Sellel aastal tulid jõulud kuidagi järsku, sest Arvo oli 21. detsembrini tööl, Sebastianil lõppes kool alles 22. detsember ja mina sain haiglast koju samuti 22. detsember. Olin küll ennem haiglasse minekut teinud valmis jõulukaardid, piparkoogitaigna ja Inglise jõulukeeksi, kuid sellega kogu ettevalmistus jõuludeks piirduski. Arvo tuli mulle 22. detsember järgi, käisime kiiruga veel Kristiinest läbi ja siis põrutasime otse koju.
Kodus ootas meid hullunud koer, kes ei suutnud kuidagi rahuneda suurest rõõmust, et kõik jälle kodus olid. Kuid samuti ootasid igasuguste asjade tegemised. Mina tahtsin kindlasti pasteeti teha ja saia küpsetada ning Arvo ja Sebastiani kanda jäi jõulupuu toomine. Robin oli tööl, kuid Anete oli ka kodus ja nii nad Arvo ja Sebastianiga kuuse järgi läksidki. Leidsid ilusa, väikese kuuse riigimetsast ja kui see oli tuppa püsti pandud, algas iga-aastane trall selle ümber, mis sinna jõulupuu otsa riputatakse. Arvo ja Sebastiani maitsed on ikka nii erinevad, et peab hinge kinni hoidma, kumb kumma seljatab. Anete kohalolek natukene taltsutas neid ja kuusk ikka sai kenasti ehitud. Oleks Robin ka kodus olnud, oleks vist vaidlus suurem olnud. Mingi vahe me tõime endale alati mingis mõttes maha kantud kuuse, st tema suureks kasvamist poleks naguniigi toimunud (kas liiga kõver, teise puu küljes, elektriliini all jne), aga nüüd juba mitu aastat me oleme ikkagi toonud lihtsalt ühe ilusa kuuse, mis tõenäoliselt oleks suureks kasvanud, kui meie poleks teda koju toonud. Mul see natukene kriibib hinge, sest selle üürikese aja pärast, mil ta meile silmailu pakub, kaotab ta elu.... Aga sellised on kombed ja me tunneme oma väikesest kuusepuust rõõmu :)
23.detsembril küpsetasime Sebastianiga piparkooke. Piparkoogid said tehtud ja kanistatud ka. Mulle ikka jätkuvalt väga meeldib Nami-Nami piparkoogitaigna retsept - need tulevad täpselt õiged piparkoogid. parajalt vürtsised ja krõbedad. Ja jagub meie perele kenasti sellest ühest portsust (1,5kg tuleb taigent). Tellisin ka ketosõbraliku piparkoogisegu ToLowCarb lehelt, aga pole seda veel proovinud. Nendes siis peaks olema väga vähe süsivesikud, aga mul millegi pärast on tunne, et igivana asja ei anna taljesõbralikuks muuta ilma, et see muutuks maitsetuks plönniks. Võtan kõik oma sõnad tagasi, kui olen selle segu järgi piparkoogid valmis teinud ja ära maitsenud. Maret tõi meile ka külakostiks piparkoogitaigent, kuid seda me pole ka veel jõudnud ära teha, sest ausalt öeldes on kõigil sellest suurest söömisest natukene raske olla.
Jõululaupäeva varahommikul läksime Arvo ja Miraga Märjamaa peale jõulutuledes kuuski pildistama. Ma ei tea, kas asi on elektrihinnas või milles, aga ilusaid tuledes kuuski oli väga vähe meie teel. Pildistasin siis niisama ilusaid kaunistusi ka. Tegime viiekilomeetrise ringi Märjamaa vahel, kuigi tuiskas ja oli suhteliselt külm. Järgmine aasta peame autoga alevi keskele sõitma ja püüdma pildile sealpool olevad ilusad jõulukaunistused. Koju jõudsime, siis kell näitas juba peaaegu pool üheksa. Poisid alles põõnasid, aga ega me neil enam kaua magada ei lasknud.
Panin jõulupudru keema ja ajasime Robini üles. Sebastian siiberdas juba ise ringi. Kuuse all olid mõned kingitused. Mul on selles mõttes natukene imelikud lapsed koguaeg olnud, et ega nad väga nõudlikud pole kinkide osas. Robin ütles, et tema tahab ainult villaseid sokke saada :) või voodipesu...aga see tundus ikka natukene liiga vähenõudlik. Igatahes jäid kõik oma kinkidega rahule ja Mira jõudis enda oma juba ennem ära süüa, kui meie hommikupuder valmis sai :) Minul oli väga hea meel, et poisid omaalgatuslikult olid ka mulle kingi teinud - ma ei osanud seda tõesti oodata. Südame alt läks soojaks...
Juba aastaid sööme me jõululaupäeva hommikul päkapikkude lemmikputru õnnemandliga. Ma muidu väga ei viitsi pudruriisist putru keeta, sest see võtab nii kaua aega, aga korra aastas ma seda ikka teen. Ja õnnemandel on muidugi kohustuslik. Sel aastal sattus õnnemandel minu taldrikusse ja ma kohe ei tea, mida süllekukkunud õnnega peale hakata :) Ma polnudki varem kunagi õnnemandlit saanud. Robin arvas, et järgmine aasta pane peoga mandleid - nii jagub kõigile :)
Nagu ikka käisid ema ja Margus meie poolt läbi. Ma ei tea, kas viga on minus või on mu ema taktitundetu, aga meie suhtlus jõululaupäeva hommikul oli ikka väga terav.... Ma tõesõna üritan, aga no ei tule välja.... Proovi, kuidas tahad. Viisakusvisiit ei kestnud kaua ja ülejäänud päev kulus erinevate söökide/kookide tegemisele. Me teeme kõik asjad ise, ainult leib jäi see aasta tegemata, sest selleks lihtsalt polnud aega. Süüa oli rikkalikult ja kõikide soove arvestavalt. Oleme juba aastaid ka pardi meie menüüsse lisanud, sest see on Sebastiani lemmikliha. Vist. Millestki puudust küll ei olnud. Ainuke asi - kahju oli, et Anete ei olnud jõululaupäeval meiega....
 |
Igasugused täidetud munad ja singirullid on laua pealt puudu
|
Peale õhtusööki läksime Sebastiani ja Arvoga kirikusse. Sebastian oli päev otsa nii kahevahel, kas ta tuleb ka või mitte, aga lõpuks ikkagi tuli. Robin pidi ka tulema, hommikust saadik rääkis, kuidas tuleb (sealt ka Sebastiani mõte, et äkki peaks tulema), aga viimasel hetkel ütles, et ei, tema ikka ei tule. Kirikus ei olnud just palju rahvast ja kirikuõpetaja kõne oli nii laialivalguv, et ma ei saanudki pointist aru, aga ikkagi oli hea meel, et me käisime. Sebastian mõtles nende "mõttetute" laulude ja kõnede ajal hoopis sellele, kuidas sellel ajal, kui kirikuid ehitati inimesed nii targad olid, et sellise suure asja valmis ehitasid. Ta juurdles selle üle, kuidas kiriku lage krohviti ja kes need tellingud tegi jne. Ja kuidas nad füüsikaliselt need olukorrad lahendasid, et kõik oleks püsiv ja tugev. Kohe näha, et oma isa poeg.... Kirikuõpetaja muidu rääkis maskidest - nendest riidest maskidest ja nähtamatutest maskidest, mida inimesed kannavad ja ei ole eriti varmad eemaldama.... Mina mõtlesin sellel ajal, et minu mees kannab maski. Seda riidest maski ka, aga ta suudab ka väga edukalt käia ka nähtamatu maskiga ringi ja keegi ei saa aru, et tal on mask ees....
Peale kirikut käisime Arvoga Liisu juurest läbi, kus olid koos kõik minu sugulased. Jõime ühed kohvid ja soovisime neile häid jõule. Peale üllatusvisiiti kogunesime kõik surnuaia parklase. Kõik Arvo õed ja vennad peredega. See on justkui vaikiv kokkulepe, et jõululaupäeva õhtul kell kaheksa läheme surnuaeda sugulastele ja tuttavatele häid jõule soovima. Surnuaed oli imeilus. Maha sadanud paks lumi ja kõik need sajad küünlad lõid maagilise pildi.
Peale surnuaeda tulime koju ja vend Aivar tuli ka meie poole. Mängisime lauamänge. Minust jäid Arvo, Sebastian ja Aivar veel mängima. Robin läks juba varakult magama, sest tal oli järgmine päev tööpäev. Kuna ma päeval magada ei saanud, siis väsisin ka pool kaksteist ära. Ennem, kui magama läksin, ütles Sebastian mulle, et oli ju ilus jõululaupäev.... Oli tõesti, kuigi eelmine päev oli kodus õhk ikka väga paks. Õnneks see jõululaupäeva üle ei kandunud.
Esimese jõulupüha veetsime Sipas koos Aivari, Lea, Erlendi, Getteri ja Keijoga. Tegime sauna ja mängisime täringumängu. Arvo soojendas veel jõulusööke ja Margus tuli ka maale sauna. Õhtu oli rahulik ja lõbus. Ma ei olnudki juba kuu aega sauna saanud - see oli tõesti mõnus. Õues sadas laia lund, vahepeal käis sahk ja lükkas tee puhtaks. Koju jõudsime poole ühe ajal öösel.
Teisel jõulupühal käisime jõulumatkal, aga sellest juba eraldi. Aitäh armsad suured ja veel suuremad poisid, et tegite jõulud selliseks nagu nad olid. Kõik koos saime ikkagi kõik asjad valmis ja tehtud ning võisime tõdeda, et jõulud on tõesti imeilus aeg....Olgu siis sellele eelnev aeg milline tahes. Meil on ka jõuldeta ilus ja hea, kuid mul on ikkagi hea meel, et minu lastel ei ole jõuludest mingeid ebameeldivaid mälestusi (nt ümber kukutud kuusk jne). Ja meil on alati koos tore :) Loodetavasti see püsib ka siis, kui tulevad lapselapsed ja nende lapsed :)))
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar