Jõulumatk

Ma ärkasin hommikul pool üheksa, lohisesin kööki ja mu armas mees ütles mulle, et tema segane õde tahab jõulumatkale minna. Ma küsisin, kas Marimetsa matkarajale, aga Arvo ütles, et see on nii lund täis, et vaevalt sinna minna saab. Arvo arvas, et Keila Joale oleks ilus minna, kuid siis ta helistas Liivile ja selgus, et Liivi oli nädal tagasi seal just käinud ning ta rääkis ikkagi mu mehe ära, kuidas Marimetsas on kõik väga äge ja me ikkagi sinna peaksime minema. 

Mitte, et õues oleks suur talv ja raja pikkus edasi-tagasi on üheksa kilomeetrit....

Panime oma asjad kokku, käisime poest läbi ja sõitsime Marimetsa matkarajale. Õues oli kümme kraadi külma ja lund sadas vaheldumisi. Kuskilt pilve serva alt piilus päike. Tõeliselt ilus talveilm. 

Mulle natukene on viimasel ajal jäänud arusaamatuks see matkamise mõte. Me saame kokku, läheme koos rajale ja siis üks põrutab ees minema ja teised jäävad 200 meetrit tahapoole. Mis see koosolemise ja tegemise points siis on? Õnneks võttis ühel hetkel Arvo juhtpositsiooni ja nii püsis see kamp kuidagimoodigi koos. Kuigi ega juttu ajada ikka ei saanud, sest kui me jõudsime laudteele, siis lumi niimoodi krudises talla all, et see oli lausa väsitav. 

Õues on ikka praegu imeilus! Tõeline talvemuinasjutt. Aga selle ilu keskel on ikka päris raske matkata. Õnneks oli rada ees olemas, keegi oli seal juba ennem meid käinud.  Muidu vahepeal ei saanud arugi, kus see laudtee parasjagu on. Es raskemaks teeb matkamise ka suur riiete hunnik, mis seljas on praegusel ajal. Ja ma jään endale kindlaks, et pole olemas halba ilma, on ebasobiv riietus - praeguse ilmaga päästab kihiline riietus päeva. 

Torni juurde jõudes oli seal veel inimesi. Mira jooksis lahtiselt, sest kuigi ta haugub võõraste peale, siis kuri ta pole ja kedagi ei hammusta. Arvo suudab teda hallata ka ilma rihmata, minu õrna hääle peale ta üldiselt ei reageeri, kui ikka nina kisub metsa poole. Mira naudib sajaga, kui ta saab õues vabalt joosta. Ta on nii püsimatu, et sellel ajal, kui meie kõndisime kilomeetri, jooksis tema kaks kilomeetrit :) Tal on tohutult palju energiat. 

Keegi oli üritanud rabajärve ka minna, aga polnud jääd katki saanud. Väga pikalt pikniku pidada ei saanud, sest Anetel ja Miral hakkas külm. Miral on soe täpselt nii kaua, kuni ta liigub, aga kui peab seisma jääma, siis hakkab kohe värisema. Ma natuke põdesin seda ka, et ta üksi mitu korda tornis käis, sest mul on ikka silme ees see pilt, kuidas ta ühel matkarajal tornis maa ja taeva vahele rippuma jäi. Õnneks see oli teistsuguse konstruktsiooniga torn ja seal ei oleks temaga midagi halba juhtuda saanud. 

Kokku kõndisime 8,6km. Ma olin ikka päris läbi, kui auto juurde jõudsime. Mira oli ka täitsa läbi... Ülejäänud päeva ja õhtu ta magas oma pesas või diivanil. 

Mul on hea meel, et Robin ja Anete ka meiega matkama tulid, kuigi jah...Anetel oleks vaja ilmastikule vasavaid riideid ja jalanõusid.... Tore oli ka Liividega koos olla, polnudki neid juba väga ammu näinud, ainult vilksamisi surnuaias.  

Meie jõulumatk oli selline. Kiire ja ilus :) Palju lund, külmakraadid ja hea seltskond. Nüüd tuleb veel välja mõelda, mis me vana-aastaõhtul teeme....

Aitäh matkasellid!

Teie Ennike