2017 jõuluaeg

Ma hakkasin juba novembri alguses enda magustoitudesse lisama piparkoogimaitseainet :) ja tuulasin internetis ringi, et leida erinevaid jõuluhõngulisi retsepte, mida kõike ma tahtsin jõuluks proovida teha. Aga avalikult ütlesin, et ennem I adventi ma jõulu meie koju ei lase, sest muidu on jõuluks jõuludest täitsa kõriauguni.... Ei tulnud välja! Robin ja Triin otsustasid 20. november, et käes oligi kõige sobivam hetk küpsetada piparkooke ja kui nad juba taignaga koju tulid, siis ma ei saanud ju öelda, et eieieieieieiei!!! Sebastian oli ka kohe nii õnnelik, otsis youtubest meie jõululaulude kausta välja ja nii nad need jõulud meie koju lasksidki.

Ja kuna jõulud olid meie koju lastud, ei jäänud mul muud üle, kui ise ka piparkoogitaigen ja inglise jõulukeeks valmis teha. Üks siis selle pärast, et ei peaks rohkem poest taigent ostma ja teine selle pärast, et mida kauem keeks külmas seisab, seda maitsvamaks see muutub. Piparkoogitaigent tegin kolm kilo ja täna on kõik otsas - nii taigen kui piparkoogid. Keeksist on veel väikene tükikene alles. Jätan enda jaoks märgi maha, et kõige parem taigen tuleb siis, kui lisada 24g piparkoogimaitseainet. Minu kõige suurem piparkoogifänn on muidugi Sebastian, kes ju muidu magusat ei söö: ei kommi, šokolaadi, kooki, torti, pirukaid - mitte midagi. Aga piparkooke sööb rohkem, kui keegi teine siin peres. Tingimusel, et neile ei ole lisatud glasuuri, mis on jällegi minu spetsialiteet selles peres - mulle nii väga meeldib piparkooke kaunistada :) Ikka enda tehtud glasuuriga (tuhksuhkur, munavalge, sidrunihape), sest need poe omad ei kõlba minu meelest süüa, liiga lääged. 

Inglise jõulukeeks tuli ka väga hea välja. Mina, kes ma alkoholi ei tarbi, siis selle keeksi alkomaitse mulle meeldib, kuigi tegelikult meeldib see keeks mulle ikkagi selle pärast kõige rohkem, et seal sees on niiiiiii palju kuivatatud puuvilju ja pähkleid, mida ma võiksin lõputult süüa, kui need ainult nii kaloririkkad poleks. Robin ja Triin käisid nagu kaks kassi ümber palava pudru ja arvasid koguaeg, et keeks läheb pahaks, kui me seda juba ometigi sööma ei hakka, aga ma siiski suutsin seda säilitada 25. detsembrini :) 

Jõuluaja juurde käib kindlasti kaartide valmistamine ja kuigi mul oli jube kiire ühe urakaga, siis ma leidsin ikkagi nädal ennam jõule selle aja, et tegin oma armsatele inimestele jõulukaardid. Aja kokkuhoiu mõttes olid kaardid minu tehtud päkapikkudest minu tehtud fotoga, sest joonistamiseks ei olnud lihtsalt aega... Välja arvatud üks kaart, mille tõttu ärkasin ühel hommikul 5.15, sest see kaart lihtsalt oli vaja joonistada. Mul juhtus sel aastal kaartidega kaks äpardust ka. Üks on natukene naljakas ja loodetavasti kaardisaaja pikka viha ei pea, aga ma olin kaardi ilusasti ümbrikusse pannud ja ümbrikule aadressi kirjutanud ja ümbriku kenasti kinni liiminud ja Eesti Posti abil ümbrikule kirjutatud aadressile saatnud. Kõik ilus eksole? Ainult et ...kaardi sisse unustasin pühadetervitused kirjutada :)))) Õnneks aimas kaardisaaja ise, et kellelt see kaart oli, aga jah... vopaa missugune! Teine äpardus on aga nii piinlik, et ma isegi ei pane seda siia kirja - see jääb minu südametunnistusele. Kui välja mõtlen, kuidas selle heaks teen, siis saan hingerahu tagasi....

Kuna Arvo tuli sel aastal erakordselt vara koju puhkusele (juba 15.detsember), siis meil oli aega siin oma tegevusi hajutada ja nii ei olnudki meil mingisugust jõulustressi. Ühel koleda ilmaga neljapäeval käisime Sipas kuuse järgi ja otsustasime kohe, et viime vanaisale ka kuuse. Ega see ei loe, kas Sa oled 11aastane või 79aastane - jõuluks peab ikka kuusk toas olemas. Käisime oma metsas ja võtsime kaks sellist kuuske, millel naguniigi poleks elu tulnud. Meie oma oli natukene suurem, vanaisa oma ikka üsna väikene. Sebastian oli nii elevuses, sest ta sai vanaisa kuuse ka ära ehtida ja kuna vanaisa ise oli ka väga aktsioonis, siis lõpp-kokkuvõttes tuli välja täitsa armas väike kuusepuu :) Vanaisal olid kapis nõukaaegsed ehted ja Sebastianile meeldisid need nii väga, et ta oli lausa pettunud, et ei võinud kõiki neid puu otsa panna :) 

Meie enda kuusk on sel aastal roosades, valgetes ja kuldsetes ehetes. Selle asjaga oli sootuks rohkem jaramist, sest Sebastian oleks tahtnud hoopis punaseid jõulumunasid ja siniseid jõulutulesid panna, aga Arvo oli kange nagu jurakas ja sel aastal siis hoopis niimoodi. Eks ta pidigi kange olema - ta ise ju need roosad ehted linnast koju tassis :) Tegelikult näeb kuusk väga kena välja - tagasihoidlik, mahe ja hubane. Ühel hommikul oli selle all veel terve kuhi kingipakke ka - olime sel aastal vist kõik väga tublid tüdrukud ja poisid :) 

Kingipakkide väljalunastamine vol1

Kingipakkide väljalunastamine vol 2

Kingipakkide väljalunastamine vol3

Jõululaupäeva hommikul olime Arvo ja Sebastianiga kolmekesi kodus, sest Robin ja Triin olid Triinu suguvõsaga Tartus ja Võrus. Etteruttavalt öeldes jõuluõhtuks nad ikka tulid koju :) Me oleme nüüd mõned aastad võtnud üle soomlaste ja rootslaste kombe süüa jõululaupäeva hommikul riisiputru, kuhu sisse on peidetud üks õnnemandel. See, kes mandli endale saab, sellel tuleb järgmine aasta eriti õnnelik aasta :) Eelmisel aastal oli see õnnelik Arvo ja sel aastal ta hoidis hinge kinni, et ta jumala eest mandlit ei saaks :)))) - õnnega kaasnes väga palju tööd ja vaeva. Tal vedas - eriti õnnelik aasta tuleb Sebastianil :) Sebastian ootas seda hommikuputru nii väga, kuigi talle puder ei maitse, aga mandli saamise lootuses ta sööb seda just nii kaua, kuni keegi mandli leiab :) Ma olen öelnud küll, et me võime ju teha kaerahelbeputru (seda ta sööb, kui on rohkelt minu või vanaema tehtud õunamoosi peal), aga ta ikka raiub seda riisipudru ja õnnemandli asja ja nii ta seda putru endale vägisi sisse ajab ki:) Mul oli kohe hea meel, et just tema selle mandli sel aastal endale sai - sellise pingutuse peale oleks kurb jääda tühjade pihkdega. PS mandlit ta siiski ära süüa ei suutnud - niiet - pool õnne sain omale :)

Jõululaupäev möödus suuresti erinevate toitude tegemise rütmis. Meil on Arvoga millegi pärast selline tunne, et peab igasugu asju ise tegema ja nii juhtuski, et tegime saia, leiba (juba aastaid teen enda jaoks kohandatud retsepti järgi), vürtsiseid jõulumandleid (NB Ennike - pane piparkoogimaitseainet 1,5tl täit), singirulle, täidetud mune, kartulisalatit, seapraadi, pasteeti (meie teeme broilerimaksast). Koogiks oli seekord Mari-Liisi retseptivaramust Pohla-Brita. Igatahes olime juba kaks päeva ennem jõule tegusad ja nii jõudsimegi kõik asjad ilusatsi õigeks ajaks valmis. Mingit stressi ei olnud, kõik kulges rahulikult ja sujuvalt. Ja mis kõige tähtsam - midagi ei läinud raisku. Kõik asjad olid lihtsalt nii head, et said otsa :) Ma küll ütlesin, et järgmine aasta teeme kõiki asju poole vähem, aga siis arvas Robin, et siis ei jää ju I jõulupühaks midagi ja küllap tal on õigus - hea oli, et 25. detsember ei pidanud midagi süüa tegema. Ja kuna Aivar oli ka nii jõululaupäeval, kui ka I jõulupühal meiega, siis kõike oligi just parasjagu - palju inimesi, palju süüa :)

Esireas on Sebastiani täidiseta singirullid :)

Õhtul käisime kõik koos surnuaias: meie pere, Aivar, Liivi pere ja Lea peaaegu kõikide oma lastega. Ma ei mäleta mitmel haual me käisime, aga neid oli igatahes palju. Enamusi neist inimestest ei ole ma mitte kunagi näinud, mõnda neist ei olnud Arvo isegi näinud :) Surnuaed oli nii-nii ilus - inimesed on uskumatult head ja ilusad seda vaatemängu luues, sest enamus haudadel põles rohkem kui üks küünalt. Väga väga ilus oli. Ilm oli ka suurepärane - karge ja selge. Fotokas jäi ainult koju....

Jõuluõhtu  ja I jõulupüha möödusid lauamänge mängides. Eriti õnnelikud olid selle üle Sebastian ja Triin. Ära mängiti "7 maailmaimet", "Kes leiab esimesena?", "Eesti mälumäng", "Kalale", "Pickomino", "Alias", "Rantšo" ja "Tic-tac bumm". Me oleme juba mitu kuud Triinuga koos elanud ja me ei teadnudki, et talle meeldib nii väga lauamänge mängida. Me ju ikka mängime muidu ka, ta pole kordagi tahtnud ühineda ja nüüd mängis kaks päeva peaaegu koguaeg, kui ikka mänguks läks. Sebastian on ka täielik lauamängusõltlane. Tal pole vahet, mida mängida, oluline on, et saaks mängida. Loetletud mängudest kõige raskem oli talle "Alias", kuigi kui pidi juba teist ringi sõnu seletama, sai päris hästi hakkama. Eks selle hakkamasaamise taga on suur tahe. 

I jõulupühal kutsus Arvo meid jalutama, sest ilm oli lihtsalt võrratu. Tuulitu, karge, kõik oli härmas. Ta võttis fotoka ka kaasa ja muudkui klõpsutas :) Kõndisime 9 kilomeetrit, Seebul oli lõpuks juba isu täitsa täis, aga ta pidas vastu. Tavaliselt me käime ikka vähem, umbes 5 kilomeetrit. Aga pärast nad pidid ikkagi tunnistama, et oli väga mõnus jalutuskäik, sest õhtul hakkas sadama vihma ja sajab siiani.... Ilma üle võiks muidugi kurtma jäädagi, aga ega see ei muudaks midagi - pole mõtet oma hinge üldse mürgitada... Kahju ainult, et täna ööseks metsa ei saanud, sest päris vihmaga pole seal ikka suurt midagi teha. Aga ehk uue aasta alguses? Siis, kui lumi pidi maha tulema....

Väga mõnusad rahulikud ja perekesksed päevad on olnud. Palju on olnud nalja ja naeru, ärevust ja häid toiduelamusi. Võidurõõmu ja kaotusvalu :) Arvo ja Robin söövad täna Gefiluse jogurteid - et kõhtu korda saada. Mul õnneks sellist probleemi pole, sest ma olen juba eilsest tagasi oma kavas ja ülesöömist karta pole :) Eks ma natukene olen näkitsenud siit ja sealt kavale lisaks - no ikkagi jõulud... Nüüd on kõik jõulutoit hävitatud ja elu läheb vana ja sissekäidud radapidi edasi. Ja mis on veel tore? Päev hakkab kukesammuvõrra pikemaks minema ja selle üle olen ma väga rõõmus! Ma juba väga ootan, et see pime aeg saaks mööda, eriti selle pärast ka veel, et lund ei ole. Oleks lumi, oleks kõik selgem ja valgem, aga praegu on küll akna taga ikka üsna trööstitu. 

Mul on hea meel kõigist nendest inimestest, kellega koos me jõulude ajal olime. Mul on hea meel, et Triin ja Robin ikka koju tulid ning mul on hea meel, et Aivar meid oma seltskonnaga rõõmustas. Mul on hea meel  Arvost ja Sebastianist tänu kellele olid meil vahvad jõulueelsed ja -pealsed päevad :) Tänu neile oli mul hea teha kõiki neid asju, mida ma tegin. Mul on hea meel isegi oma kassidest, kes sel ajal, kui me käisime jaluatamas, olid meie punase  laualina otsast otsani karvu täis ajanud (selline tunne oli, et Lasse oli ennast rullinud ühest laua otsast teise :) ). Ja mul on hea meel kõikide nende kaartide eest, mis meile saadeti. Neid ei olnud palju, kuid need olid olulised. Mul on hea meel, et meil ei ole jõulustressi ja et meie lapsed oskavad hinnata igat kinki, mis nad saavad  -olgu need siis kasvõi väravavahisokid :) Veel on mul hea meel selle üle, et inimesed on jõulude ajal kuidag iilusamad ja armsamad ning julgevad seda ka välja näidata :) 

Mõnusat aasta lõppu kõikidele, kes minu blogi ikka loevad :) Ja olge ikka head - nii endaga kui teistega!