Öösel metsas

Lõpuks ometi juhtusid kokku kõik sellised asjad, et me saime minna ööseks metsa. Sebastian ja Arvo on sellest nii kaua rääkinud ja ilma, elu ja olu kirunud, et hirmus kohe. Nüüd olid kõik vajalikud asjad olemas: ilus talveilm, Aivar kodus, Liivi peaaegu vaba, kõik terved ja hirmus tahe pealekauba. 

Jõudsime metsa umbes kahe ajal päeval. Ilm oli ilus - päike paistis, külma oli 6 kraadi, tuult polnud ja lund ei sadanud. Kohale jõudes hakkasid kõik tegema neid asju, mida on vaja teha päevavalguse ajal selleks, et siis pimeduse saabudes oleks mõnus passida. Meie Arvoga tegelesime varjendiga. Kuna meil on Angasilla mäe metsas raamid püsti ja seekord isegi kiled ka peal, siis oli vaja ainult lumi ära koristada. Seda siis nii seest kui väljast, sest väljas olev lumi oleks hakanud lõkkesoojuse käes sulama ja meile pähe tilkuma ja seesolev lumi oleks ära sulanud ja lõkkeümbruse mudamülkaks muutnud. Vanad kuuseoksad tuli ka välja visata. Robin ja Arvo töötasid palehigis, ma pildistasin :)))) Uusi kuuseoksi käisime neljakesi toomas: mina, Arvo, Robin ja Mart. Neid oli ikka üksjagu vaja, sest maa on ju külmunud ja külealune oli vaja soojaks saada. 

Aivar oli juba eelmisel või üle-eelmisel päeval ühe metsakuiva kuuse langetanud ja metsa jõudes hakkas seda kohe juppideks saagima. Mootorsaag tegi meile küll alguses väikese ehmatuse, sest ähvardas katki olla, aga Arvo dedektis vea välja ja ütles, et teoreetiliselt see peab ühe vedruga ka töötama. Ei läinudki sulle-mulle saagi vaja :) Vedas Aivaril ja Robinil. Kui jupid olid saetud, tassisid Robin ja Aivar need pakud üles varjendi juurde, kus Aivar hakkas neid halgudeks lööma ja mina, Sebastian ja Mart puid varjendisse sisse tassima. Meil ei ole vist kunagi nii palju puid olnud, kui seekord oli. Kolm suurt riita igas otsas - et ikka igast küljest saaks puid peale visata. 

Mina käisin mööda metsa ja metsaäärt ning panin üles hunniku rasvapalle, sest nii on meil ikka kombeks, kui talvisel ajal metsa satume. Külakostiks või nii. Sebastian ja Mart leidsid endale töötegemise vahepealseks ajaks ka väga hea tegevuse - nad nimelt lasid Angasilla mäe otsast alla :) Mul on alati nii hea meel, kui Mart on ka kambas, sest ta viitsib Sebastianiga mürada ja igasugu hullusi kaasa teha. Igatahes polnud poisse tükk aega näha. Ainult kuulda oli :) See on muidugi eriti huvitav, et neil see kelgutamisetuhin just kõige kibedamat tööaega peale tuli :))))) 

Arvo oli seekord kindla plaani võtnud, et ta teeb laplaste moodi lõhet. Selleks saagis Aivar talle kaks suurepärast lõheküpsetamise plaati ja Arvo naelutas roostevabade naeltega lõhefileed nende plaatide külge. Maitsestas lihtsalt soola, pipra ja sidruniga ning lasi neil siis lõkke paistel umbes kolm tundi valmida. Lõhe tuli täiesti suurepärane! Sabapool oli natuke krõbedam ja kuivem (selline, mis meeldib Aivarile) ja peapool oli pehme, mahlane, suussulav. Kusjuures rohkem ei pidanud selle kalaga midagi tegema, kui ühe korra peapoole allapoole keerama, sest altpoolt küpsetas tulisemalt. Lõhe oli nii hea, et traditsioonilised pekid ei läinudki rohkematele kaubaks, kui ainult Sebastianile, kes lõhet ei söö ja Mardile, kes pekki ikka armastab :)

Õhtul Arvo, Mart ja  Sebastian tegid mingi fotovärgi ka. Pildistasid pika säriajaga valguspulkasid. Paar head kaadrit tuli välja ka :) Sebastian ütles hiljem, et see oligi väga hea, sest lõkkesuitsust silmad täiega kipitasid ja siis need said seal väljas natukene puhata. Õnneks ei läinud öö jooksul külm krõbedamaks ja varjendist väljas käies ei olnud liiga krõbe. Eks minu emasüda natukene ikka muretses, et keegi külma ei saaks...

Absoluutselt kõige ägedam oli see, et Robin tuli ka meiega metsa. Ta ei olnud seda teinud juba kaks aastat kindlasti ja Sebastianil oli nii hea meel, et tema naljaninast vend kampa lõi. Hullult äge oli see, et seekord ei väsinud keegi liiga vara ära ja me jaksasime passida pea poole viieni üleval koos nendega, kes alati tiksuvad kaua. Isegi Sebastian läks alles pool viis oma magamiskottide sisse. Ma kartsin, et kui ma poen sinna oma pessa, siis mul hakkab hullult külm, aga tegelikult ei olnud midagi hullu. Mitte keegi meist ei kurtnud, et öösel oleks olnud jahe. Öö oli muidugi lühike ka, sest mina ärkasin juba veerand üheksa ja ülejäänud kamp kümne ajal. Arvol oli pandud iga 45 minuti järelt äratus ehk siis lõke oli ikka koguaeg kenasti suur (poole üheksast võtsin ise lõkkevalvuri koha üle). 

Liivi ja Mart kahjuks ööseks ei jäänud, aga meil on ikkagi väga hea meel ja me oleme väga tänulikud, et nad üldse tulid ja meiega kella kaheni öösel olid. Me ei olnud Liivit näinud juba 1,5 kuud, teda on alati nii hea meel näha ja kuulda, mille kõigega ta tegeleb. Ja kuigi tal seekord ühtegi pilli kaasas ei olnud, oli ikkagi tore, et ta istus lõkke ümber ja rääkis näiteks sellest, milline  uus muusikaline tegevus teda köidab. 

Meie pere jäi metsaskäiguga igati rahule, hing sai kosutust ja keha karastust! Nii hea on ikka kõik koos olla... Aitäh Robin, et viitsisid viitsida :) Ja Arvo! Tema organiseerimisvõime on kadestamisväärne ning tänu sellele, et tal oli kõik üksipulgi läbi mõeldnud, ei olnud kogu metsasoleku ajal ühtegi errorit - kõik toimis õlitatult! Ja muidugi meie armas Sebastian.... lõpuks ometigi ta sai metsa, ta oli selle üle nii üliõnnelik, et ega seda ei saagi niimoodi lihtsalt sõnedesse panna :) 

Aitäh kõigile, kes kaasa tegid! Järgmise korrani!