Dialoog.
Mina: "Sebastian, mis Sa arvad, kui maaliks natukene?"
Sebastian: "Sellega annab kindlasti oodata homseni."
Mina: "Aga tead, Sebastian, täna ongi homme :)".
Ma detsebris kirjutasin, kuidas meie II klassi I poolaasta kunstitunnid läksid ja näitasin, millega me hakkama saime. Natukene ohksin ka, sest Sebastianile on äärmiselt raske käelisi tegevusi ette sööta. Ohkimisest oli kasu, sest üks Riina andis mulle hea idee kasutada ära geomeetrilisi kujundeid. Ma mõtlesin tükk aega, mis ma siis ette võtan. Uurisin kunsti õppekava, et mida üks II klassi junsu oskama peaks ja millised kunstipädevused peaksid olema saavutatud III klassi lõpuks. Jajah, eks ma enamvähem olen kursis vanast rasvast ka, aga teadmiste värskendamine ei tee paha. Liiatigi, kui Sul on selline isevärki sell, kes kõik kunstilised tegevused lükkaks homsesse. Sain teada, et matemaatikast lähtudes tuleks arendada seoste loomise oskust ja loogilist mõtlemist (matemaatiline keel, struktuur, sümbolid ja meetodid), samuti matemaatiliste sümbolite, kujundite ning mõistete tundmist. Rohkem ma matemaatlisi seoseid ei leidnud ja ega pole vaja ka. Sest ma teen ikkagi asju nii, kuidas mina tahan.
Otsustasin värviõpetuse kasuks ehk siis maalimine. See meeldib Sebastianile rohkem kui joonistamine, kuigi maalimisel on see jube häda, et käed lähevad mustaks ja siis ma pean mingi 100 korda ootama, kuni ta oma käsi peseb :D Mõnikord see ajab mu hulluks, teinekord ma püüan teha näo, et ma ei näe, et ta oma käsi peseb.
Igatahes õppisime me ära, millised on kolm põhivärvi ja miks need toonid on põhivärvid.
Õppisime ära, millised on sekundaarvärvid - kuidas neid saada ja miks neid nii nimetatakse.
Veel õppisime, kuidas saab mingit tooni helestada ja tumestada. Sebastian valis selleks loomulikult oma lemmikvärvi ehk punase.
Jooksvalt õppisime paberit jagama kuueks tulbaks, kaheteistkümneks ruuduks, tuletasime meelde, milline on kolmnurk ja ring, õppisime kasutama joonlauda.
Ma peaksin ütlema, et meil läks väga hästi. Mitte ühegi tööga ei olnud mitte ühtegi kiginat, kui juba asja kallale asusime. Kigin oli ennem... see dialoog noh. Aga tööd tehes ei olnud mingeid probleeme. Ja kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult oleksime pidanud Robini ka oma kunstitundidesse võtma, sest viimane ei tea midagi põhivärvidest ega sekundaarvärvidest. Ma muidugi ei imesta ka - nad on terve veerandi (!!!!!!!) mingit sigrimigri tööd teinud pliiatsitega, mis kodustes tingimustes sai valmis 2 tunniga . Pintslit hoidis ta viimati käes V klassis.... Kui lugeda, mida õpilane peaks oskama III kooliastme lõpuks, siis hakkab häbi. Märjamaa Gümnaasiumi kunstitundide pärast... Ja ma pean ausalt tunnistama, et kui mu laps peaks kunsti eksami või tasemetöö tegema, siis hea, kui ta sealt 3 välja pingutaks. Robin siis, ma mõtlen.
Mina olen otsustanud Sebastiani maalimisega sõbraks teha. Ma veel täpselt ei tea, kuidas, aga ma arvan, et üks võtmesõna oleks järjekindlus, sest tegelikult, kohe niimoodi ausalt, natukene talle ikkagi meeldib ka. Ta ei taha seda ainult endale ega mulle tunnistada. Aga ma olen ema. Ma saan aru. Ilma sõnadeta ka.
Me jätkame. Üks veerand seda kooliaastat on veel ees. Väsitav, eksole. Mulle vahest tundub, et Robin ja Sebastian kuuluvad mingisugusesse koolivastasesse liikumisse :D Ausõna.
Aga ma olen veel kangem kui nemad ja tuletan neile meelde vanaisa kuldseid sõnu 1. septembril - kuidagi peab ju targaks saama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar