Käisime Draamateatris vaatamas tükki "Kuldne Lurich". Ingomar Vihmar on varem lavastanud Mika Keräneni raamatu järgi „Varastatud oranž jalgratas“ (2010) ja „Vana roosa maja“ (2012) - "Kuldne Lurich" on järgmine samas sarjas ilmunud lavastus.
Tegu on siis juba varem tuttavate lastega, kes on loonud detektiivibüroo ja nii nad lahendavad erinevaid kuritegusid. Sebastian oli kahte esimest tükki näinud, nüüd nägi kolmanda ka ära. Selles mõttes oli tegu kolmest kõige õpetlikuma looga, sest ta sai teada, kes oli Georg Lurich ja loomulikult ka seda, mis asi on inventuur :) Sebastianile meeldis. Ta ütles, et oli huvitav ja lõpplahendus äärmiselt ootamatu.
Minule ei meeldinud paljud asjad. Mõned neist etendusega seotud ja mõned publikuga seotud.
Etenduses ei meeldinud see, et polnud lava dekoratsioone. Olgu, kelder oli, aga enamus etendusest toimus tühjal laval kirjutuslaua najal ja see oli nii TÜHI. Sebastianit vist ei häirinud, igatahes ta ei öelnud midagi. Ma tegelikult olen seda meelt, et asju olgu pigem vähem kui palju, kuid nii tühi oli ikkagi häiriv.
Teine asi, mis häiris, olid juttu ajavad koolilapsed. Umbes äkki 5.-6. klass? Kohutavalt häiris, sest olime oma kohad saanud jutupaunikute keskele ehk siis ees ja tagapool käis üks igavene lobisemine ja ropendamine. Ma usun, et me kuulsime pea kõik karvased ära selle 2 tunni jooksul. Õpetaja küll tagumist rida vaheajal noomis natukene, ja võibolla läks pisut paremaks ka, aga tegelikult oli ikka paha küll oma lapsega selle ropendamise keskel olla. Pole harjunud noh...
Aitäh õpetajale, kes Sebastiani jälle teatrisse viis. Ma jään ootama seda hetke, kui nad kahekesi ühe etenduse ära vaatavad :) Nii kaua sörgin ikka sabas... Nii kaua, kuni mu kohalolek on eluliselt vajalik....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar