Me leidsime jälle metsatee üles, mis oligi väga tore, sest peale aastavahetust me polnudki ööseks metsa saanud. Panime 10.oktoobril oma padajanni kõik kokku ja läksime Maavahesse varem valmis ehitatud püstkotta. Arvasime, et ega meil midagi muud pole vaja teha, kui kuuseoksi murtseda (lebomattide alla) ja puid lõhkuda, kuid selgus, et tuuled olid teinud julma tööd ja püstkoda oli üsna räsitud ilmega. Ega hullu midagi - Aivar, Robin ja Sebastian hakkasid puid tegema ja Arvo püstkoda terveks tegema. Mina ladusin ära kõik puud, mida oli väga palju, üle tihu kindlasti.
Me ehitasime selle püstkoja aastavahetusel, kui olime suure pundiga metsas. Kõik on Arvo välja mõeldud, nagu ikka. See on ikka väga suur ja võimas ehitis ja ma arvan, et ega me enam naljalt mingeid muid võimalusi metsa minemiseks ei kasuta, sest püstkojal on mitu eelist. Esiteks on see väga suur ja sinna mahub palju inimesi. Seekord olime kaheksakesi, aga kindlasti oleks veel mahtunud, kui oleks soovijaid olnud. Teiseks on püstkojas väga soe. Ma ei mäleta küll ühtegi korda, kui meil oleks nii soe olnud, et lapsed magavad palja ülakehaga ja paljaste varvastega. Ja kolmandaks ei ole üldse suitsuvingu, sest kõik lõkkesuits läheb otse üles. Ei mingit silmade kipitamist, paistes silmi, vett jooksvat nina. Armas abikaasa, ma olen nüüd ka metsas ära hellitatud :)
Mõtlesin seal neid omi mehi vaadates, et ma olen siin elus midagi ikkagi hästi ka teinud. Poistest on kasvanud mõnusad käed-külge-inimesed. Ei ole vaja midagi öelda, kõike tehakse niisamagi ja igal pool ollakse asjaline. Sebastian lõhkus isuga puid ja Robin tegi mingi 10 sekundiga tulekiviga lõkke. Mul on nii hea meel, et neil ei ole pöidlad sissepoole kasvanud ja nad vajalikul hetkel oskavad ja tahavad asju teha. Näiteks ei küsinud Robin kordagi, kas kohvi on? Vaatas, tõdes, et pole ja pani vee keema. Ei oodanud, et Arvo seda teeks. Kõik tundub nii loogiline ja lihtne. Puud, lõke, vesi, kuuseoksad, grillimisvardad, lapilõhe roikad... Kõik saab tehtud kiiresti ja hästi. Ja ma ei ole pidanud mitte kunagi kuulama mingisugust vingumist või ohhetamist, et ei saa, ei jaksa, ei oska - oma isalt on nad pärinud äärmusliku kohanemisvõime ja hakkamasaamis võime. Arvo just eile ütles, et kui midagi ei saa, siis ta ei mõtle kunagi, et mismoodi ei saa? Tema mõtleb hoopis, et kui ei saa niimoodi, siis saab teistmoodi ja nii ongi - ma pole visamat meest näinud kui Arvo. Seda tõestavad ka minu auto käigukasti solenoidud :)
Teie öised metsad on nii ägedad. Sinu kirjeldused teevad heas mõttes kadedaks ;)
VastaKustutaAitäh Age :) Ja natuke kadedust on edasiviiv jõud :)
Kustuta