Meie poisid on veeusku. Vähe sellest, et nad seda endale liitrite kaupa sisse kaanivad, meeldivad neile kõik tegevused, mis on seotud veega. Olgu need siis nii väiksed või suured kui tahes. Robinil olid juba siis veeplaanid, kui tal veel puhkuski polnud alanud ja me ei teadnud sedagi, kas Arvo kodus on, kuid kogemata juhtus nii, et Robinil ja Arvol oli üks puhkusenädal koos. Ühel ilusal suveõhtul pumpasime paadi täis ja läksime Meresmaa paisule, kus lükkasime paadi vette ja hakkasime aga allavoolu minema. Praegu on jõgi väga suur (ma ei tea, kas täna enam on), sest on olnud üsna vihmane suvi ja seetõttu oli ka paisul vett palju, mis tegi langemise võimalikuks. Vähema veega oleksime pidanud altpoolt paisu jõele minema.
Kogu üritus algas muidugi hirmu- ja õudusjuttudega sellest, kuidas paat võib ümber minna ja ei soovita tehnikat kaasa vedada ja üleüldse vesi on külm :D Ma ei kuulanud kedagi. Me oleme raftingul ka käinud - asi see üks väike pais ületada. Ja nii oligi. 20 sekundit pisukest närvikõdi ja olimegi peegelsiledal jõel katkise paadiga :D Kas teate, mis juhtub, kui kummipaati tuleb auk? Mhmh.... Nii oligi. Selle eest ei hoiatanud mind keegi, sest ma pole kindel, kas ma oleksin sinna paati üldse istunud. Robinist sai auguhoidja ning Sebastian ja Arvo aerutasid. Mul oli niisama tšill olla, sest ma ei saanud üldse aru, millal peab ja millal ei pea aerutama ja siis ma leidsin, et niisama istuda ongi hoopis mugavam ja mõnusam. Robinil sai natukese aja pärast selle augu hoidmisest kõrini ja nii me susisedes allavoolu läksime.
Sõitsime enda maa peal olevasse hobuseauku (ma arvan, et nimi tuleb sellest, et seal on madal vesi ja ehk käidi vanal ajal sealt hobustega läbi, sest meie talu lähim naaber ongi üle jõe elav äiapapa vend Vello oma perega ja eks ülejõe käimist on aastaid palju olnud. Paat tühjaks ei visisenud ja kõik jõudsime kuiva jala ja kehaga maale. Päike oli juba loojumas ja ilm oli nii tuulevaikne, et ma oleksin tahtnud, et see kaunis idüll oleks kauem kestnud. Aga kahjuks ei andnud paat meile selleks võimalust.
Seljamaale jõudes lasi Arvo paadi tühjaks ja parandas selle, et teinekord jälle oleks millega jõele minna. Kasari jõgi ei ole meie kandis kuigi sügav ja on üsnagi kõrkjatest kinnikasvanud, kuid seal on paar mõnusat mitmemeetrist auku, kus saab korralikult ujuda. Aitäh poisid selle väikese paadimatka eest. Kui me jätame välja selle, et paat läks katki ja ma sain aeruga vastu pead (need pidid elamused olema, muuseas), siis oli tõesti sulnis suveõhtu. Järgmine kord teeme pikemalt, eks? Siis saate ülesvoolu ka ikka aerutada ja oma suurks pumbatud musklitega eputada :) Kniks!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar