Kaks tähtsat sünnipäeva

Esimene tähtis sünnipäev oli muidugi Robini sünnipäev. Ma ei usu ikka veel, et ta tõesti on juba 15aastane. Võiks arvata, et elu puberteediga on värviline ja närviline, kuid ma ütlen ausalt, et ma ei ole paremat poissi näinud, kui Robin on. Tasakaalukas, mõistlik, hoolas ja hooliv, kohusetundlik, sportlik, ilus, lahke, positiivne ja veel väga palju häid sõnu on mul tema jaoks olemas. Ja juba 15. Aeg on läinud kiiresti ja põnevalt. Olen saanud emana väga palju erinevaid kogemusi ja tundmusi. Need kõik ei ole olnud alati meeldivad, sest haigusi on sellel poiskal küll rohkem olnud, kui üks laps iial oleks pidanud põdema, kuid need ei ole muutnud teda masendavaks ja pessimistlikuks ning on andnud mulle võimaluse areneda emana. Robin on oma haigustele vaatamata veendunud, et läheb vabatahtlikult sõjaväkke, ta on hinnatud ja vajalik jalgpallur oma tiimis, ta on hoolas õppur koolis (no vahest ehk mitte alati väga hoolas :)) ja mis peamine - süda on õige koha peal. Muidugi on tal ka ealisi iseärasusi, kuid mul on ka. Ja Sul ja temal. Meil kõigil, olenemata vanusest. Ja isegi, kui me parasjagu ragistame nii, et endal on ka pärast paha tunne, on ta alati minu hinges kui päästeingel ja ma võin saada nii pahaseks, et silme eest on must - ma armastan teda ikkagi kõige suuremal ja siiramal moel.

 

Ja mis võiks minu suurt poega rohkem rõõmustada, kui uued putsad, Hugo Bossi lõhn ja ema tehtud tort, millest ta võis süüa just nii palju, kui palju talle sisse mahtus ja uskuge mind - palju mahtus :D

Teine oluline sünnipäev oli samal päeval -Annel :) Tema on minu elus hetkel väga tähtsal kohal ja edendab suurt rolli mu igapäevases hakkamasaamises. Võibolla vahest oleks vaja, et ta poleks nii kaugel ja mõnikord oleks vaja kiiremini tõhusamat abi, kuid ometigi on ta olemas ja sellest mulle hetkel piisab. Ma täna veel ei näe, et ma oleksin valmis ilma temata edasi minema. Ja kuna ta on minu elus olulisel kohal, siis ma pidin oma pead vaevama. Vevama sellega, et ma tahtsin talle midagi kinkida sünnipäevaks, aga mul ei tulnud ühtegi head ideed. Olen talle kahe aasta jooksul erinevaid asju nokitsenud (pitskindad, Haapsalu salli, Waldorfnukk Lumi, näpunukud, riided Waldorfnukule). Niisama ja tänuks. Tänuks, sest mul on, mille eest tänulik olla. 

Ja nüüd tal oli sünnipäev ja mul ei olnud ühtegi head mõtet. Mitte ainsamatki. Meespere kuulas mu mitmendat korda ohatud ohet, kuidas ma ei tea, mida Annele kinkida ja jagas igasugu nõuandeid, kuid ükski polnud see. Polnud Annelik. Kuni ma ärkasin üles ja heureka! mul oli mingi mõte. Ostsin Annele chakrakividega käevõru, mis sisaldab 7 chakrakivi, tasakaalustab ja joondab kõiki chakraid. Ma ei tea, miks just selle, aga küllap nii pidi olema. No ja siis oli juba asjade loomulik käik, et ma nikerdasin käevõru jaoks karbi, kasutades netiavarustest leitud õpetust. Ja esmamuljest võib jääda tunne, et mis seda karpi ikka nii väga teha on, aga kui Sa võtad tugevama paberi ja asud tööle, võib juhtuda, et pead kolm korda uuesti algama, sest kõik kisub kiiva ja on lopergune :) 

Liblika heegeldasin oma uue huvitava raamatu õpetuse järgi - "75 lindu, liblikat ja putukat kudumiseks ja heegeldamiseks", Anne Ratman.

Ma olen tänulik oma pojale, et just tema on tulnud minu ellu rõõmu tooma ja ma olen tänulik Annele, kes tasapisi aitab mul kõike seda rõõmu leida ja näha :)