Perevägivalla ohvrid ja nende toetamine

 Eks hing kisub ikka sinna, kus on endal kõige raskem olnud...

Kui ma veel väike tüdruk olin, pidin kogema asju, mida üksi laps ei tohiks kogeda. Mitte kunagi. Ja nende kogemuste tulemusena olen ma ikka ja jälle hädas täiskasvanuna oma tunnete, emotsioonide, hirmude, häbi ja valu kontrollimisega. Võibolla, kui ma oleksin lapsena saanud efektiivsemat abi ja abi kohe, kui halvad asjad juhtuma hakkasid, võibolla oleks täna olukord teine ja ma ei peaks maadlema erinevate hingeliste probleemidega. Ma muidugi ei saa salata - asi võiks ka palju, palju hullem olla täna, kuid täna armastavale perekonnale, väga lähedastele suhetele Arvoga ja kõige turvalisemale kodule, olen ma siiski suutnud oma elus teha asju, mida võibolla poleks juhtunud, kui neid kolme asja poleks olnud. 

Ma ei ole mingisugune erand. Eestis on ka täna veel väga palju lapsi, kes jäävad ilma õigeaegsest abist. Põhjused võivad erinevad olla: abi vajavat last ei märgata; perekonnal võib olla iganenud arvamine, et pere asjad jäägu peresiseseks; arvatakse, et psühholoogiline abi on kallis ja ei teata tasuta võimalustest; abi küll leitakse, kuid kodune olukord ikkagi ei muutu; valehäbis hoiavad pereliikmed (pahatihti ka ohver) kodus toimuvat vägivalda enda teada; abivajajat last küll märgatakse, aga ei osata abistada. 

Vägivald tekitab alati valu - füüsilised armid tavaliselt paranevad, vaimsed tihti mitte...vähemalt mitte siis, kui haiget saanud laps oma murega üksi jätta... Lastefond toetab väikeseid katkiseid hingesid juba kokku 10 aastat, emadega koos varjupaika sattunud lapsi 4 aastat, laste psühholoogilise abi rahastamiseks kulub aastas ligi 80 000 eurot. See on väga suur summa... ja kuigi pea kõik inimesed mõistavad, et seda abi on aastaid vägivalda pealt näinud lastele väga vaja, on toetust leida kahjuks äärmiselt keeruline... Kuigi lähisuhtevägivald on kõige varjatum vägivalla vorm, jõuab politseini aastas ca 15 tuhat kõne, 30% juhtudest on osalised ka lapsed. On hinnatud, et politsei vaateväljas on seoses lähisuhtevägivallaga ca 1200 last. Teame, et vägivalla nägemine mõjub laste hingedele sama laastavalt kui otseselt vägivalla kogemine. Uuringud näitavad, et oluline osa nendest, kes kasvavad vägivaldses keskkonnas, on ühel päeval kas ise vägivallatsejad või ohvrid. Seda mustrit saab murda vaid varajase märkamise, sekkumise ja süsteemse toetamise kaudu. Iga katkine laps aga vajab abi ja toetust, professionaalset lähenemist, hellust ja süütunde vabastamist. Vaatamata probleemi tõsidusele ja ulatusele puudub Eestis lähisuhtevägivalla lapsohvrite abistamise ja varajase märkamise süsteem. Seega on SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond alates 2016. aastast toetanud perevägivalla ohvritest lastele hädavajalikku psühholoogilist nõustamist.

Minu soov oli Lastefondi rahaliselt toetada ja seetõttu heegeldasin 20 karu, mille müügitulu annetasin kõik Lastefondile, et nemad saaksid toetada pervägivalla ohvriks langenud lapsi. 

Kõik mõmmikud said müüdud ja ma tegin Lastefondile ülekande 700 euroga. Jah, mul endal kuluks ka see raha ära, aga ma ikka loodan, et head tehes tuleb see ringiga meile endile tagasi. See ei ole märkimisväärne summa, aga kui ma mõtlen kõikidele kulutatud tundidele, siis ega üksikinimesena palju enamat ei suudagi. Ja iga piisk meres teeb mere suuremaks. Mõmmisid heegeldades rändasin enda kogetu radadel, olin melanhoolne ja vaikne - nii palju on nähtud ja kogetud. Mõtesin ka sellele, et toona lapsena pidin tihti kuulma lauset, et mul ei ole raha antidepressantide ostmiseks ja kurbus puges hinge - miks keegi tollal ei aidanud ema... Või olid prioriteedid paigast ära ja kõrvalseisjate abi tegelikult poleks vaja olnudki? Sellel ajal muidugi olid ka inimeste teadmised psüühikahäiretest väga väikesed, ma arvan, et mu ema isegi ei teadnud, et antidepressantidega ravi peab olema järjepidev. Aga ega see tabletike üksi poleks pidanud olema... Tegelikult oli abi Seewaldist ka täiesti läbimõtlemata ja lapse heaolu arvestamata... 

Ma loodan, et tänu inimeste teadlikkusele, ohvriabi olemasolule ja suuresti arenenud lastekaitsele saavad järest rohkem lapsi efektiivsemat abi, et nad ei peaks 40aastaselt proovima hakkama saada psottraumaatilise stressihäirega. Ma loodan, et riik leiab lõpuks ometigi vahendeid vägivalla ohvriks langenud laste toetamiseks. Ma loodan, et pered saavad aru, et vägivald ei ole peresisene asi ja laps, kes on kogenud vägivalda, vajab valehäbita abi. Ma ikka loodan iga päev, et järjest rohkem ja rohkem lapsi leiavad tee abini, mis aitab neil halbadest mälupiltidest vabaneda, et kasvada terve närvikavaga täiskasvanuks. 

Ja Lastefond.... Kui palju abi on nad oma tegutsemisaastate jooksu lastele osutanud! Suur aitäh neile! Ja aitäh kõikidele Lastefondi toetajatele, sest ilma teieta ei saaks fond teha seda, mida nad iga päev teevad. Seetõttu tänan ka kõiki mõmmikute ostjaid, et te leidsite võimaluse Lastefondi toetada. Minu tänu on piiritu! 

Teie Ennike