Jalgpall ja trenn

Juhtusin ükspäev täiesti kogemata lugema oma blogist sellest, kuidas Sebastian käis oma elu esimeses jalgpallitrennis ja minu hinge kraapis nii tugevalt see tunne, mida ma tundsin, kui teda seal trennis esimest korda nägin. Mulle tuli meelde, kui suures pinges oli laps ja kuidas ma oleksin tahtnud tema pinge kõik endale võtta, et ta saaks nautida. See oleks olnud nagu eile, kuid siis mul tuli meelde, et see oli kolm aastat tagasi ja ma sain aru, et on tagumine aeg kirjutada jalgpallist ja trennist. 

Nagu öeldud, on Sebastian tänaseks pisut üle kolme aasta käinud jalgpallitrennis ja selles polekski midagi erilist, kui ta ise ei oleks selline eriline :) 

Sebastiani sotsiaalsed oskused on väga minimaalsed, kui ta pole parasjagu jalgpallitrennis. Ta ei soovi kellegagi väljaspool perekonda ja väga lähedas inimesi suhelda, tal puudub igasugune vajadus ühisürituste järele ja ta võib olla väga salvav, kui keegi meelevaldselt tema turvalisse omatsooni siseneb. On uskumatu, millise arengu ta on aga läbinud jalgpallitrennis võrreldes eimese trenniga. Ja seda mitte ainult tehnikas või füüsilises arengus. Ma pean silmas ikka neidsamu sotsiaalseid oskusi, mida meil on siin elus nii väga vaja. 

Sebastianile ei valmista trennis mingisugust raskust rääkida teiste poistega jalgpallist. Siinkohal ongi väga oluline rõhutada, et just jalgpallist, sest kui jututeema läheb millegi muu peale, tõmbab ta selja küüru, sisieb midagi õelat ja lahkub vestluskaaslase juurest. Kuid jalgpallist võib rääkida kõike :) 

Sebastianile ei valmista enam raskusi treeneri jutu mõistmine. Ta saab aru, mida ja milleks teha, ta kuulab alati väga hoolega, mida treener räägib ja vaatab samasuguse hoolega, mida treener ette näitab. Ta ei tegele kunagi kõrvaliste asjadega ega vaata unistavalt tühjusesse. Talle on väga oluline kõike mõista kiiresti ja püüda teha võimalikult hästi ehk siis ta annab endast trennis alati maksimumi. 

Sebastian ei lähe endast välja, kui ta puutub trennis kokku teiste trennipoiste kehadega, kuigi kehaline kontakt "tavaelus" on talle väga raske. Ta ise põhjendab seda hakkamasaamist sellega, et kui ta seda ära ei taluks, siis ta ei saaks hea jalgpallur olla. Mis tegelikult tähendab seda, et ta annab endast taaskord kõik, et õnnestuda. Muidugi on tema eeliseks ka see, et ta on väravavaht, kuid eks kehalist kontakti ole ka väravas vaja. 

Sebastian ei karda vastata treeneri küsimustele. Ta teab alati ja oskab vastata väga paljudele jalgpallialastele küsimustele - see kõik on küll puhtalt tänu Robinile. 

Sebastiani arvates kõige raskem asi trennis on redeli harjutused

Palju häid tõrjeid nii trennis kui võistlustel

Kaks aastat me käisime Märjamaa poistega trenni tegemas, kuid seal tekkisid erinevad probleemid (lliga algajad lapsed), mis takistasid Sebastiani arengut ja nii me käime eelmisest oktoobrist hoopis Raplas trennis, kus Sebastiani treeneriks on Kaido Mägi, kes ühtali on 2006 aastal sündinud poiste koondtreener ka. Sebastian on väga harjunud oma treeneri ja trennikaaslastega. Ta saab olla väga palju väravas ja peale igat trenni ta õhkab õnnest, kui äge kõik oli. Robin on alates viiendast eluaastast treeninud Sebastiani väravavahiks ja ma võin teile kinnitada, et Sebastian on selles väga hea. Peale viimast väravavahitrenni, mida annab hoopis treener Siim-Sten Palm, kes on ise ka väravavaht, ütles treener teistele treeneritele, et kõige tublim on kõige noorem ehk siis  Sebastian. Kui ma seda kuulsin, siis mul läks rind uhkusest puhevile küll :), sest kui me kolm aastat tagasi treeningutega alustasime, ei uskunud ma ilmaski, et sellest kõigest asja saab ja veel nii head asja. 

Sebatian ei ütle kunagi ühegi oma trennikaaslase kohta midagi halvasti, kuid ta ei mõista näiteks seda, kuidas osad lapsed saavad sellel ajal, kui treener räägib uuest harjutusest hoopis kõrvaliste asjadega tegeleda. Samamoodi ei mõista ta seda, kui keegi hakkab mingisuguse asja peale vinguma, sest Sebastian ei mõista üldse vingumist. Mitte mingisuguses olukorras. 

Kui Sebastianit trennis vaadata, ei saakski aru, et ta on kuidagi teistmoodi. Jah, ta ei kätle (ka mitte võistlustel, kuigi kui VÄGA vaja on (näiteks parima väravavahitiitlit vastu võttes), siis kindaga ta saab selle tüki tehtud ka), ta ei lollita, ta ei lobise tühjast-tähjast, ta istub ja kuulab vaikselt, ta ei suuda jätkuvalt leida endale paarilist, kui on paarisharjutus (aga teised leiavad teda, sest mul on tunne, et kõik suhtuvad Sebastianisse väga hästi ja tunnustavalt), ta ei naera naljade üle (aga kui keegi väga ebaõnnestub, siis selle üle naerab küll) ja tal on ema pingil. Aga no las olla :) Kõige tähtsam on ju see, et Seebu saab teha seda, mida talle väga meeldib teha ja teha seda koos nendega, kellega koos tal on hea olla. 

Ma olen väga tänulik treener Kaidole, kes on Sebastianis tekitanud usalduse. Ma olen tänulik Robinile, et ta on toetanud ja aidanud Sebastianil saada nii heaks jalgpallis nagu ta täna on. Ma olen tänulik kõikidele Sebastiani trennikaaslastele, kes võtavad teda sellisena nagu ta on ega torgi teda rohkem kui vaja on. Ma olen tänulik lapsevanematele, kes on oma lastele rääkinud, mis on autism ja kuidas autismiga inimesega käituda. Ma olen tänulik meie väikesele perele, et me oleme suutnud ühildada kõik trennid, koolid, kodused tööd ja toimetused, õppimised, lõbustused ja seda ikka lähtudes sellest, et kõik oleks tehtud ja tehtud hästi. 

Mõnikord võib juhtuda, et alguses tundunud lootusetu asi võib osutuda kõige paremini õnnestunud asjaks. Elagu jalgpall!