Jaanid meie poolel

Oleme viimased mitu aastat jaanilaupäeval olnud ülejõe Jenseri talu võõrustada, kus maad ja veed kuuluvad Arvo onutütrele. Jaanid on olnud rahulikud, laulused ja söögised hommikutundideni. Sel aastal aga ütles Riina, et ta on ületöötanud ja ei viitsi korraldaja pool olla ning nii pidime meie oma mugavustsoonist välja astuma ja ise jaanid korraldama. 

Kuna jaanipäevaaegne ilm on juba varakult ette teada, oli esimene kindel asi, mis korda oli vaja ajada, varjualune, mis mahutaks ära 17 inimest, sest just nii palju meid jaaniks kokku saigi. Arvo ja Aivar klopsisid mängleva kergusega kokku puitkonstruktsioonid, tõmbasid pressu üle ja ümber ning varjualune sai uhkem kui kunagi varem. Arvo ja Aivari koostöö sujub alati nagu õlitatult - neil oleks justkui üks hingamine. Asjad valmivad kergelt ja kuidagi iseeneselikult. 

Varjualune lihakeerutajale, mis, nagu hiljem selgus, oli päeva tähtsaim ehitis :)

Kuna kokku tuli neli pere ja üksikud inimesed, jaotasime toitlustamise vennalikult (ja õelikult). Meie perele jäi põhiliseks mureks liha ja vorstid, sest tõenäoliselt elab meie peres kõige suurem lihasööjabakter (Sebastian). Arvo on juba mitu aastat harrastanud odavat marinaadi, mis sialdab sidrunit, aiamaal kasvavat pune, soola, pipart ja ohtralt rabarberit. Selle marinaadiga võib kindla peale välja minna, sest me ei ole veel kuulnud kedagi lausumas, et see ei kõlba kassi saba allagi. Kõige suurem fänn on muidugi Sebastian isiklikult ja isa kasvab mäekõrguseks, kui paneb liha rabarberiga ühte potti üleöö maitsestuma :)

Liha oli kokku umbes 5,5 kilo ja tagantjärgi võib öelda, et parasjagu, sest peale liha oli menüüs ka kala. Kahte moodi. Liivi tegi ahjus lõhet ja Karel suitsetas suitsuahjus mereahvenaid.  Mereahvenad olid eriti suured merekoletised oma hirmpunnis silmadega, aga müts maha Luhtu ees - ta sai nende suitsetamsiega suurepäraselt hakkama. Ta natuke põdes küll, sest ta ei olnud nii suuri kalu varem suitsetanud, aga põdemiseks tegelikult ei olnud põhjust. Onu Villem sõi peaaegu üksi kogu kala ära :) 

Meil jäi siin jõuluajal üks piparkoogitaigen üle ja millal veel oleks parem aeg, kui jaanid, see taigen ära teha? Uskuge mind, paiprkoogid suveõhtul (küsitav suveõhtu muidugi, sest tegelikult kippus ilm meenutama ikkagi sügisõhtut) kaovad imelise kiirusega, kuigi ei saa muidugi salata, et me oleme kõik ikka parajad maiasmokad ka, sest kõik kaasatehtud ja -võetud magusad asjad said otsa. Liivi oli küpsetanud kooki, kaneelirulle ja küpsiseid ning lisaks ostnud veel poest küpsiseid, kringli ja Pealinna koogi ja tõesti, tõesti - kõik sai otsa. Järgi jäi hoopis ohtralt erinevaid salateid, millest järeldub, et salatitele ei pea eriti rõhku panema. Neid võib teha pigem vähem kui rohkem. 

Muidu olid jaanid nagu jaanid ikka. Vihma kallas nagu oavarrest ja peale ka veel. Seltskonnamängude asemel oli ohtralt jalgpalli (nii vihma kui ka tavalist). Isegi mina olin kahes mängus väravas, mis mainib kindlasti äramärkimist, sest ma tegelikult kardan palli :) Oli suur lõke talu taga ja väike lõke talu ees. Arvo tegi veel põlevad pakud ka (tõesti ägedad), aga nendest mul jäädvustust pole, sest vihma lihtsalt muudkui kallas ja ma ei viitsinud fotokaga ringi käia. 

Oli grillmeister grillmeistri varjualuses, sest selleks ajaks, kui oli vaja hakata liha grillima, oli ilm saavutanud maksimumjäleduse :) Ilma jäledus ei mõjutanud muidugi kuidagimoodi liha headust. 

Vihategijad :) 

Kõik huvilised said sauna ja laulu jagus (Robini koostatud lauliku järgi) varajaste hommikutundideni, mis oli kindlasti Sebastiani jaoks väga oluline, sest talle kohutavalt meeldib Liiviga koos laulda erinevaid meremeeste, VLÜ ja Tätte laule. Üle lõkke hüpati ka, aga sellest ma ei taha kirjutada, sest minu alalhoiuinstinkt või ebameeldivad mälestused seda heaks ei kiida. 

Kõik läks tegelikult hästi. Isegi ilma trotsides. Me saame valida aega ja kohta, seda, mida me sisse sööme ja joome, inimesi meie ümber, laule meie repertuaaris, kuid me ei saa valida ilma. See käib nagu paratamatus meiega kaasas ja meie asi on sellega hakkama saada. Minu meelest me saime kenasti kõigega hakkama - nii organiseerimise kui koristamisega ja ka ilmaga :)