Emadepäev

Minu emadepäev algas kuidagi selliselt, et ma pidin koeraga jalutades vabastama või seiskama palju negatiivseid emotsioone, et neid mitte sellesse kaunisse päeva kaasa võtta. Nimelt ärkasime Robiniga üheaegselt, aga ta ei teinud väljagi, et on emadepäev. No ühe kalli oleks ju võinud anda... Ma siis mõtlesin, et ah, küllap tal polnud lilli ja õhtul kindlasti töölt tulles hüppab poest läbi ja küll siis soovib head emadepäeva ka. Noh, vabastasin selle negatiivse emotsiooni ära ja mõtlesin, et on nii. Siis kraadisin ennast, ei olnud rõõmustav number (ootan täielikku palaviku kadumist) ja sain aru, et mu teised meesinimesed ei kavatsegi ärgata, et Miraga jalutama minna. Nii, panin siis ennast riidesse ja võtsin oma koera (kuklas tiksus Kadri karm käsk, et ennem õue ei lähe, kui palavik on läinud) ning tegin temaga 4 kilomeetrise ringi, sest ma polnud nädala aega õue saanud! Ja päike paistis ja Mira üldse ei tirinud ja nii mõnus oli jalutada. Peas vasardas mõte sellest, et Arvol on tõenäoliselt pohmakas. Pidin jälle seiskama terve hunniku negatiivseid emotsioone, sest kodurahu huvides ei tasu teha nägu, et Sind mehe pohmell ärritab (uh, vabasta kohe see ärritus ära....). Ma kõrvalpõikena mainin, et ta siiski väitis, et tal polnud pohmell, vaid lõkkesuitsust peavalu (Usud? Ei usu? Vaba valik). Igatahes tegime Miraga tiiru ära ja ma tulin koju tagasi, tegin endale vahukoorega kohvi ja skrollisin arvutis. Kümne paiku ärkas Sebastian, kes oli mulle lilli korjanud ja kommi ostnud ning soovis mulle head emadepäeva koos kalliga, mis on kullahinnaline :) 

Siit edasi sai ju ainult paremaks minna ja kuna ma vimma endaga kaasas ei kandnud, lasin mehel rahus diivanil vedeleda ja hakkasin endale pannkoogitorti tegema :D Jajah, just - ise endale. Tegelikult tegime Sebastianiga koos. Kuna mul olid keto pannkoogid, siis ma küpsetasin need ise. Neid on väga raske ümber keerata. Tegin Sebastianile tavaliste pannkookide taigna ka ja tema siis küpsetas neid, sest minu keto pannkoogitorti ta küll süüa ei kavatsenud. Küpsetasime siis seal niimoodi kahekesi neid pannkooke, hea, et suitsuandur tööle ei hakanud. Kui ma olin pannkoogid valmis saanud, ladus Sebastian tordi kokku ja siis me sõime koos hommikust. Mina oma pannkoogitorti ja Sebastian enda pannkooke maasikatoormoosiga. Arvo meiega ei ühinenud, sest mäletate küll - tossust peavalu. Ma ei lasknud end sellest häirida. Mõtlesin, et ega ma tema ema pole, AGA kuklas tiksus ikkagi, et tema POEGADE ema olen ma küll. Aga lõppeks võib selles peres igaüks ise otsustada, millal ta midagi sööb (välja arvatud mina, mis on karjuv ebaõiglus). 

Absoluutselt täiesti hea pannkoogitort

Kui meil olid Sebastianiga kõhud täis, mõtlesime, et lähme käime minu ema juures ära. Noh, et mis tehtud, see hooletu. Kui kaua üks viisakusvisiit kesta võiks, et oleks ikkagi viisakas? Kas tund aega on juba paras aeg? Nihelesin seal tooli peal selle tunni ära ja embasin oma ema, kes tõenäoliselt peab mind kõige vähem hoolivamaks tütreks ja soovisin talle ilusat päeva jätku (nad kõik kogunesid Liisu juurde - mulle polnud keegi midagi maininud.... see vist ütleb nii mõndagi ja ma pidin JÄLLE hakkama negatiivseid emotsioone seiskama, et mitte OMA emadepäeva ära rikkuda). Tund venis, kuid läbi ta sai ja ma küsisin viisakalt Sebastianilt, et kas nüüd läheme koju ja õnneks on Sebastian väga arukas noormees, kes vastas loomulikult jaatavalt ja me sõitsime koju tagasi. 

Mees oli end vahepeal kuidagi nagu sirgemaks ajanud. Toss vist hakkas üle minema ja ta pakkus välja, et äkki läheksime Keila-Joale jalutama. Loomulikult ei olnud meil midagi selle vastu ja mul oli hea meel, et polnudki ühtegi negatiivset emotsiooni, mida seisata :) Võtsime oma Mira ja sõitsime Keila-Joale. Seal on see ilus juga ja matkarada ja varemed ja sillad ja kivid ja pargid ja üldiselt üks ilus paik. Me tavaliselt käime seal siis, kui on külmakraadid, et vaadata külmunud joa ilu, kuid ka praegusel aastaajal on seal tõeliselt ilus. Loodus tärkab, juga kohiseb, karulauku on kõik kohad täis ja hiljem ei saanud Arvo õde aru, kuidas me sealt niimoodi ära tulime, et me toda rohelist kraami endale kaasa ei korjanud, aga ma pole selle taime fenomenist siiani aru saanud. Pean arenema veel. Ilm oli võrratu, aga ma ikka ilma jopeta ei julgenud olla, sest absoluutselt kõige vähem tahan ma praegu külma saada. Kondasime mööda matkarada ja läksime seekord vaatama ka Meremõisa varemeid. Tavaliselt me keerame teelahkmel paremale ja läheme mere poole, seekord keerasime vasakule ja läksime varemeid vaatama. Legend on uhkem, kui varemed, aga tore oli ikkagi, sest nagu te isegi teate, on ikkagi põhiline, et ronida saaks. Palju treppe ja palju inimesi ja väga palju ülaseid igal pool. 

Abiellujate lukud

Ooo Jumal, see koer... Arvo võttis Mira enda kanda, et mina saaksin pildistada, sest ei ole lihtsalt võimalik neid kahte asja ühendada, kuna Mira ei kõnni. Ta sõna otseses mõttes lihtsalt veab seda inimest järgi, kelle käes on rihma teine ots. Nagu vints. Jah, just. Tal on nendel matkaradael ikka täiesti teine minemine, kui siis, kui me lihtsalt käime jalutamas oma ringidel. Arvol on väga kannatlikud närvid, mul oli paljast vaatamisest isu täis :D Jah, ma saan aru, et ta on jäljekoera järglane ja ta nina lihtsalt veab teda arutult edasi, aga see veab lausa nii arutult, et ta peab hingeldama. Õnneks sai vahepeal jõest vett juua, muidu oleks küll vist meie jalutuskäigu lõpuks ainult laip alles olnud. Ja siis muidugi kõik need teised koerad, kes ka ilusal emadepäeval oma peredega olid jalutama tulnud.... Neid kõiki oleks ju tahtnud vähemasti nuusutadagi, kui mängida ei lubata, aga seda ei tea kunagi, kes lubab oma koera nuusutada ja kes mitte. Seega on parem enda oma väikese rihma otsas hoida. Aga väga väsitav. Tõesti. Mul on jube hea meel, et Arvo oli see, keda Mira kantseldas ja mina sain rahus ilma, loodust ja pildistamist nautida. Arvo ütles, et rula oleks vaja, siis ei peakski midagi tegema, koer viib ise edasi :) Aga natuke oli temast kasu ka, sest ta märkas nastikut meie teel ja kuigi ta nastikut väga kartis, siis tänu temale läks uss liikvele ja me saime rahus edasi kõndida. 

Niimoodi tiribki...

Paaristõugetega

Ma siis kasutasin juhust ja olukorda ära ning tegin ohtralt pilte, sest hirm oli, et äkki muidu pean koera võtma :D sest ma räägin, mul oli paljast peale vaatamisest kopp ees. Sain mõned ilusad kevade fotod loodusest, mis on praegu lihtsalt nii ilus. Minu lemmik aastaaeg ongi kevad ja just siis, kui kõik hakkab ärkama ja tärkama. Pungad... esimesed lilled... Kõige ilusam aeg. Ma võiksingi seda pildistama jääda, lihtsalt nii ilus on. 

Kui me olime oma peaaegu viis kilomeetrit ära jalutanud, oli kell juba peaaegu viis ja siis me mõtlesime, et läheme Robini juurde sööma. Ma muidugi kujutasin juba ette, mis näoga ta meid vaatab, sest arvasin, et tal oli emadepäeval käed-jalad tööd täis, aga me siiski otsustasime, et me sööme Harda Kohvikus õhtust. No ja muidugi vaatas Robin meid pilguga, mis oleks võinud tappa, sest tal olid käes pika töönädala viimased tunnid ja ta oleks tahtnud need rahus passida, aga ei - pidi tööle hakkama. Ma ei käi väga tihti Hardas söömas, kuid iga kord, kui ma käin, siis ma pean nentima, et mu poeg oskab väga hästi süüa teha. Ma sõin seljankat ja kanatiibasid (neid ma kahjuks ei jaksanud kõiki ära süüa, võtsin koju kaasa ja hiljem Robin sõi need ära), Sebastian sõi oma lemmikut kohafileed ja Arvo valis klassika - seašnitsel ja friikad. Ma maitsesin Arvo taldrikust salateid ka - need olid ka väga head, aga no see supp oli ikka tõesti maitsev. Nüüd ma tean, et mõnda aega, kui ma käin seal söömas, siis ma sööngi seda suppi ja rohkemat polegi vaja. Ainuke jama oli, et sööki oodates hakkas pisut jahe seal terassil istudes, aga no tuppa ju ei lasta. Õnneks kuum supp tegi olemise seest uuesti soojaks. Igatahes, kõik, kes Märjamaale satuvad või siin elavad - minge Hardasse sööma - seal saab head sööki. Eriti, kui meeskokk tööl on :)

Vend teab - ei mingit salatit ega kastet :)

Läksime koju ja lasime leiba luusse. Poole üheksa ajal käisime veel surnuaias Arvo ema ja vanaemade ja minu vanaema haual. Panime küünlad ja soovisime neile head emadepäeva. Sõitsime koju tagasi ja õue peal kohtusime Robiniga, kes sahkerdas midagi isaga ja siis ta ulatas mulle kimbu roose, kallistas ja soovis head emadepäeva. Noh, päris mühakas ikka pole, eks?  Kuigi ma pidin hommikul nii palju negatiivseid emotsioone seiskama.... Tegelikult on nad mul ikkagi tublid ja armsad :) 

Selline emadepäev. Algas emotsionaalselt ja tuliselt, pidin kõvast iseendaga tööd tegema, et päeva mitte ära rikkuda, aga kõik läks siiski väga hästi. Ma oleksin võinud ju selle kraadiklaasiga minna embakumba nina alla ja oma õigust taga ajada ja siis näidata väga selgelt välja, kui solvunud ma olen Arvo peale, aga Miraga hommikuringil käies mõtlesin, et me ise loome oma päeva. Kui ma alustan seda negatiivselt ja ei suuda vabastada emotsioone, mis mind häirivad, siis polegi sellest päevast midagi head loota. Ma otsustasin, et ma ei riku oma päeva ära, sest olgu... Ühe kõrghariduse paberi peal ma olen rakenduspsühholoog/teenindusjuht ja ülikoolis oleks vaja ainult 33 EAP-d läbida ja ma oleksin magistrikraadiga klassiõpetaja käsitööõpetaja kõrvaleerialaga, kuid vaadake mind - ma pole ei juht ega õpetaja....enam mitte.... Ma olengi ema, see on olnud minu elu kõige tähtsam töö. Kõige tähtsam, kõige raksem, kõige rõõmsam ja kõige armastusväärsem töö. Tõenäoliselt, kui poisid pesast välja lendavad leian endale mingisugsue rakenduse kuskil kohalikus ettevõttes, kui ma peaksin selleks vajadust tundma, kuid oma elutööga olen ma hakkama saanud. Ma loodan vaid, et poisid teavad ja saavad aru, et kõik, mis ma olen teinud, olen teinud armastusest. Kaks armast inimest mailmas juures tänu minule....

Teie Ennike