Marimetsa rabas Mallega ööbimas

No jah, tegelikult ma peaksin alustama sellest, kes on Malle, aga ma ei alusta, sest seda on natukene keeruline seletada, kuidas ta mu ellu tuli ja mingil seletamatul moel on ta siia ka praegu jäänud. Ma tegelikult tihti mõtlen, et miks mõned inimesed viitsivad vaeva näha, aga ju ma siis olen seda väärt. Imelik oli seda lausa mõelda ja kirjutada. Igatahes on Malle mu kõige värskem inimene sõprade seas, keda ma iseloomustan praegu ainult ühe sõnaga - soojus. Ülejäänud võite oma kujutlusvõimet kasutades juurde mõelda. 

Ma ütlesin eile hommikul poistele, et ma lähen täna Mallega ööseks Marimetsa rabasse ööbima ja no siis hakkas tulema. Esimene küsimus oli, kas isa teab? Nagu ta oleks minu isa, kelle käest ma peaksin luba küsima või et ma üleüldse pean sellise asja puhul kellegi käest luba küsima (ma siiski olen täiskasvanud naine, võibolla pisut totu vahel, kuid siiski täiskasvanud). Ma ei küsinudki. Saatsin Arvole sõnumi, et ma lähen Mallega ööseks rappa ja ta saatis vastu, et "Ok võta kaks magamiskotti, muidu hommikul väga külm". Ma lugesin sellest sõnumist välja, et see on täiesti normaalne mõte minna ööseks rappa ja magada tähistaeva all. Või kuidas Sina seda sõnumit desifreeriks? Igatahes oli selge, et Arvo käest luba küsimine ei olnud takistuseks. Siis tuli jutt sellest, kuidas me külmume ära või sääsed söövad meid ära. Mõtle peaga! Ööd on külmad, lubab ainult 9 kraadi sooja, õhuniiskus, pime, vihma võib sadama hakata, kas Sa mõtled ka, mis Sa kõik kaasa pead võtma, kes Su kotti tassib.... Väga veenvad argumendid. Kõik. Ma siis palusin Robinit, et ta räägiks mulle, mis ma pean kaasa võtma. Robin arvas, et rääkimisest pole tuhkagi kasu ja tegi mulle nimekirja asjadest, mis mul kõik kaasas peavad olema. Alustades pop-up telgist ja lõpetades kinnastega. Ma siis valikuliselt võtsin asjad kaasa (šokolaadi ja telgi jätsin koju :) ). Kott kaalus "ainult" 11kg ja matka parklast tornini oli 4,5km. Kah asi, eksole? Poisid arvasid, et jänes ja linnapreili ei saa kahekesi sellises olukorras hakkama, aga ma olin väge täis neile näitamaks, et koos saab igasuguseid asju teha, isegi, kui üks natukene rohkem kardab kui teine ja teine on jätnud millegi pärast mulje, et ta on linnapreili. 

Malle tuli mulle õhtul poole seitsme ajal järgi ja siis me sõitsime Marimetsa matkarajale.  Kaasas palju õpetussõnu, mainitsussõnu ja ei kübetki  entusiastlikku tagant sorkimist. Kaks naist ja öine raba ei pidavat ikkagi kokku sobima, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada, sest ma olen juba ammu tahtnud neile isepäistele meesinimestele näidata, et ma saan mõnikord mõndade asjadega ka ilma nendeta hakkama. 

Teate, Malle on nagu mingi lillelaps. Ausõna. Minu meelest ta vaimustub absoluutselt kõigest, mis ta teele jääb ja kõike ta tahaks katsuda ja nuusutada ja vaadata ja imestada selle loodu üle, mille sees me elame. No ja ainult lillelaps läheb kleidiga matkama eks? :) Nii armas minu meelest :)NB see, et tal kleit oli, ei muutnud tema jaoks midagi raskemaks või ületamatumaks. Nelja kilomeetri läbimiseks kulus meil 1h ja 46 minutit :)))))  Ma olin väga üllatunud raba värvirohkusest - tavaliselt on raba nii värviline alles septembris. Eriti imekspandav oli ohtralt õitsev kanarbik, millest septembriks on tõenäoliselt ainult kuivanud rootsud järgi. Siit soovitus - minge rappa kohe, sest praegu on seal väga ilus. 

Me jõudsime väga, väga napilt päikeseloojanguks rabatorni. Peaaegu nii napilt, et päikeseloojang oleks jäänud nägemata, aga seekord oli aeg meie kasuks. Ja kui ma oleks teadnud, et me kõnnime võidu ühe paariga, kes oli ka otsustanud sinna samasse rabasse ööbima tulla, siis ma oleksin tõenäoliselt kiiremini kõndinud :) Aga kes ees, see mees ja meie Mallega saime tornis endale koha sisse võtta. Torni all siis olid meil naabrid (mees ja naine), kelle olemasolu ma püüdsin eirata. 

Päikeseloojang

Tegime enda asemed üles. Olen siiralt tänulik oma Arvole, kes ütles, et me peame kaks magamiskotti kumbki võtma, sest muidu meil hakkab külm. Ma olin enam kui veendunud, et sääsed söövad meid ära, aga nendega oli mingisugune imelik fenomen. Kui me heitsime oma asemetele, siis tuli suur sääseparv, pinisesid ja üritasid suust sisse ronida, aga siis järsku olid nad kõik läinud. Kedagi polnud. Mingi üksik pinin, mis ka vereni ei jõudnud. Me rääkisime Mallega minu tabelist (sellest te ei tea midagi ja ma ei hakka seletama ka, sest see oleks hoopis teise postituse jutt, mis tuleb ehk siis, kui kõik kaheksa nädalat on möödas) ja siis väisis Malle ära. Õnneks ta ei norska :) Minul uinumisega nii kerge polnud, kuigi ma mõtlesin, et peale erinevaid emotsioone ma olen rampväsinud ja jään kohe magama. Kell üks ma polnud veel uinunud ja kell pool kolm ma juba vaatasin kella. Kell 4.24 ma ärkasin üles ja enam magama ei jäänudki. Alumised naabrid olid sama unetud - nad jäid pool kolm vaikseks ja ärkasid juba ennem viite. Malle ärkas ka päikesetõusu ajaks üles. Oli nii armsalt sasine ja unine :) päike tõusis 5:42, kuigi googel väitis, et päike tõuseb 5:37. Mul oli hea meel päikest näha, sest see tähendas, et tulemas on järjekordne ilus suvepäev. 

Päikesetõus

No ja siis jäi Malle magama :) Juudas, ma mõtlesin, et ta jääbki magama. Ma jõudsin vahepeal alumiste naabrite lahkumist kuulda. Oi, ma ootasin, et nad läheks ära, sest mul oli lausa kohutav pissihäda, aga naistel teadupärast ei ole see kõik nii privaatne ja lihtne ning siis ma rõõmustasin sajaga, kui nad oma madratsi tühjaks lasksid ja minema läksid. Mu piparmünditee ootas nii väga välja saamist. Nii muuseas ma proovisin vee soojust ka ja kui ma oma varbad sinna rabajärve panin, siis ma mõtlesin küll, et ma peaks peast ikka täitsa soe olema, kui ma sinna sisse läheks, sest see tundus ilmatumalt külm. Tegelikult muidugi oli lihtsalt õhk väga külm, kõigets 8 kraadi oli sooja ja vesi, nagu hiljem selgus, oli siiski küllaltki soe. 

Ja siis ma muudkui ootasin ja ootasin ja ootasin, et Malle ärkaks üles :) Mulle on jäänud sotsiaalmeedias mulje, et ta ta tavapäraselt ärkab väga vara ja siis ma ei saanud aru, kust ta selle suure une võttis. Veerand kümme ta lõpuks ärkas üles - mul oli selle üle väga hea meel. Tal on nii külmad käed, et mul on koguaeg tunne, et tal on külm.... Aga ta ütles, et tal polnud öösel külm. Siis ta tegi hommikujoogat ja sirutas oma selga, mis oli kangeks jäänud (mul jääb ka alati Sipas magades selg kangeks, aga kuna mul jätkus und täna öösel nii väheseks, siis mul polnud kuskil midagi kanget). Eks tõele aru andes oli ikkagi üsna kõva magamine ka...paljas laudis ja õhuke lebomatt (metsas on ju maapinna ja mati vahel veel hunnik kuuseoksi). Kui ma oleksin kauem maganud, oleksin tõenäoliselt sama kange olnud. 

Meie isiklik seapesa :) 

Ma ei ütleks, et õues oleks väga soe olnud ja ma olin väga kahevahel, kas ma tahan ujuma minna. Samas oleks olnud patt niimoodi ära minna, et rabajärve ei lähegi. Mul küll tõestust sellest pole, et ma seal käisin, aga Malle võib kinnitada, et ma ikka käisin küll. Vesi oli külmem kui meres, kuid siiski soe. Kuna õhutemperatuur oli juba 18 kraadi keskpäevaks, siis ei tundunud ka järve minemine midagi ületamatut. Ainult tuli riided ära võtta...see on peaaegu sama, et jooksma minekuks tuleb jõuda tossudeni, siis oledki peaaegu juba jooksmas. vesi oli väga värskendav ja puhastav. Mul on hea meel, et ma ei jätnud võimalust kasutamata, sest tegelikult ma ju tean, et kui ma juba vees olen, siis mulle väga meeldib. Aga nii pikka serenaadi ma polegi kuulnud varem, kui Malle tegi vette minnes. Tavalsielt on kõik harjunud, et kõige pikem ja kõvem karjatus tuleb Arvolt ükspuha, millises vees. Mind ajas nii itsitama, kui Malle üritas veega ja selle temperatuuriga lepitust leida :) 

Ausõna on võimalik ilma alkoholita ennast äärmiselt hästi ja lõdvestunult tunda

Me pikutasime päris kaua aega seal laudise peal ja lasime päikesel end soojendada. Ma isegi ei mäleta, kas me rääkisime ka millestki või olime lihtsalt vaikselt. 

Poisid, te saite ninanipsu! Olgu, ma vaatasin pool ööd tähistaevast, kuulsin esimest pardi prääksatust 4:46, ehmusin iga pääsukese peale, kes üle meie peade lendas, kuid sääsed ei söönudki meid ära ja jäime ka ilma lõkketa ellu (muuseas, rabas ei tohigi lõket teha). Ära ka ei külmunud ja karu meid ka ära ei söönud. Ja "linnapreili" on tegelikult hoopis "lillelaps" ja sobib loodusesse rohkem kui arvata oskaks. Isegi kleidiga. Ehk siis võib öelda, et ta kannab iga riietuse igas olukorras välja - ka sääskede ja külmaga. 

Ma ei ole kunagi varem niimoodi öösel rabas olnud ja mul on väga hea meel, et Malle mulle selle võimaluse andis (kuigi tema ütleb, et mina andsin talle....). Koju jõudes olin küll väsinud ja mul hakkas külm, kuid siis ma võtsin sooja dušši ja magasin 2 tundi ning edasi kulges elu nagu ikka igal argipäeval. Aga hinges on soe olla. Võibolla selle pärast, et heatahtlik puudutus on rohkem väärt kui sada sõna. Aitäh, Malle, juhul, kui Sa seda loed. Ma loodan, et see on alles algus ja me teeme veel palju toredaid (kuid lihtsaid) asju koos, sest mulle meeldib Sinuga koos olla. Isegi, kui mõnikord on natuke raske. 

Ja minge rappa! Seal on tõesti praegu väga ilus!

Teie Ennike