Ma arvan, et ma ei tea ühtegi perekonda, kes istuks lausvihmaga autosse ja mõtleks, et küll oleks tore minna ikkagi matkama :) Mis sest, et ilmateade lubab vihma ja aknast välja vaadates sajab vihma ja prognoos on vähemasti kella kolmeni sajab vihma :) Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis see perekond veab veel teised inimesed ka metsa ja teeb näo, et ikkagi väga mõnus on matkama minna.
Vaheaeg on. Ja on läinud üsna kodu heaks, sest Arvo otsustas päevinäinud elutoa pika seina korda teha. Ta on selle aasta jooksul väga palju panustanud oma aega kodu heaks: tegi korda Robini toa, elutoas katusealuse seina ja nüüd võttis käsile elutoas oranžid seinad, sest meile tundus, et see värv ei harmoneeru enam meie koduga. Seinad said pahtliparandused, uue värvi, teismoodi valguslahenduse ja maali, mille me sugulastega jaanipäeval tegime. Aga kuna ikkagi on vaheaeg, siis arvas Arvo, et me peaksime selle puhul midagi vähem töiset ka tegema ning kuna me oleme paadunud matkahullud, siis otsustasimegi minna Paunküla mägede matkarajale ja vaatamata kehvale ilmale teha ühe parajalt pika matka vihmas ja poris. Kutsusime vend Aivari ka kaasa ja kuna Mart juhtus meil olema, siis muidugi tuli ka tema matkama.
Ilm. Kohutav :) Päriselt ka. Kui me matkarajale jõudsime, sadas lausvihma ja taevas oli igast kaarest vaadates täiesti hall. Ma istusin autos ja mõtlesin, et oioioioioioiiii - kes sinna õue minna tahab :D Vend Aivar arvas, et võibolla sööme pirukad ära ja sõidame koju tagasi, aga Arvo, paadunud optimist ja Robin, absoluutne ilmatrotsija, arvasid, et mitte mingil juhul. Ja nii me end vihmakeepidega varustades rajale seadsime. Õnneks juhtus nii, et kui kõik olid ennast vihmajopede ja keepidega varustanud (tahan siinkohal kiita oma hirmkallist HH jopet, mis on absoluutselt vihmakindel) lakkas vihmasadu :D See rõõm muidugi oli üürike, aga igatahes me läksime rajale ilma vihmata. Ja siis selgus umbes 200 meetri pealt, et mul on täiesti valed jalanõud. Ma mõtlesin, et ma olen väga kaval ja panen nahktossud, aga ei mõelnud üldse sellele, millised on nende tossude tallad. Ilma Arvo toetava käeta oleksin ma ilmselgelt umbes 10 korda rajal libisedes kukkunud, Jalad olid küll kuivad, aga no pidamine oli null seal lehtedest ja porist vettinud teel. Oleksin pidanud enda parema minaga ikkagi leppima ja naelikud jalga panema. Jälle grammi võrra targem - sügisel ja märjaga tasub minna metsa ikkagi õigete amtkajalatsite või naelikutega.
Matkarada õigustab oma nime. Mõni koht oliselline, et justkui püstloodis pidi üles minema. Oli tunne, nagu oleks Lõuna-Eestisse sattunud, kuigi tegelikult olime Kose külje all. Mõned tõusud olid sellised, et võttis südame korralikult puperdama. Õnneks said kõik ilma probleemideta ja kukkumisteta ilusasti raja läbitud, kuigi tõesti oli libe. Rajale jääb mitu järve, neist suurim Suur-Kaksjärv. Mul oli natuke kiusatus järve minna, aga ma siiski loobusin sellest, sest ma mõtlesin, kui palju riideid ma pean pärast oma märja ihu peale panema ja ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. Ja rätikut mul ka muidugi ei olnud (miks ma üldse lähen rajale ilma selleta?) ja liiga palju meesinimesi oli ka ümber. Arvo katsus vett ka ja ütles, et see on ikka kuradi külm :) Jätsin need järved teistele supelda.
Olete te praegu metsas käinud? Mets on kollane. Täiesti kollane. Ja kui vaikne! Nii vaikne, et on tunne, nagu Sa oleksid metsas üksi. Tundub, nagu oleks mets juba uinunud talveunne. Rada oli vaheldusikas oma tõusude ja langustega, võrguga kaetud laudteega, ilma võrguta hirmus libeda laudteega, järveäärse soise pinnasega ja mööda puujuurikaid. Arvo on nii armas selles mõttes, et kui ta nägi, et tulemas on väga libe rajaosa või suur langus, siis ta juba tuli mu juurde ja võttis käest - ma tundsin suurt soojust ja hoolt. On hea tunda, et keegi hoiab Sul silma peal :) Meie rada tuli lõpuks 6,4km pikk. Lõkkeplatsil tegime lõunapausi ka, sest vihma enam ei sadanud ja natukene päikestki piilus hallide pilvede tagant. Mul hakkas küll väga külm seal istudes, aga Sebastian oli väga lahke ja andis mulle enda kampsuni selga, sest tal hakkas poole raja peal palav ja kampsun oli kotis kasutuna - nii sain mina sooja.
Vaatamata sügisesele vihmasele ilmale oli siiski tore. Me polnudki ammu niimoodi matkamas käinud ja me ei lasknud ilmal üldse end morjendada. Jah, homseks lubab paremat ilma, aga see ei sobi meile, sest Sebastian osaleb Jalkafestil. Ja keegi ju märjaks ei saanud (Robini jalad said), seega läks kõik hästi. Kojusõites oli auto tagaistmel ainult norin ja Arvo nägi kurja vaeva, et ärkvel püsida. Värske õhk on ikka väga väsitav :D
Kes ei pelga künkaid, siis soovitame sellele matkarajale minna. Seal on erineva pikkusega radu, neist pikim 12km ehk et kõigi jaoks midagi. Meie täna kõige pikemat ei teinud seoses halbade ilmastikuolude tõttu, aga ilusa ilmaga saab seal ikka korraliku kardiotrenni teha. Ja minge metsa! Inimene on loodusest pärit, seal tunneb ta end kõige kindlamalt ja paremini, vähemasti Eesti metsades küll (ma ei tea, kui kindlalt ma tunneksin end kuskil Aafrika metsas...). Kui meel on mõru ja muremõtted rõhuvad, tasub sammud seada metsa poole. Ja võtke kaasa häid inimesi - nad annavad kindlust ja rahu.
Teie Ennike
PS Üks punane kärbseseen oli ka metsas :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar