Koduraba

Me satume ikka aastas mõned korrad siiasamasesse Jalase rappa. See on meie kodule kõige lähem raba ja seal on parajalt suur järv ujumiseks. Siis, kui mul tervis natukene parem ükspäev oli, siis me käisime poistega  jälle Jalasel jalutamas. Mul olid natukene süümekad, et polnud vaheajal midagi teinud, sest olin haige ja siis sattus sekka üks päev, kus palavik oli väiksem ja me läksime Jalasele teed jooma. Noomida võib mind ka.... Olen igati ära teeninud...

Ega mul suurt midagi kirjutada polegi. Ma olen selle Jalase juba otsani lahti kirjutanud :D Seekord oli ka Mira meiega, kuigi isegi Miral oli see juba teine käik Jalasele. Ma ei tea, kes selle koera vanemad on olnud, aga see on lihtsalt uskumatult võimatu, kuidas ta tirib võõrastel radadel. Kui me muidu jalutamas käime, siis on suhteliselt okey kõik, aga nii kui kodualevist välja saab, siis see nina kohe ise tirib ja tõmbab ja sakutab teda igasse mülkasse ja kolkasse. Imeilusa kaugushüppe tegi ka - ime et ma järve ei kukkunud. Part tõusis lendu ja see koeraplika mõtles, et ta püüab tolle kinni. Kui ta oleks natukene raskem, siis me oleksime koos sinna järve maandunud. Pdin ta käest küsima, kas ta on segane või? 

Ilm oli ka tol päeval igavesti sant. 1 kraad oli sooja ja päikest polnud ollagi. Natukene tuulutas ka. Aga me vahel oleme ilmatrotsijad.... Praegu pole selleks küll kõige parem aeg, aga vähemasti on mu süda rahul, et me ikkagi ühe väikese matka tegime koos. 

Jalase on ilus raba tegelikult olenemata aastajast. Kuigi RMK peaks hakkama ette võtma midagi nende kruusateedega, mis raja alguspunkti viivad, sest teede olukorrad on tõesti väga halvad. Mul käis autopõhi vastu maad ära. Poisid olid nagu poisid ikka - lõbusad ja asjalikud. Nad võtsid saunalina ka kaasa - mõtlesid, et hüppavad järve, aga ei olnud neist hüppajaid seekord. Võibolla oligi nii parem, sest Sebastiani artriit ei ole praegu 100% kontrolli all. Kuigi, ma oleks vähemasti häid fotosid saanud. Kui ma ise oleks terve olnud, siis mina oleks küll läinud. Kasvõi selle pärast, et tunda seda mesimagusat miljoni nõela torget oma ihul, kui see hirmkülm vesi Su nahka puudutab. Eelmine aasta avasin ujumishooaja 20. märts, see aasta avan siis, kui neerud terveks saavad. Kui need NÜÜD ka terveks ei saa, siis ma küll ei tea, mis peaks need terveks tegema.  

Ootame Arvot koju... Päevad on pikad ja igatsus suur. Tundub, et piiril mingisiuguseid muutusi ei tehta - elame ikkagi kes rohkem, kes vähem ootuses... Kui ma tervemaks saan, siis teeme midagi poistega koos. Praegu pean kuulama oma perearsti sõnu, et EI TOHI õues käia.... Väga keeruline teostada. Mira ei saa sellest aru, et neeruvaagnapõletikuga ei tohi õues käia. 

Ilusat kevade jätku teile ja meile :) Ja minge ikka loodusesse ka, kõik on hiirekõrvul ja metsaalused sinised. Nii ilus on :)

Teie Ennike