Kaheksateistkümnes suvi järjest Hobulaiul

Igal suvel, augustikuu esimesel nädalal pakime me kokku oma asjad ja sugulased ja sõidame kaheks ja pooleks päevaks Hobulaiule puhkama, mis muidugi on kõike muud kui puhkus või siis on küll puhkus, aga väga väsitav puhkus :) Sellel aastal oli meid seal rekordarv osalejaid: 25 inimest + Muhu vägilane Harald (pooleaastane poisipõnn, kes kaalus sündides 6400g ja nüüd, pooleaastasena 9600g). Sellise kamba üheks kambaks saamine on ikka päris suur protsess. Ma ei kujuta ette, kui mitu tundi veetis Arvo telefoni otsas, et kõik vajalikud asjad kokku leppida ja korda seada. Te mõelge ise  - kogu see kamps tuleb ju ära ka toitlustada. Välja mõelda, kui palju sööki kulub ja delegeerida, kes milliseid toiduaineid kaasa võtab, sest ühe inimese kanda oleks see ikka ilmselgelt liiga palju ja ei mahuks auto peale äragi. Kuid toit ei ole peamine. Peamine on ikkagi see, et kui meie lastele peaks ühel päeval ütlema, et see aasta nad Hobilaiule ei saa, siis ma ei teagi, mis täpselt juhtuma hakkaks, sest nende jaoks (ja ka paljude teiste jaoks) on Hobulaiul käik justkui suve suursündmus ja Mardile on see isegi tähtsam kui jõulud :)

Mul oli suurepärane ilm ka tellitud. Kohe tellisin, kui ajagi broneerisin ja ilm ei vedanud meid alt - see oli lausa suurpärane! Kõikidel päevadel oli 25-27 kraadi sooja ja päike paistis terve päeva, tuult praktiliselt polnudki. Ma ei mäleta, millal viimati on niimoodi Hobulaiul käidud, et õhtul saab ilma tekkideta istuda sauna terrassil. Kes polnud see suvi veel pruuniks saanud, siis nüüd oli küll viimane võimalus saada. Minu meesinimeste seljad ja turjad olid ikka korralikult punased sellest terved päevad õues olemisest (isegi mul olid, kuigi ma olen ikka suhteliselt pruun võrreldes teistega - mulle lihtsalt hakkab hirmus hästi päike peale). Kapten Tarmo ka imestas, et me endale nii igava merereisi olime seekord planeerinud, sest tavaliselt on alati meie üleveod olnud tormised, kuid seekord.... meri lihtsalt sillerdas ümberringi ja isegi mina tulin kajutist välja :) 

Mis siis saarel uut oli? Paljugi. Mul on hea meel, et Märjamaa vald oma puhkekompleksi eest hoolitseb - see näitab vist seda, et neil pole hetkel küll plaanis seda maha müüa või muudmoodi meie valla inimestele kättesaamatuks teha. Ära olid vahetatud kõik aknad - nii aidas kui köögimajas. Ja suure uuenduskuuri oli läbinud sauna terrass, mis on nüüd hoopis teisele poole maja ehitatud. Sauna pesemisruumis oli ära vahetatud põrand ja ehitatud uued pingid. Uus oli ka keris, mida saime esimesel õhtul kohe tunda. Uued pingid ja lauad olid ka sauna terassil ja neid oli palju. Meie kamp on muidugi autistlike joontega inimesi täis ja laud/toolid tõsteti samale kohale nagu alati on olnud :), kuid põhipoint on ikkagi see, et ruumi on palju rohkem juures nüüd, et kõik saaksid õues istuda. Lisaks on ehitatud puukuur ja grillimistarvikute hoidla. Väga ilus ja puhas oli kõik. 

Mida toredat me siis seekord saarel ära tegime? Eks oli asju, mis on juba aastaid olnud - jalgpall, mölkky ja võrkpall rannapalliga. Mölkkyga on muidugi nii, et ega Aivariga seda mängida pole mõtet, sest ta võidab peaaegu iga kord :) Aga tähtis pole võit, vaid osavõtt - seega mängiti seda seltskonnamängu ikka palju kordi. Ma tegin ka käe valgeks, siiani polnud julgenud, sest mind õudsalt häirib selle mängu juures üksteise kallal "saagimine", aga siis ma otsustasin sellest üle olla ja mängus sees olles ei tundunudki kõik nii jube. Pähe sain ma muidugi, aga tühja temaga - mul on hea meel, et minu mängu ajal võitis Sebastian :)  Jalgpalli mängiti see aasta ka päris palju või lihtsalt väravate löömist. Põhimängija oli muidugi Sebastian, aga seekord olid suured poisid ka kuidagi rohkem hakkajad. Isegi Arvo tegi paar ringi - eelmine aasta seisis jalgpall üsna nukralt omaette. Rannapallid pakkusid jälle palju nalja, eriti see koroonaviirust meenutava lödidikuga mängimine. Mõlemad pallid leidsid muidugi ka oma lõpu rookatuse otsas, aga tühja temaga - eks Reet ostab järgmine aasta uued :) Saarel olnud väiksemad poisid said ka sellest mängust rõõmu tunda. 

Väga palju käidi ujumas. Ma tõesti ei tea, et mõnel teisel aastal oleks nii palju ujumas käidud. Teisel päeval küll oli vetikas sadamaaugus, kuid kuna meil olid kaasas kaks bioloogi, neist üks lausa merebioloog, siis hirmu polnud- tegu ei olnud sinivetikaga. Minu meelest käisid inimesed päeva jooksul ikka kordi ja kordi ujumas. Alustati kohe hommikutervitusega ja see jätkus terved päevad läbi. Sadamaaugus on hea ujumas käia ka, seal on vesi praktiliselt kohe sügav. Ei ole vaja kuhugi kaugele kõmpida. Eks soe ilm ja erinevad sportlikud tegevused meelitasid veel omakorda merre. Meesinimesed ei võtnud vahepeal isegi ujumispükse ära - olid koguaeg nendega, et siis vajadusel kohe jälle merre minna :) Vee temperatuuri ei oska öelda, aga vesi oli tõesti soe. Üle kahekümne kraadi kindlasti. 

Arvo lasi endale šamaanitrummi teha ekstra Hobulaiule mineku ajaks ja tegi sellega terve etteaste. Laulukooris lauljad kindlasti teavad laulu "Üksi pole keegi" lõõritasime Liivi ja Annelyga trummi saatel kenasti ära. Arvo meisterdas endale kostüümi mitu tundi päev ennem saarele minekut :) Ta ikka ütleb, et kui ise pulli ei tee, ega keegi teine ka tegema ei hakka. Tema seanahast kostüüm pakkus palju kõneainet ja nii mõnigi mees ajas selle endale üll. Trumm on lahe. Seda saab vastavalt helistikule madalamaks ja kõrgemaks timmida ja kõla on ikka väga võimas. Tehtud on see kitsenahast ja tegijaks Arno Kalbus. Nahad on tulnud kuskilt mägiselt maalt, aga ma praegu ei tea päris täpselt kust. See trumm saab veel palju kordi saarel käia :) Kas just seanahast kostüümi saatel, aga koju seda vist enam ei jäeta :)

Ja siis muidugi oli tohutu möll hirmsa "karjuka" (Sepultura Refuse Resist) saatel. Kõigepealt tegid nad endale ja üksteisele sõjamaalingud ja siis hakkas üks suur savisõda pihta. Pärast savisõda olid nad nagu murjamid ja pesid end nagu makaagid meres. Värviline savi ei tahtnud maha tulla, nad nägid ikka kurja vaeva, et end puhtaks saada. Ma tegin mõned klõpsud ka, kuigi ega see seda fiilingut edasi ei anna, mis nemad sellel hetkel tundisd. Bassu tegi video ka, aga ma ei oska seda siia üles panna. See oli jällegi Arvo välja mõeldud hullus, millest siis võtsid osa põhiliselt noored (Getter oli ka julge ja hakkamist täis). Isegi Sebastian oli nõus mingil määral enda peale joonistama ja hullas päris mõnuga koos teistega. Vennas oli suur abimees meres puhastamise juures :) Kohe näha, et vanad sõbrad :) Ma nii muuseas mainin, et nad on tõesti väga suured sõbrad. Ma ikka meenutan, et tolleaegne perearst ütles, kui Sebastian oli aastane, et kui neist siiani pole sõpru saanud, siis ei saa ka edaspidi ja need on kõige valemad sõnad, mida arst öelda sai, sest ma olen aastatega selle sõpruse kasvamist näinud ja nende vahel valitseb tõeline vendlus. Ma loodan, et nii jääb see igavesti. Aga et Sebastiani jaoks liiga lääge poleks, siis sõda oli äge! Ässalt panite!

Vendlus

No on ju nagu makaagid?

Loomulikult on alati Hobulaiul ka kohustused, mida tuleb teha. Köögitoimkond, saunatoimkond, koristustoimkond jne. Erilise kiituse pälvivad Norra pommitaja ja Riina/Agnes, kes näitasid üles üliaktiivset osavõttu salatite komponentide hakkimisel ehk köögitoimkonnas. Mehed kütsid mõnusa sauna (esimesel õhtul vahest ehk liigagi mõnusa - 92 kraadi) ja tassisid kogu vajamineva vee kaevust/merest. Arvo oli peakokk ja valmistas nagu ikka oivalisi sööke koos kogu abimeeskonnaga. Koorida ja hakkida said vist küll pea kõik naised midagi, kuigi köögitoimkonna bossid olid juba ennem nugadega valmis kui asjaks läks :) Kuna menüü on aastast aastasse suht sama olnud, siis ma ei viitsinud neid asju enam üles pildistada, mis kõik valmis sai tehtud. Põhirõhk ol iikkagi lihal/kala ja erinevatel salatitel, kuigi Liivi keedetud kaerahlebepuder käib alati Hobulaiu juurde. Uuenduskuuri viis läbi magustoiduosakond, kus delegeeris asju peakokk Robin :) ja see uuendus läks ilusasti rahvale peale. Saunavihtades eest hoolitsesid samuti Robin koos Mardiga. Ja muusika eest hoolitsesid Liivi ja Bassu - repertuaar oli seinast seina ja nagu juba öeldud - isegi laulupeol kõlanud laulud olid esitlusel. "Oma laulu ei leia ma üles" oli isegi flöödi osa täidetud - nii kõvad pillimehed on meil! Ma tavaliselt ei jõua nende laulma hakkamist ära oodata, aga esimesel õhtul olin kenasti rivis kuni kella kaheni öösel ja laulsin kohe mõnuga (kui mul on sõnad ees ja ma saan neid lugeda, siis ei ole kõnetakistust ka). Osad hullud jõmisesid lausa poole seitsmeni hommikul... Minu mees kaasaarvatud. Ju siis oli lusti jõmiseda. 

Kõik läks plaanitust paremini, eksole. Ilm soosis, kõik said omavahel hästi läbi, mingeid õnnetusi ega apse ei juhtunud, keegi kellegagi kaklema ei läinud (peretülisid me ei arvesta - see on igaühe isiklik teema), alkoholi võeti mõõdukalt ja mitte teisi häirivalt, kõik olid sõbralikud ja lahked. Sebastian jäi küll viimasel päeval haigeks, aga ta võttis palaviku alla ja käis ikkagi meres ja mängis veel palli ja oli aktiivne. Nüüd on juba tervis ka parem, niiet - pole hullu! Ma muidugiei tea, kui paljud nakkuse said... minuni on jõudnud info, et üks inimene on haigestunud ja mitte nii raskelt nagu Sebastian, mis on hea. Soovin Liivile kiiret paranemist! Tal võis kurk muidugi haige olla ka sellest suurest laulmisest, kuid tõenäoliselt oli tegu ikkagi viirusega. 

Mõned tähelepanekud tegime söökide osas järgmiseks aastaks, et saaks ikka paremini. Selgub, et 25 inimest söövad isegi veel rohkem, kui me naguniigi olime arvanud. Ehk et - mõndasid asju peab natukene rohkem tegema, et ikka kõik soovijad saaksid. Alkoholi jäi üle, mis on ainult positiivne. 

Ongi selleks aastaks saarel käidud. Minul on olnud see aasta palju positiivseid kogemusi ja võibolla et minu pingereas ei ole Hobulaiu esimesel kohal, kuid tore oli ikkagi. Mul on eriti hea meel selle üle, et kõik said omavahel jube hästi läbi ja mingit hõõrumist ei olnud või sellist võõrastust. Ma ikka natukene alati muretan selle pärast, sest meil on olnud ka selliseid saarel käike, kust tahaks esimese paadiga minema saada, aga esimene paat ei lähe ju ennem kui alles kahe öö pärast. Viimased aastad on kõik kuidagi väga hästi laabunud ja kõik kohale tulnud inimesed on saarele kenasti ära mahtunud. Meil Arvoga on ka saarel ikka "kobisemist" ette tulnud, kuid viimased aastad ei ole seda juhtunud. Küllaltki palju tänu sellele, et lapsed on suured ja majandavad endaga ise - kummalgi ei ole lapsehoidja rolli, mis on vabastanud nii mõnedki pinged (kes kui kaua üleval saab olla näiteks seoses laste varajase ärkamisega jne). Vaatasin meie Muhu vägilast ka ja sain aru, et minu rong on selle koha pealt täielikult läinud... eemalt vaadata on tore, aga ise ei tahaks küll enam nii väikeseid lapsi :) Hea on, kui nad oma pead ikka ise kannavad :) 

Tore, et on olemas selline saar :) Ja need inimesed, kellega seda kõike koos teha. Aitäh kõikidele kaasas olnud inimestele ja meil ei jää muud üle, kui öelda juba varakult, et broneerige järgmine aasta sama aeg endal ära, sest tõenäoliselt oleme siis saarel! Kes aga tahaks kampa lüüa, see on ainult teretulnud :) 

Teie Ennike