust vaadata kella, et kui kaua veel kestab. Ainuke asi, mis mind isiklikult väga häiris, oli see pidev üksteise peale karjumine. Eriti kohutav oli Kleer Maibauni kriiskav hääl. Ja kui etendus peale hakkas, sai Liisu kohe aru, et ta on seda näinud. Ta oli oma Rimi naistega seda kunagi vaatamas käinud, aga ma arvan, et see ei rikkunud tema teatrielamust.
Aitäh Liisu selle jõulukingi eest! Elamused on alati kõige parem kink!
Teie Ennike
