Munadepühad metsas

Jajah, ma tean, et lapsed oleks täna hommikul pidanud minema kooli peale vaheaega, aga ma ei saanud sinna midagi parata, et asjad lihtsalt juhtuvad. Nii juhtuski, et me pikendasime omavoliliselt meie poiste vaheaega ühe päeva võrra ja läksime nendega hoopis pühapäeva päeval metsa. Ööbima. 

Ööbimine ei tähenda seda, et me läheme metsa ja muud seal ei teegi, kui ööbime. Ööbimine hõlmab endas palju erinevaid tegevusi, mida tuleb üleüldse ennem ära teha, kui Sa tahad magamiskotti kerra tõmmata ja ööbima hakata. 

Kuna me käisime juba varem ööbimiseks kasutatud paigas Angasilla mäel, siis oli natukene lihtsam kogu see ettevõtmine. Varjend oli juba püsti ja kuuseoksad kõlbasid ka  veel kord kasutada. Kuuseoksad nimelt käivad meile külje alla, et oleks soojem ja pehmem. Tegelikult peab praegusel aastaajal kogu varjendi põhja kuuseokstega katma, sest muidu oleks jalgealune väga porine. Aivar ja Robin tegelesid nagu ikka puudega ja selle otstarbeks, et meil oleks midagi kütta, võtsid nad juba kaks korda tagasi ühe metsakuiva kuuse maha. Nüüd oli vaja ainult natukene meherammu ja halupuud valmis teha. Sebastiani töö on siis nende puude toomine varjendisse ja riita ladumine. Me kõik aitasime teda selles raskes töös :)

Mina, pange hoolega tähele, et just mina, süütasin seekord lõkke :) Tavaliselt, kui ma seda olen tahtnud teha, siis on kohe Arvo või Robin juures ja hakkab üks seletamine ja targutamine ja putitamine pihta. Seekord ma kasutasin ära segaseid olusid ja sain esimese süütamisega lõkke põlema. Endal on mul selle üle muidugi hea meel, sest mulle aegajalt tundub, et mu meespere arvab, nagu oleksin ma üks hädapätakas, keda peab hoolega hoidma.... Hoida muidugi võib... Aga mul on ikkagi hea meel, kui ma saan mõnikord teha midagi ja hiljem öelda, et sain hakkama :)  

Viimased korrad oleme metsas alati suppi keetnud. See on selline kerge soe eine keset päeva ja tundub juba, et kuulub metsa juurde.

Seekord oli eriline see, et Arvo võttis metsa ahvenad kaasa. Venna tal muidugi arvas, et miks inimene peab oma elu nii keeruliseks elama, aga kaasas tal need kalad olid ja valmis ta need küpsetas. Ütleme nii, et ega see neile eriti peale ei läinud, sest metsatraditsioonide hulka kuulub 1,5 kg peekoniviile ja nii uskumatu, kui see ka pole - kõik saab alati otsa :) Viimseni. Kalad... Ei ole nende jaoks, kui kõrval on karbi täis pekki. 

Pekk on vardas :) Koguaeg :)

Kuna eile olid munadepühad, siis ei saanud jääda ka munad värvimata. Arvo ja Aivar olid selleks korralikult valmistunud, võttes kaasa sibulakoori, ajalehte, niiti. Ülejäänud udrumudru korjati metsa alt - kuuseoksi ja maasikalehti. Minu poistel oli see esimene kord looduslike vahenditega mune värvida, seega ootasid nad päris põnevil, milline on lõpptulemus. Aivar keeras poistega koos kõik munad kokku ja pani potti keema. Ta ütles, et ta pole vist 20 aastat mune värvinud, seega on tore, et me selle asja ikkagi ette võtsime, sest kes teab, millal tal järgmine kord selline võimalus avaneb. Eriti hea meel on mul Sebastianist, sest ta sai just kunstisse "5" - oma looduslike munade eest :) 

Võibolla jah oleks pidanud täna hommikul ilusasti kooli minema, aga läks natuke nihusti.Ometigi on iga metsaskäik omaette õppetund, mis hõlmba nii paljusid väikeseid osi. Peale munade värvimise me käisime näiteks jalutamas, kus me nägime erinevate metsloomade jalajälgi ja kakat :) Nad oskavad halupuid teha ja neid riita laduda. Nad oskavad enda eest hoolitseda, kui õues on 0 kraadi ja nad peavad ööbima varjendis. Nad oskavad liha grillida ja lõkkekartuleid teha. Nad oskavad ja julgevad laulu joriseda ning seda nii kitarri saatel (juhul, kui Liivi meiega koos on), kui ka youtube muusika järgi. Nad oskavad üksteise ja teineteisega arvestada. Ja pole sellest hullu midagi, et täna jäi füüsikas jadaühendus kordamata....

Tore oli. Metsas ööbimine on hoopis midagi muud, kui ööbida näiteks mõnes RMK metsamajas või mõnes puhkemajas või hotellis. Tsivilisatsioon jääb nii kaugele ja aktiveeruvad hoopis teistsugused oskused ja emotsioonid. Poisid on ka hoopis teistsugused - kuidagi suuremad ja asjalikumad. Võibolla ma tahan, et nii oleks, ma ei tea :) Tegelikult on nad vahvad ja saavad metsaolukorras väga hästi hakkama. 

Küllap me varsti läheme jälle. Kevadpühadeaegu. Siis on metsas maailmatumalt ilus. Püüdsin ka eile näha ja fotodele saada mingisuguseidki kevademärke, aga metsa need märgid veel jõudnud pole. Eks seda ole ka palju tahetud kolme sooja päeva peale.... 

Nüüd oleme eeskujulikuks arginädalaks valmis :)