neljapäev, 22. oktoober 2020

Kus veel, kui mitte öösel metsas

Me leidsime jälle metsatee üles, mis oligi väga tore, sest peale aastavahetust me polnudki ööseks metsa saanud.  Panime 10.oktoobril oma padajanni kõik kokku ja läksime Maavahesse varem valmis ehitatud püstkotta. Arvasime, et ega meil midagi muud pole vaja teha, kui kuuseoksi murtseda (lebomattide alla) ja puid lõhkuda, kuid selgus, et tuuled olid teinud julma tööd ja püstkoda oli üsna räsitud ilmega. Ega hullu midagi - Aivar, Robin ja Sebastian hakkasid puid tegema ja Arvo püstkoda terveks tegema. Mina ladusin ära kõik puud, mida oli väga palju, üle tihu kindlasti. 

Me ehitasime selle püstkoja aastavahetusel, kui olime suure pundiga metsas. Kõik on Arvo välja mõeldud, nagu ikka. See on ikka väga suur ja võimas ehitis ja ma arvan, et ega me enam naljalt mingeid muid võimalusi metsa minemiseks ei kasuta, sest püstkojal on mitu eelist. Esiteks on see väga suur ja sinna mahub palju inimesi. Seekord olime kaheksakesi, aga kindlasti oleks veel mahtunud, kui oleks soovijaid olnud. Teiseks on püstkojas väga soe. Ma ei mäleta küll ühtegi korda, kui meil oleks nii soe olnud, et lapsed magavad palja ülakehaga ja paljaste varvastega. Ja kolmandaks ei ole üldse suitsuvingu, sest kõik lõkkesuits läheb otse üles. Ei mingit silmade kipitamist, paistes silmi, vett jooksvat nina. Armas abikaasa, ma olen nüüd ka metsas ära hellitatud :)

Mõtlesin seal neid omi mehi vaadates, et ma olen siin elus midagi ikkagi hästi ka teinud. Poistest on kasvanud mõnusad käed-külge-inimesed. Ei ole vaja midagi öelda, kõike tehakse niisamagi ja igal pool ollakse asjaline. Sebastian lõhkus isuga puid ja Robin tegi mingi 10 sekundiga tulekiviga lõkke. Mul on nii hea meel, et neil ei ole pöidlad sissepoole kasvanud ja nad vajalikul hetkel oskavad ja tahavad asju teha. Näiteks ei küsinud Robin kordagi, kas kohvi on? Vaatas, tõdes, et pole ja pani vee keema. Ei oodanud, et Arvo seda teeks. Kõik tundub nii loogiline ja lihtne. Puud, lõke, vesi, kuuseoksad, grillimisvardad, lapilõhe roikad... Kõik saab tehtud kiiresti ja hästi. Ja ma ei ole pidanud mitte kunagi kuulama mingisugust vingumist või ohhetamist, et ei saa, ei jaksa, ei oska - oma isalt on nad pärinud äärmusliku kohanemisvõime ja hakkamasaamis võime. Arvo just eile ütles, et kui midagi ei saa, siis ta ei mõtle kunagi, et mismoodi ei saa? Tema mõtleb hoopis, et kui ei saa niimoodi, siis saab teistmoodi ja nii ongi - ma pole visamat meest näinud kui Arvo. Seda tõestavad ka minu auto käigukasti solenoidud :) 

Robin nikerdas

Kui meil kõik asjad tehtud olid, saabus Mart ja päris ööhakul tuli ka Getter ehk ma polnud enam üks klimp supi sees. Oma metsadebüüdi tegi Margus, kes peale esimest kutsumist seadis sammud metsa ja oli nagu viis kopikat lõkke ümber istumas. Hommikul ütles, et järgmine kord, kui ta tuleb, võtab padja ka kaasa, aga ma sain aru, et kõik muu talle meeldis :) Aga kellel ei meeldiks metsas heas seltskonnas olla? Sügisene mets on küll üsna vaikne ja pisut võibolla sünge. Kui välja jätta üks haneparv, siis ega muid hääli kosta polnud. Kevadel on aga linnud juba hommikul kell neli valmis päeva alustama. Mulle isiklikult meeldib kõige rohkem ööbida metsas siis, kui on kevad, aga ma ei vahetaks ka sügis-talvist kogemust millegi muu vastu. Ja ma räägin - nii soe ei ole meil küll mitte kunagi metsas olnud ja seda räägib paadunud külmavares. 


Muidu oli kõik nagu ikka: lapilõhe, pekid, õllepunnid, palju muusikat (tegime seekord muusikakuulamist ehk ringis sai igaüks sooviloo öelda ja Arvo siis "youtuberdas"), hommikutundideni ülevalolemine, trumm ja parmupill. Mina küll väsisin kahe ajal ära, aga vapramad olid pea viieni üleval. Mingil hetkel tundsin, et Arvo silitab mu pead ja ma tõdesin jälle - midagi siin elus on tõesti hästi läinud... 

Hommikul koristasime kõik ära ja pakkisime jälle oma asjad kokku ning tõdesime, et oligi väga hea plaan metsa minna, sest kus mujal Sa ennast peale kodu veel võiks paremini tunda, kui mitte looduses. Loodetavasti ei pea järgmist korda 10 kuud ootama :) Nüüd on jupi kergem ka: püstkoda on valmis ja no puid ei ole ka vaja vist järgmised kaks korda teha, sest see meestevägi ikka andis minna seekord :) 


Teie Ennike



2 kommentaari:

  1. Teie öised metsad on nii ägedad. Sinu kirjeldused teevad heas mõttes kadedaks ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Age :) Ja natuke kadedust on edasiviiv jõud :)

      Kustuta