Aasta alguses selgus, et Raplamaa Jalgpallikool viib oma U11, U12, U15 ja U17 meeskonnad Rootsi rahvusvahelisele Södertalje CUPile. Kui ma päris ausalt ütlen, siis mul tuli kannahk ihule ja kergemat sorti (ajas kasvav) paanika peale, sest ma tundsin reaalselt, et ma ei ole oma tervislikust seisundist lähtuvalt võimeline Sebastianit sellel pikal turniiril välismaal toetama. Mida lähemale jõudis aeg lapse registreerimise lõpptähtajale, ei teadnud ma, mida teha. Selge oli see, et Sebastian sinna turniirile saama peab, aga selgusetu oli, kuidas seda olukorda lahendada. Aga nagu ikka öösiti tulevad mul geniaalsed ideed :) Mina minna ei suutnud, Arvo töö juurest ära ei saanud, aga no jumal küll! - meil on ju absoluutselt täiesti maailma kõige ägedam vanem vend Robin! Ja nii juhtuski, et suur vend Robinist sai väikevend Sebastianile kõige parem tugiisik üldse, kes olla oleks saanud ja vennad sõitsid koos Rootsi Stocholmi külje alla Södertaljesse väga suurele jalgpalliturniirile.
Ühe lapse jalgpalliturniirile saatmine oli kallis, aga kahe lapse (neist üks ju siiski täiskasvanud ja täiskasvanu hindadega) reisile saatmine oli veel kallim. Palusin abi vallalt ja tegin üleskutse facebookes ning saime kenasti rahad kokku, et poisid saaksid Rootsi minna. Minul oli see elus esimene kord olla sellisel moel Sebastianist eemal. Põdesin seda väga, sest ma ei osanudki ilma temata olla. Need päevad, kui Arvo, Ronin ja Sebastian olid kõik kodust ära, oli Liivi minu juures, et ma ei peaks üksi olema. Suured tänud talle selle eest!
Poiste reis algas kruiisilaeval ööbimisega. Ostsime mõlemale poisile lisaks nii õhtu- kui ka hommikusöögid laeval, sest teadsime, et need on ainsad söögikorrad selle seitsme päeva jooksul, kus Sebastian saab korralikult söönuks, ilma, et Robin peaks end halliks mõtlema ja rabelema. Kahjuks selgus kohe mineku päeval, et Sebastiani pardakaardil õhtusööki polnud (ometigi olime selle eest maksnud) ja Robin pidi veel lisaks ostma ühe õhtusöögi (kelle vead sellised on? Etteruttavalt võin öelda, et tagasisaabumise hommikul ei olnud Sebastiani pardakaardil ka hommikusööki, aga kuna Robin süüa ei tahtnud, siis Sebastian kasutas Robini kaarti). Öö laevas möödus rahulikult ja hommikul kõhud täis söönud viis suur buss neli meeskonda ja viis treenerit + Robini Södertalje Igelsta algkooli, kus igal meeskonnal oli oma klass, kuhu ennast sisse seati. Passimiseks aega polnud, sest kell 15.00 oli juba esimene mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK2-ga, mille meie meeskond võitis 9:4. Ülejäänud päev oli vaba. U12 meeskonnas mängisid Jako Puusepp, Janar Loorents, Andreas Post, Taaniel Palmisto, Hugo Miljand, Andrus Kapsi, Renar Asi, Patric Tserr, Rico Nipernado, Gregor Käsper ja Sebastian Erik. Treener Siim-Sten Palm.
Toitlustamine toimus teise kooli juures sööklas ja kui ma menüüd nägin, siis ma teadsin kohe, et Robinil läheb raskeks.... Selles menüüs ei olnud mitte ainsamatki toitu, mida Sebastian oleks hea meelega söönud, v.a. hommikusöögil singisai. Aga ma sain üsna kiiresti aru, et ma ei pea muretsema üldse, sest Robin sai suurepäraselt hakkama ja leidis selle koha, kus Sebastian süüa sai. Kasvõi friikartuleid, kui midagi muud ei olnud. Robin oli täiesti oma ülesannete kõrgusel ja nälga Sebastian nende päevade jooksul tundma ei pidanud. Robin suutis isegi nii palju, et Sebastian sõi õuna ja pirni, mis on tegelikult väga suur asi, kes meie Sebastianit tunnevad.
Teisel päeval oli juba hommikul kell 8.00 esimene mäng ja vastaseks oli Tartu Tammeka, kelle käest meie meeskond sai 6:4 pähe. Sellest oli väga kahju, sest tegelikult ei ole Tammeka meile kunagi liiga raske vastane olnud, aga tõenäoliselt sai saatuslikuks see, et meie meeskonna pink oli lühike ehk siis vahetusi oli liiga vähe. Kuna mängud olid pikad (2x30 minutit), väsisid poisid lihtsalt ära.
11.40 oli mäng Rootsi tiimi Trosa Vagnhärad SK1-ga, mis jäi tasavägisesse viiki 2:2.
Kolmandal päeval ootas poisse ees kolm pikka mängu. Esimene oli 11.00 FC Santos Tartuga, kus meie poisid said korraliku sauna seisuga 8:1 Santose kasuks. See oli ka ette aimatav, sest me ei ole kunagi Santosest jagu saanud. Teine mäng oli kreeklaste Fame Acatemies 2-ga, kus poisid said särada ja lõppseis jäi 3:7 meie meeskonna kasuks. Kolmas mäng oli 18.40, vastasteks rootslaste Assyriska FF, mille poisid võitsid napilt 4:3. Päeva lõpuks oldi auväärsel neljandal kohal, kuid kahjuks teenis meie tipuründaja Andrus viimases mängus punase kaardi ebasportliku käitumise eest, mis tähendas seda, et ta järgmises mängus osaleda ei saanud, kuid järgmine mäng oli turniiri liidriga (ülekaaluka liidriga) järgmisel hommikul kell 8.00 Soccer Barcelona Youth Academyga. Sellist sauna me ei olegi vist kunagi saanud.... Lõppseis jäi 0:15 meie kahjuks. Ja edasi läkski kõik allamäge. 9.50 alanud mäng rootslaste Hammarby IF-ga pidime tunnistama 7:0 kaotust ja 11.40 alanmud mängus kreeklaste Fame Academies 1-ga 4:2 kaotust. Sellega oli meie meeskonnale turniir läbi ja kokkuvõttes saavutati 10 punktiga seitsmes koht, väravate vahe -23 (turniiri võitjal Barcal väravate vahe + 111).
Robin kommenteeris viimast päeva, kus tuli vastu võtta ainult kaotused, tegelikult positiivselt. Ta ütles, et kõik poisid andsid endast parima ja pingutasid kõvasti. Lihtsalt meie kahjuks rääkis liiga lühike pink (kaks poissi olid viimaseks päevaks vigastusega kõrval + Andruse eemalejäämine kõige raskema vastasega). Poiste jaoks olid mängud liiga pikad (õhutemperatuur oli ka muidugi kõik päevad +30 kraadi) ja vahetusi liiga vähe. Ei saa muidugi jätta mainimata, et tegelikult on midagi muutunud ka treenerivahetusega - ei saa öelda, et meeskonnal üleüldiselt kuigi hästi läheks. Näiteks kohalikus noorteliigas oleme igal aastal olnud kindlalt esikolmikus, siis sel aastal tuli leppida eelviimase kohaga. Mõtlemiskoht kõigile.
Läks, kuidas läks. Poisid said kõva kogemuse ja ka elamuse ning tegelikult sellised pikad koosolemised lähendavad meeskonda tublisti. Ükski Raplamaa JK meeskond medalikohale tulla ei suutnud, kõige lähemal medalile olid U11 poisid, kuid pidid poolfinaalis tunnistama Kohila Püsivuse paremust.
Ilma selle ametliku osata oli minu jaoks selle turniiri kõige tähtsam osa Robini ja Sebastiani ühine reis Rootsi. Mina ei oleks iialgi suutnud pakkuda Sebastianile nii suurt turvatunnet selles olukorras, kui pakkus talle tema suur vend. Mul ei olnud isegi hetkeks hirmu, et Robin ei saa hakkama, äkki Sebastian tunneb oma vanematest liialt puudust, äkki ta jääb nälga (ta on söögi osas ülivaliv), äkki.... Ma usaldasin Robinit 100% ja õigesti tegin, sest ma ei tea, kas oleks saanud midagi veel paremini teha, kui tegi Robin. Ja Robin ei teinud ainult Sebastiani heaks, ta tegelikult kantseldas ja lõbustas kogu seda 2006 tiimi, sest näiteks meie meeskonna klassis ühtegi treenerit ei olnudki - Robin oli ainus täiskasvanu, kes siis tegi äratuse, kamandas nad õhtul magama õigel ajal, käis poistega pesemas, lahutas kaklejaid ja lohutas pettunuid. Ma tean jah, et Robin on juba suur (ikkagi 18aastane juba), aga ma ei usu, et kõik temaealised poisid oleks nii hästi antud olukorras hakkama saanud. Sebastin on oma suurde venda väga kiindunud ja Robin on talle suureks eeskujuks, ta usaldab teda täielikult ja armastab siiralt. Tunne on vastastikune.
Sebastini jaoks oli reis tõeline eneseületus, seda oli tunda ka paar päeva peale koju saabumist. Ta justkui ei osanud päris öigesti olla ja oli pisut häiritud. Robin ütles, et Rootsis ta oli olnud teisel päeval pisut justkui segaduses ja õnnetu, muidu ta nagu ei saanud aru, et midagi hullu oleks olnud, mis tegelikult näitab ka selgelt seda usaldust, mida Sebastian Robini suhtes tunneb. Kui päris aus olla, siis on see usaldus alati olemas olnud, sest mina saan küll käsi südamel öelda, et meie poisid ei ole vist küll mitte kunagi omavahel kakelnud ega riius olnud. Robin hoiab oma väikevenda väga ja vastutasuks on ta saanud täieliku armastuse ja usalduse Sebastiani poolt.
Lõpetuseks soovin tänada kõiki inimesi ja asutusi, kes tegid võimalikuks selle, et Sebastian ja Robin saaksid koos jalgpalliturniirile Rootsi minna, mis ilma teie abita oleks ikka majanduslikult üsna keeruline olnud.
Aitäh:
Anneli Bomm, Carola Adok, Ruta Toome, Reimo Mölder, Kristi Ruben, Jane ja Argo Duder, Bärbel Laasner, Piret Püü, Marko Männiste, Kadri Tammist, Aivar Arak, Kätlin Murre, Mari-Liis Põldmaa, Irma Castro, Kirsti Mau, Riina Luhtaru, Annika Uusmaa, Piret Pent, Kristel Takk, Mairi Roots, Mart Orav, Märjamaa Valla Puuetega Inimeste Ühing, Mething OÜ, Karen Rätsep, Anne Lõoke, Ene Kruusmaa, Kai Tamm, Liis Ehavere, Ago Bomm, Jaana Linnart, Liliana Vall, Gerli Pettai, Merje Vilks, Andreas Niinemets, Eve Reinik, Lii Lember, Rain Post, Laura Reinsalu, Maiu Vilks, Kristi Jakobson, Pirko Bolluverk, Kärolin Kiviste, Monika Männimets, Enno Korv (suurtoetaja), Õilme Mägismaa, Jana Stets, Reelika Põldmann, Kadri Sipria, Anu Lõõr, Diana Solman, Ulvi Meikup, Priit Peljo, Eveli Mirnik, Aliis Anderson, Margus Nõu, Märjamaa Vald, Eneli Talli, Helen Mõtt, Anu Otti, Villem Põder ja SIF CUP korraldajad.
Suur, suur aitäh teie köigile kogu meie pere poolt!
Läks, kuidas läks. Poisid said kõva kogemuse ja ka elamuse ning tegelikult sellised pikad koosolemised lähendavad meeskonda tublisti. Ükski Raplamaa JK meeskond medalikohale tulla ei suutnud, kõige lähemal medalile olid U11 poisid, kuid pidid poolfinaalis tunnistama Kohila Püsivuse paremust.
Ilma selle ametliku osata oli minu jaoks selle turniiri kõige tähtsam osa Robini ja Sebastiani ühine reis Rootsi. Mina ei oleks iialgi suutnud pakkuda Sebastianile nii suurt turvatunnet selles olukorras, kui pakkus talle tema suur vend. Mul ei olnud isegi hetkeks hirmu, et Robin ei saa hakkama, äkki Sebastian tunneb oma vanematest liialt puudust, äkki ta jääb nälga (ta on söögi osas ülivaliv), äkki.... Ma usaldasin Robinit 100% ja õigesti tegin, sest ma ei tea, kas oleks saanud midagi veel paremini teha, kui tegi Robin. Ja Robin ei teinud ainult Sebastiani heaks, ta tegelikult kantseldas ja lõbustas kogu seda 2006 tiimi, sest näiteks meie meeskonna klassis ühtegi treenerit ei olnudki - Robin oli ainus täiskasvanu, kes siis tegi äratuse, kamandas nad õhtul magama õigel ajal, käis poistega pesemas, lahutas kaklejaid ja lohutas pettunuid. Ma tean jah, et Robin on juba suur (ikkagi 18aastane juba), aga ma ei usu, et kõik temaealised poisid oleks nii hästi antud olukorras hakkama saanud. Sebastin on oma suurde venda väga kiindunud ja Robin on talle suureks eeskujuks, ta usaldab teda täielikult ja armastab siiralt. Tunne on vastastikune.
Sebastini jaoks oli reis tõeline eneseületus, seda oli tunda ka paar päeva peale koju saabumist. Ta justkui ei osanud päris öigesti olla ja oli pisut häiritud. Robin ütles, et Rootsis ta oli olnud teisel päeval pisut justkui segaduses ja õnnetu, muidu ta nagu ei saanud aru, et midagi hullu oleks olnud, mis tegelikult näitab ka selgelt seda usaldust, mida Sebastian Robini suhtes tunneb. Kui päris aus olla, siis on see usaldus alati olemas olnud, sest mina saan küll käsi südamel öelda, et meie poisid ei ole vist küll mitte kunagi omavahel kakelnud ega riius olnud. Robin hoiab oma väikevenda väga ja vastutasuks on ta saanud täieliku armastuse ja usalduse Sebastiani poolt.
Lõpetuseks soovin tänada kõiki inimesi ja asutusi, kes tegid võimalikuks selle, et Sebastian ja Robin saaksid koos jalgpalliturniirile Rootsi minna, mis ilma teie abita oleks ikka majanduslikult üsna keeruline olnud.
Aitäh:
Anneli Bomm, Carola Adok, Ruta Toome, Reimo Mölder, Kristi Ruben, Jane ja Argo Duder, Bärbel Laasner, Piret Püü, Marko Männiste, Kadri Tammist, Aivar Arak, Kätlin Murre, Mari-Liis Põldmaa, Irma Castro, Kirsti Mau, Riina Luhtaru, Annika Uusmaa, Piret Pent, Kristel Takk, Mairi Roots, Mart Orav, Märjamaa Valla Puuetega Inimeste Ühing, Mething OÜ, Karen Rätsep, Anne Lõoke, Ene Kruusmaa, Kai Tamm, Liis Ehavere, Ago Bomm, Jaana Linnart, Liliana Vall, Gerli Pettai, Merje Vilks, Andreas Niinemets, Eve Reinik, Lii Lember, Rain Post, Laura Reinsalu, Maiu Vilks, Kristi Jakobson, Pirko Bolluverk, Kärolin Kiviste, Monika Männimets, Enno Korv (suurtoetaja), Õilme Mägismaa, Jana Stets, Reelika Põldmann, Kadri Sipria, Anu Lõõr, Diana Solman, Ulvi Meikup, Priit Peljo, Eveli Mirnik, Aliis Anderson, Margus Nõu, Märjamaa Vald, Eneli Talli, Helen Mõtt, Anu Otti, Villem Põder ja SIF CUP korraldajad.
Suur, suur aitäh teie köigile kogu meie pere poolt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar