2012 aasta jõuludeks kinkisime Sebastianile suure LEGO rongi. Ta pani selle õhinal kokku, paar päeva hiljem kakkus lahti ja pani kasti ning sinna jäi kogu legotamine, mis oli 6 aastat olnud tema elu ja armastus. Kuus aastat olid tema päevad möödunud ainult ja ainult erinevaid jooniseid lugedes ja klotse üksteise külge ladudes. Talle ei valmistanud mingisugust raskust 6aastaselt kokku panna 16aastaste Lego Technic maastureid, kopasid, buldoosereid - mida iganes. Kõik silindrid, jagajad, voolikud, mootorid - kõik said elu tema käte vahel.
Ja siis tuli hospti, järsku jalgpall. Robin nakatas teda ja hakkas treenima. Iga päev ja palju ning jalgpall röövis kogu aja ja energia. Sebastian jättis põhimõtteliselt igasuguse legotamise päeva pealt ja keskendus ainult ja ainult jalgpallile. Tehnikatele, petetele, söötudele, faktidele, numbritele, klubidele, legendidele. Ta oskab vastata väga paljudele jalgpalliga seotud küsimustele ja temast on saanud väga tubli väravavaht Raplamaa Jalgpallikooli 2006 aasta poiste grupis. Ta teeb kolm-neli korda nädalas trenni (sellest on mul plaan kirjutada pikemalt :)) ja ootab igat trenni kannatamatult. Jalgpall on tema elu, absoluutselt ja täielikult.
Ja kõik LEGOd seisid. Kallid, suured ja liikuvad LEGOd. Kuni eelmise esmaspäevani.
Ma ei tea, miks, aga Sebastian kakkus voodi alt välja LEGO kaubarongi ja hakkas seda suure õhinaga kokku panema. Ja midagi ei olnud kadunud! Ta oskab sama hästi lugeda joonist ja oskab sama kannatlikult masinaid kokku panna. Rong ja sellega kaasnev sai kokku linnutiivul.
Kui rong oli koos, hakkas ta panema kokku ühte oma raskematest LEGOdest - technic ekskavaatorit. Paar väikest abistamist ja kopp sai kokku. Kõik kolm õpetust töötas ta iseseisvalt läbi, lugedes igat joonist väga suure tähelepanuga. Kui ei teaks, ei oskaks eladeski arvata, et ta pole üle kahe aasta ühtegi LEGO isegi mitte puudutanud.
Täna ta ütles, et ta hakkab uut masinat kokku panema.
Mul on ainult ja ainult hea meel, et tema ellu mahub peale jalgpalli ka midagi muud. Midagi, milles ta on tõsiselt hea. Mul on hea meel vaadata, kuidas ta kannatlikult raskeid masinaid kokku paneb, rõõmustades iga edusammu üle. Suur hunnik LEGOklotse on oodanud seda hetke, mil neid jälle kastidest välja võetakse. Ja mitte midagi ei ennustanud seda ette, et see aeg tuleb. See tuli sama ootamatult nagu kaks aastat tagasi kadus.
Loodetavasti jagub Sebastianil palju kannatust ja tarkust jooniste lugemisel ja LEGOd ei jää jälle seisma. Sama oluline, kui on füüsiline treening, on ka aju treenimine ning neid raskeid masinaid kokku pannes, treenib ta oma aju sajaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar