Mul on käsitöökriis. Ma ei suuda mustrit jälgida, ei suuda kududa ega heegeldada. Kõik läheb sassi ja untsu ja tekitab stressi. Mingil moel on tunne nagu peaksin tegema, aga no kohe kuidagi ei saa. Ja see omakorda tekitab uue stressi, et peab, aga ei saa. Lihtsalt ei saa. Täna mitte. Pole üldse mõtet rääkida terapeutilisest tegevusest, sest praegu see millegi pärast ei toimi.
Olen juba mitu kuud heietanud oma peas mõtet, et oleks vaja teha üks nukk. Jälle "oleks vaja"... Tegelikult ei ole mitte midagi vaja, kuid tunne oli ikkagi peal. Lükkasin seda eemale, sest kui ausalt tunnistada, siis see nukutegu on ikka üks suur töö küll. Kõik need lõiked ja õmblemised ja riided ning ma peaksin igaksjuhuks mainima, et ma ei oskagi üldse õmmelda. Lihtsalt ei oska. Mu õmblused ei ole nii sirged, kui peaks. Mul on nii palju mõtteid, aga ei oska neid kangale kanda ja hiljem õmmelda. Kõik, mis ma teen, on suur katseeksitusmeetod ja minu jaoks tohutu nikerdamine. Niisiis - nuku tegu on suur töö.
Aga kui tunne tuleb peale ja Su silme ette kerkib ilus, natuke pontsik, punaste juuste ja triibulise kampsuniga nukutüdruk, siis ei jäägi muud üle, kui otsida välja kõik vajaminevad asjad ja panna oma armsad sõrmed tööle. Kannad lõiked kangale, teed vajalikud õmblused, pesed kanga, et eemaldada harilikupliiatsiga tehtud jooned, lõikad kõik vajalikud jupid välja ja hakkadki nukku tegema. Tegelikult see eelnev on ka tegemine, aga nüüd hakkab nukk kuju võtma. Võtab kuju villa ja nööri abil. Võtab kuju... Võttis seekord niimoodi kuju, et imelik hakkas.
Ma tegin vea. Suure vea ja ei hakka siin seda üldse kirjutama, sest mulle ei meeldi, kui inimesed mu üle muigavad. Seoses selle veaga hakkas mu silme eest kaduma punaste juustega, pontsakas nukutüdruk. Mida rohkem edasi õmblesin ja täitsin, seda rohkem tüdruk kadus. Ma harutasin kolm korda kõik peenikesed käed ja jalad peenikese keha küljest lahti, kuid kui asusin kõike uuesti kokku õmblema, kadus tüdruk veel enam. Läksin õhtul magama (peale pikka ja rasket päevaõmblemistööd) ja olin masendunud. Veensin ennast et hommikul ärkan üles, harutan kõik uuesti lahti, võtan uued lõiked ja algan otsast peale, sest mu silme ees ei olnud midagi. Mitte kõige vähematki, mis mind oleks rahuldanud või rõõmustanud. Mis oleks tekitanud tunde, et varsti on valmimas midagi sooja ja head.
Ärkasin üles ja vaatasin oma nukku. Pea, kehad, käed, jalad. Kõik õigetes propotsioonides, lihtsalt natuke nagu äbarik. Väikene nina ja naerusuu. Ja silme ette tuli poiss. Punaste juustega ja peenikeste jalgadega poiss. Nagu poisid ikka on - pikad ja peened :) Ma ei suutnud teda lõhkuda, lihtsalt ei suutnud. Hakkasingi edasi tegema poissi. Tegin püksid, lühikese säärega ja traksidega, just temale sobivad. Nikerdasin sokid ja kingad, just tema peenikestele jalgadele sobivad.
Mehepojad käisid kahtlustavate nägudega ümber "õmblustöökoja" ja ei saanud päris hästi aru, mida ma teen, sest olin neile rääkinud, et mu silme ees on pontskas, punaste juustega nukutüdruk ja nüüd oli keset lauda kribu ja kiilakas tarksipükstega "asi".
Jussike. Just nimelt Jussike. Oi, kui raske neid riideid teha oli! Kõik need bokserid ja püksid ja sokid ja papud (miniatuursed) ja pluusid. Kahju kohe, et ma ei oska hästi õmmelda, sest mul on niiiiiii palju mõtteid ja nii vähe oskusi nende mõtete teostamiseks. Kuid mingisugused riided ma sain valmis ja et südamesooja ja muidu sooja juurde anda, tikkisin ikka ka natuke. Juuksed tegin punased, sest seekord need lihtsalt pidid olema sellised punakad, nii oli mu peas olnud ennem Jussikest.
Kus on kirjas, et nukud peavad olema just tüdrukud?
Seekord tuli hoopis nii ja ma ei ole üldse enam õnnetu, sest lõpptulemus on siiski väga armas ja soe. Jussike on umbes 10 cm pikem, kui Lota ja kindlasti kõhnem. Kõik materjalid on Arvo ema asjade hulgast võetud, välja arvatud vill ja nuku nahavärvi kangas. Aega kulus palju, liiga palju, sest palju oli harutamist ja meelehärmi, ennem, kui Jussike hakkas välja kasvama. Ma muudkui arenen selles õmblemise asjas ka. Sellest annab tunnistust näiteks see, et kui miski on liiga lai või lühike või kitsas, siis ma ei viska seda kohe minema, vaid püüan ikka õigesse mõõtu saada. Pusisin, mis ma pusisin, valmis ma ta sain :)
Jussike leidis endale juba sõbra ka :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar