laupäev, 11. august 2018

Södertalje CUP Rootsis (8. juuli-14.juuli)

Aasta alguses selgus, et Raplamaa Jalgpallikool viib oma U11, U12, U15 ja U17 meeskonnad Rootsi rahvusvahelisele Södertalje CUPile. Kui ma päris ausalt ytlen, siis mul tuli kannahk ihule ja kergemat sorti (ajas kasvav) paanika peale, sest ma tundsin reaalselt, et ma ei ole oma tervislikust seisundist lähtuvalt vöimeline Sebastianit sellel pikal turniiril välismaal toetama. Mida lähemale jöudis aeg lapse registreerimise löpptähtajale, ei teadnud ma, mida teha. Selge oli see, et Sebastian sinna turniirile saama peab, aga selgusetu oli, kuidas seda olukorda lahendada. Aga nagu ikka öösiti tulevad mul geniaalsed ideed :) Mina minna ei suutnud, Arvo töö juurest ära ei saanud, aga no jumal kyll! - meil on ju absoluutselt täiesti maailma köige ägedam vanem vend Robin! Ja nii juhtuski, et suur vend Robinist sai väikevend Sebastianile köige parem tugiisik yldse, kes olla oleks saanud ja vennad söitsid koos Rootsi Stocholmi kylje alla Södertaljesse väga suurele jalgpalliturniirile. 

Yhe lapse jalgpalliturniirile saatmine oli kallis, aga kahe lapse (neist yks ju siiski täiskasvanud ja täiskasvanu hindadega) reisile saatmine oli veel kallim. Palusin abi vallalt ja tegin yleskutse facebookes ning saime kenasti rahad kokku, et poisid saaksid Rootsi minna. Minul oli see elus esimene kord olla sellisel moel Sebastianist eemal. Pödesin seda väga, sest ma ei osanudki ilma temata olla. Need päevad, kui  Arvo, Ronin ja Sebastian olid köik kodust ära, oli Liivi minu juures, et ma ei peaks yksi olema. Suured tänud talle selle eest!

Poiste reis algas kruiisilaeval ööbimisega. Ostsime mölemale poisile lisaks nii öhtu- kui ka hommikusöögid laeval, sest teadsime, et need on ainsad söögikorrad selle seitsme päeva jooksul, kus Sebastian saab korralikult söönuks, ilma, et Robin peaks end halliks mötlema ja rabelema. Kahjuks selgus kohe mineku päeval, et Sebastiani pardakaardil öhtusööki polnud (ometigi olime selle eest maksnud) ja Robin pidi veel lisaks ostma yhe öhtusöögi (kelle vead sellised on? Etteruttavalt vöin öelda, et tagasisaabumise hommikul ei olnud Sebastiani pardakaardil ka hommikusööki, aga kuna Robin syya ei tahtnud, siis Sebastian kasutas Robini kaarti). Öö laevas möödus rahulikult ja hommikul köhud täis söönud viis suur buss neli meeskonda ja viis treenerit + Robini Södertalje Igelsta algkooli, kus igal meeskonnal oli oma klass, kuhu ennast sisse seati. Passimiseks aega polnud, sest kell 15.00 oli juba esimene mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK2-ga, mille meie meeskond vöitis 9:4. Ylejäänud päev oli vaba. U 12 meeskonnas mängisid Jako Puusepp, Janar Loorents, Andreas Post, Taaniel Palmisto, Hugo Miljand, Andrus Kapsi, Renar Asi, Patric Tserr, Rico Nipernado, Gregor Käsper ja Sebastian Erik. Treener Siim-Sten Palm.



Toitlustamine toimus teise kooli juures sööklas ja kui ma menyyd nägin, siis ma teadsin kohe, et Robinil läheb raskeks.... Selles menyys ei olnud mitte ainsamatki toitu, mida Sebastian oleks hea meelega söönud, v.a. hommikusöögil singisai. Aga ma sain ysna kiiresti aru, et ma ei pea muretsema yldse, sest Robin sai suurepäraselt hakkama ja leidis selle koha, kus Sebastian syya sai. Kasvöi friikartuleid, kui midagi muud ei olnud. Robin oli täiesti oma ylesannete körgusel ja nälga Sebastian nende päevade jooksul tundma ei pidanud. Robin suutis isegi nii palju, et Sebastian söi öuna ja pirni, mis on tegelikult väga suur asi, kes meie Sebastianit tunnevad. 

Teisel päeval oli juba hommikul kell 8.00 esimene mäng ja vastaseks oli Tartu Tammeka, kelle käest meie meeskond sai 6:4 pähe. Sellest oli väga kahju, sest tegelikult ei ole Tammeka meile kunagi liiga raske vastane olnud, aga töenäoliselt sai saatuslikuks see, et meie meeskonna pink oli lyhike ehk siis vahetusi oli liiga vähe. Kuna mängud olid pikad (2x30 minutit), väsisid poisid lihtsalt ära. 

11.40 oli mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK1-ga, mis jäi tasavägisesse viiki 2:2.

Kolmandal päeval ootas poisse ees kolm pikka mängu. Esimene oli 11.00 FC Santos Tartuga, kus meie poisid said korraliku sauna seisuga 8:1 Santose kasuks. See oli ka ette aimatav, sest me ei ole kunagi Santosest jagu saanud. Teine mäng oli kreeklaste Fame Acatemies 2-ga, kus poisid said särada ja löppseis jäi 3:7 meie meeskonna kasuks. Kolmas mäng oli 18.40, vastasteks rootslaste Assyriska FF, mille poisid vöitsid napilt 4:3. Päeva löpuks oldi auväärsel neljandal kohal, kuid kahjuks teenis meie tipuryndaja Andrus viimases mängus punase kaardi ebasportliku käitumise eest, mis tähendas seda, et ta järgmises mängus osaleda ei saanud, kuid järgmine mäng oli turniiri liidriga (ylekaaluka liidriga) järgmisel hommikul kell 8.00 Soccer Barcelona Youth Academyga. Sellist sauna me ei olegi vist kunagi saanud.... Löppseis jäi 0:15 meie kahjuks. Ja edasi läkski köik allamäge. 9.50 alanud mäng rootslaste Hammarby IF-ga pidime tunnistama 7:0 kaotust ja 11.40 alanmud mängus kreeklaste Fame Academies 1-ga 4:2 kaotust. Sellega oli meie meeskonnale turniir läbi ja kokkuvöttes saavutati 10 punktiga seitsmes koht, väravate vahe -23 (turniiri vöitjal Barcal väravate vahe + 111).


Robin kommenteeris viimast päeva, kus tuli vastu vötta ainult kaotused, tegelikult positiivselt. Ta ytles, et köik poisid andsid endast parima ja pingutasid kövasti. Lihtsalt meie kahjuks rääkis liiga lyhike pink (kaks poissi olid viimaseks päevaks vigastusega körval + Andruse eemalejäämine köige raskema vastasega). Poiste jaoks olid mängud liiga pikad (öhutemperatuur oli ka muidugi köik päevad +30 kraadi) ja vahetusi liiga vähe. Ei saa muidugi jätta mainimata, et tegelikult on midagi muutunud ka treenerivahetusega - ei saa öelda, et meeskonnal yleyldiselt kuigi hästi läheks. Näiteks kohalikus noorteliigas oleme igal aastal olnud kindlalt esikolmikus, siis sel aastal tuli leppida eelviimase kohaga. Mötlemiskoht köigile.

Läks, kuidas läks. Poisid said köva kogemuse ja ka elamuse ning tegelikult sellised pikad koosolemised lähendavad meeskonda tublisti. Ykski Raplamaa JK meeskond medalikohale tulla ei suutnud, köige lähemal medalile olid U11 poisid, kuid pidid poolfinaalis tunnistama Kohila Pysivuse paremust.

Ilma selle ametliku osata oli minu jaoks selle turniiri köige tähtsam osa Robini ja Sebastiani yhine reis Rootsi. Mina ei oleks iialgi suutnud pakkuda Sebastianile nii suurt turvatunnet selles olukorras, kui pakkus talle tema suur vend. Mul ei olnud isegi hetkeks hirmu, et Robin ei saa hakkama, äkki Sebastian tunneb oma vanematest liialt puudust, äkki ta jääb nälga (ta on söögi osas ylivaliv), äkki.... Ma usaldasin Robinit 100% ja öigesti tegin, sest ma ei tea, kas oleks saanud midagi veel paremini teha, kui tegi Robin. Ja Robin ei teinud ainult Sebastiani heaks, ta tegelikult kantseldas ja löbustas kogu seda 2006 tiimi, sest näiteks meie meeskonna klassis yhtegi treenerit ei olnudki - Robin  oli ainus täiskasvanu, kes siis tegi äratuse, kamandas nad öhtul magama öigel ajal, käis poistega pesemas, lahutas kaklejaid ja lohutas pettunuid. Ma tean jah, et Robin on juba suur (ikkagi 18aastane juba), aga ma ei usu, et köik temaealised poisid oleks nii hästi antud olukorras hakkama saanud. Sebastin on oma suurde venda väga kiindunud ja Robin on talle suureks eeskujuks, ta usaldab teda täielikult ja armastab siiralt. Tunne on vastastikune.

Sebastini jaoks oli reis töeline eneseyletus, seda oli tunda ka paar päeva peale koju saabumist. Ta justkui ei osanud päris öigesti olla ja oli pisut häiritud. Robin ytles, et Rootsis ta oli olnud teisel päeval pisut justkui segaduses ja önnetu, muidu ta nagu ei saanud aru, et midagi hullu oleks olnud, mis tegelikult näitab ka selgelt seda usaldust, mida Sebastian Robini suhtes tunneb. Kui päris aus olla, siis on see usaldus alati olemas olnud, sest mina saan kyll käsi sydamel öelda, et meie poisid ei ole vist kyll mitte kunagi omavahel kakelnud ega riius olnud. Robin hoiab oma väikevenda väga ja vastutasuks on ta saanud täieliku armastuse ja usalduse Sebastiani poolt.

 Löpetuseks soovin tänada köiki inimesi ja asutusi, kes tegid vöimalikuks selle, et Sebastian ja Robin saaksid koos jalgpalliturniirile Rootsi minna, mis ilma teie abita oleks ikka majanduslikult ysna keeruline olnud.

Aitäh:
Anneli Bomm, Carola Adok, Ruta Toome, Reimo Mölder, Kristi Ruben, Jane ja Argo Duder, Bärbel Laasner, Piret Pyy, Marko Männiste, Kadri Tammist, Aivar Arak, Kätlin Murre, Mari-Liis Pöldmaa, Irma Castro, Kirsti Mau, Riina Luhtaru, Annika UUsmaa, Piret Pent, Kristel Takk, Mairi Roots, Mart Orav, Märjamaa Valla Puuetega Inimeste Yhing, Mething OY, Karen Rätsep, Anne Löoke, Ene Kruusmaa, Kai Tamm, Liis Ehavere, Ago Bomm, Jaana Linnart, Liliana Vall, Gerli Pettai, Merje Vilks, Andreas Niinemets, Eve Reinik, Lii Lember, Rain Post, Laura Reinsalu, Maiu Vilks, Kristi Jakobson,, Pirko Bolluverk, Kärolin Kiviste, Monika Männimets, Enno Korv (suurtoetaja), Öilme Mägismaa, Jana Stets, Reelika Pöldmann, Kadri Sipria, Anu Löör, Diana Solman, Ulvi Meikup, Priit Peljo, Eveli Mirnik, Aliis Anderson, Margus Nöu, Märjamaa Vald, Eneli Talli, Helen Mött, Anu Otti, Villem Pöder ja SIF CUP korraldajad.

Suur, suur aitäh teie köigile kogu meie pere poolt!

PS täpitähed parandan ära kunagi, kui saan oma arvuti tagasi.... Arvo "soomlane" meie tähestikku ei tunnista :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar