Eesti Loodusmuuseum

Täna algas vaheaeg! Jõudsimegi tõesti ära oodata. Ja suvevaheajale kohaselt oli hommikul ärgates õues tõeliselt kena jõulueelne ilm :) Ja siis see oli imelik. 

Oli imelik, et ma ütlesin: "Homme lubab ilusat ilma." Lohutuseks või nii.  

Arvo ütleb:"Tõesti või? Nii tore! Siis läheme Sippa ja teeme toredaid asju."

Mina ütlen: "Jah!"

Aga siis ma natukene mõtlen ja imlikul kombel ma tunnen, kuidas mul on vaja see välja öelda. Nii ütlesingi: "Mul on sellest kõrini, et te olete koguaeg mudased ja nõgised. Et te igal võimalikul juhul järate seda grillitud liha. Ja ma tahaksin hoopis vanalinnas jalutada lillelises seelikus."

Imelik on see, et ilm on nii kohutavalt imelik ja nemad, st minu armas meespere ei oskagi midagi minu väljaütlemiste peale kosta. Robin ütleb hoopis, et lähme kuskile muuseumisse ja siis ütleb Sebastian, et lähme Loodusmuuseumisse ööliblikate näitust vaatama. 

Kaks tundi hiljem leian end oma meespere seltsis lillelises seelikus jalutamas Tallinna vanalinnas Loodusmuuseumi poole. Imelik. 

Loodusmuuseumis on praegu avatud öiste tiivuliste näitus. Näituse kakkude pool tutvustab huvilistele kahteteist Eestis pesitsevat või eksikülalisena kohatavat kakuliiki ning ööliblikatest saab näha öiseid lendureid nii Eestist kui ka laiast maailmast. Väljapanek annab hea ülevaate ööliblikate ja kakkude eluviisist, elupaikadest, toitumisest, kehaehitusest, arengust, ökoloogilistest iseärasustest, käitumise eripäradest jms. Teema edasiandmisel kasutatakse erinevaid meediume: mulaaže, topiseid, tekste, fotosid, videoid, heli ja mitmeid mängulisi eksponaate. Külastajad saavad nii lugemis-, kogemis- kui avastamishetki. Sebastiani arvates me oleksime võinud muidugi ainult liblikate juures ollagi, sest miski muu ei paku talle rohkem rõõmu ühes muuseumis, kui tahvlite viisi liblikaid oma kõige suuremas ilus. Lisaks sirutatud liblikatele sai mikroskoobiga liblika tiiba vaadata, puutüvedelt öölasi leida, läbi toru vaadata, kuidas liblikas nuku seest välja tuleb, kuulata nende hääli. 

Kakkude näitusesaalis saab tutvuda Eesti kakulistega, kuulata nende hääli, tutvuda nende eluga ja pesaga. Meie näiteks ei teadnudki, et meie metsades lendab nii väikseid kakulisi ringi nagu muuseumis eksponeeritud on. 

600 Eesti last olid joonistanud kakukilis. Fantastilised tööd!

Muidugi käisime läbi ka kõik teised ruumid, kui me juba muuseumisse sattunud olime. Nägime elusuuruses loomi, linde, putukaid, taimi. Pidin alla suruma oma ahastust karupoja topiste pärast, sest see on ju kõik teaduse huvides, eksole.... Teadus võib mõnikord ikka julm olla... 

Suvevaheaeg algas õpetlikult :) 

Imelik eksole, kuidas hommikul jõuluilma vaadates ei oskagi endale ette kujutada, et õhtuks oled läbi tatsanud kogu Loodusmuuseumi ja siis ei tundugi taevast allasadavad õunasuurused rahetükid katastroofina, sest kojujõudes oled kuidagi rahul. Jälle üks asi siin elus nähtud ja näidatud. Poistele näidatud. Ja nad ikka veel tahavad, kohe ise tahavad minna ja näha. Järelikult on kõik õige. Täna. 

Sel, kes pelgab topiseid ja kellel meel haledaks läheb, ma ei soovita Loodusmuuseumisse minna. Ülejäänud - ruttu, ruttu ööliblikaid vaatama! Te ei kujuta ettegi, kui palju ilu lendab öösel ringi nii meil kui mujal. 

Imelik tõesti, et toredaid asju saab teha ka kuskil mujal kui ainult poriste ja nõgistena Sipas :)