Tänaseks on Mira meie juures olnud neli kuud. Tundub nii vähe aega, aga selline tunne on, et kuidas me ilma temata üldse varem elasime?! Selle nelja kuu sisse on mahtunud palju asju ja käike. Koertekool on lõpetatud ja vaatamata kehvale osavõtule (minu füüsiline tervis vedas alt) siiski igasugu trikke ja nippe ära õpitud. Mulle meeldib, et ta ei võta süüa ennem, kui mina luban. Nii ei satu tema suhu ka kogemata maha pillatud söögijupid, kui ma näiteks süüa teen. Robin on talle õpetanud igasugu muid trikke. Käpa andmist ja kaheksate tegemist. Mina õpetasin ta lamama, istuda oskas ta juba meie juurde tulles. Samuti on täiesti selge käsklus "pessa". Peale õues käiku istub vannitoa ukse taga ja ootab käpapesu, kuigi see talle üldse ei meeldi. Hirmsasti tahab mängida ja jalutada. Me käime ikka kilomeetreid maha kahekesi (nii muuseas - 5 km veel ja me oleme koos 1000km maha kõndinud). Ja siis muidugi on tal kong, mis on peaaegu koguaeg sügavkülmast võtta, et teda tegevuses hoida. See on selline lulla, mille sisse pannakse hakkliha või koerakonservi ja siis jäätatakse ära ning hiljem on koeral tükk aega tegevust, et seda hakkliha sealt kätte saada. Suvel eriti hea - jahutab ka. Mirale meeldib hirmsasti pallimäng, aga see on sedasorti mäng, mida mina ei taha mängida, seega mängivad meesinimesed. Mira hoiab palli suus ja siis nad üksteisevõidu rebivad seda ja urisevad samal ajal. Õudne meeste mäng. Alevi vahel tiirutades kõnnib päris ilusasti rihma otsas, aga kes blogi lugenud on, siis võõrastel radadel on täielik vints. Veel meeldivad talle loomapoes müüdavad kondid, millel on vinnutatud peekon ümber keritud. Seda ta siis närib ja peidab ja valvab. Eriti meelis peidukoht on draakonipuu lillepott ja Robini padja alune. Talle meeldib kaisus magada. Kui ma diivanil lõunaund magan (ta ei tohi minu magamistoas käia), siis ta magab alati minuga koos teki all. Nii hea, soe ja turvaline. Ja talle meeldib süles olla :)
Aga kõige rohkem meeldib talle Sipas! See on lausa uskumatu, mismoodi ta seda vabadust, mis seal kätte antakse, naudib. Tavaliselt me teeme nii, et mina lähen Miraga autost välja silla juures ja jalutan temaga talu poole (1,6km) ja siis päris meie sissesõiduteel lasen ta vabaks ning siis ta on nagu püssikuul läinud!
Alustuseks ta lihtsalt jookseb. Mööda hoovi, aga ka aia taga põldudel. Kui tal muud jooksmist pole, siis jookseb ümber kaevu, aga igatahes jookseb. Ta võib täiesti arutult pool tundi järjest liduda ja ma ei tea küll, mis toimub tema peas, kuid ma arvan, et see joovastus rihmavabast õues olemisest on lihtsalt nii suur, et ta ei teagi, mida selle tundega peale hakata.
Sipas me ei hoiagi teda üldse rihma otsas. Alguses ma väga põdesin, kartsin, et ta läheb kaotsi, kuid aeg on näidanud, et ta ei lähe kuhugi. Ta on nii memmekas, et tarvitseb teda vaid hüüda, kui ta lidub kõrvade lehvides meie juurde tagasi. Ta tahab siis ka hirmsasti mängida. Ikka palli või lendava taldriku või puu oksaga. Talle meeldib asju ära tuua, aga ta ei taha neid kätte anda, sest loodab ikka sellele õudsale meeste mängule, mida siis meesinimesed muidugi mängivad ka. Ta on nii ülierutatud, et tavaliselt ta ei taha süüagi, kui ma talle õhtusöögi annan. Võtab mõned ampsud ja ongi kõik. Seal võivad muidugi meesinimesed jälle oma rolli etendada, kuna harvad ei ole palakesed, mida koerale pakutakse sõrme vahelt möödaminnes :)
Toas talle nii väga ei meeldigi, ta tahab ikka õues ollas, aga üldiselt ta minust sammugi maha ei jää. Nii ongi, et istume laval kõrvuti ja võtame leili. Ta võtab sama kaua, kui minagi ehk siis kannatab üsna krõbedat kuuma. Pärast valame ta kapaga üle ka ja ongi jälle puhas ja pehme koer olemas. Või kui on aeg meestel sauna minna, siis istume koos toas diivanil ja veedame aega. Tema tavaliselt siis magab, sest ta on end oimetuks jooksnud ja mänginud ja nuusutanud. Mina teen oma asju: olen läpakas, teen käsitööd, loen raamatut või vaatan telekast midagi. Selleks ajaks on Mira omadega täiesti läbi. Ta on nii läbi, et ta on läbi ka terve järgmise päeva.
Õnneks me käime kevad/suvel maal väga palju ja Mira saab siis tunda seda vabadust, mida talle antakse. Ma ei tea, kuidas sellel aastal nende maal käikudega on - Arvo ei saa ju iga nädal kojugi, aga eks me saame poistega ise ka sauna köetud ja söögi tehtud. Nii et - küllap me ikka reisime Märjamaa ja Sipa vahet. Mina soovin seda kasvõi ainuüksi Mira pärast, sest ma lihtsalt tean, kui väga talle seal meeldib. Tegelikult meile kõigile meeldib ja vanaisale meeldib ka, kui me seal käime. Ainult et - nelja kuuga pole vanaisale veel meelde jäänud, kas koer on poiss või tüdruk ja nime küsib ka iga kord üle :D
Vabadus on mõnus! Nii inimesele kui koerale :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar