Annega Tartus

Ma ärkasin eile hommikul kell kuus ja esimene asi, mis ma vaatasin, oli see, et ega Anne pole mulle sõnumit saatnud.... Ma tahtsin nii väga temaga koos olla ja mul oli hirm, et äkki tal tuli viimasel hetkel midagi vahele, aga kui ma juba bussis istusin, siis mu hing helises sees, sest ma teadsin, et kolme tunni pärast kohtun ma Annega ja mul oli selle üle siiralt hea meel. Ainuke jama lugu oli see, et fotokas jäi lauanurgale.... Seega, kõik fotod, mis siin postituses on, on laenatud internetiavarustest. 

Kohtusime Annega bussijaamas. Ta helistas ja küsis, kas ma olen bussijaama ees või taga ja mind ajas natukene naerma, sest ma ei teadnud, kummal pool ma olen :) Siis ma mõtlesin, et ma olen ikka natukene totu... Ja hirm tuli ka, aga siis ma nägin Anne valget bussi ja hirm kadus ära. 

Anne oli nii...Annelik... Ilus ja vaba ja jutukas ja siiras ja natukene ummamoodu... No kes sõidab ringi masinaga, mis meeleheitlikult püüab Sulle selgeks teha, et kütus hakkab otsa saama ja siis Sa ütled nii muuseas, et näitab ju, et 30km saab veel sõita - maa ja ilm! Mul oleks juba ammu paanikahoog :) Aga see selleks. Ta ongi selline :) Selgus, et tema kaks vanemat lapselast on Waldorfkoolis seiklusringiga  seiklemas ja jäävad sinna ka ööbima ning tal oli vaja viia neile magamiskotid. Seega läksime Tartu Waldorfgümnaasiumisse, kus Anne tegi mulle väikese ringreisi koos Emmaga (selle lapse nimi peaks küll My olema :) ). Nende kool on suur ja uhke, kaasaegne ja ilus. Ma sain aru, et see oli varem Maaülikooli hoone ja loodudki haridusasutuseks. Maja ise on arhitektuuriliselt väga kaunis ja ka kaunis kohas. Neil on suur krunt ümber maja, kuhu loodakse tasapisi midagi seiklusraja taolist. Tallinna Waldorfkooliga nende õueala võrrelda ei saa, Tallinn on kolm sammu eespool, kuid mis maja puudutab, siis on Tartu palju samme eespool. Tõeliselt ilus, avar, ruumikas ja hästi läbi mõeldud koolimaja. Pisikesed juntsud saavad isegi keksu mängida oma koridori peal. Klassid on saransed Tallinna kooliga (tõenäoliselt on ka Tartus seinavärv ja maalingud kindla põhjusega kindlas klassis just sellised nagu on). Väga meeldis nende suur, avar ja valgusküllane saal. Eriti palju taimi ei märganud, mille poolest Tallinna kool on eesrindlik - neil on tõesti palju taimi koridoride peal, lisaks kalad ja kilpkonnad. Äkki vist teisel korrusel oli üleval väga kaunis maalinäitus. Anne ütles ka, et see on lausa imetlusväärne, kuidas waldorfkool teeb igast lapsest kunstniku ja tal on õigus. Kunstil, käsitööl ja muusikal on waldorfkooolides suur roll. See on see osa, mida Sebastian näiteks jälestab, kuigi ta õmbles eelmisel ja sellel õppeaastal väga ilusa waldorfnuku, mis minu meelest on nii vahva. 

Sebastiani tehtud nukk

Mii ja Emma said oma asjad kätte ja me läksime lähedalasuvasse Gardesti taimeaeda. Alustuseks jõime restoran Murus ühed kohvid ja Anne sõi hooaja esimese rabarberikoogi tüki. Istusime õues päikese käes ja ajasime juttu. Ma kohtusin Annega viimati enda sünnipäeval. See polnudki nii väga ammu, aga mul oli tunne nagu oleks olnud. Ma natukene pelgasin ka, aga siis see läks üle, sest Annet küll pole vaja karta - see on kindlamast kindel. Kui kook oli söödud, siis me läksime Gardesti taimeaeda. See on VÄGA suur! Me kõndisime seal ringi ja mul ei olnud lõpuks õrna aimugi, kus on väljapääs. Anne ostis endale sealt kümme taime (Kivikilbik), mis lõhnasid nagu mesi. Need pidavat meelitama ligi mesilasi ja liblikaid. Ühe kaktuse ostis ka, millel olid imeilusad õied. Mul hakkas seal natukene ärev, sest igal pool olid inimesed ja asjad ja kõike oli nii palju. Mul oli hea meel, kui me saime kõik ostud ostetud ja õue tagasi.

Siis me sõitsime Anne töö juurde ja parkisime ta bussi sinna ära ning läksime jalutama. Tema töökoha juures on Tartu Toomemäe park, kuhu on tehtud rajad ja trepid ning pandud palju pinke, et ilma ja olemist nautida. Anne ütles, et talviti käivad seal lapsed kelgutamas ja päris õudne on vaadata, kui nad seal suurel kiirusel alla sõidavad. Ma tegelikult üldse ei saanud aru, kas me käisime seal ringiratast või kuidas need teed sinna tehtud on. Natukene kõhe oli alla auku vaadata.... Anne küsis, kas mul pea ei hakka ringi käima - ei hakanud, kuigi kindlam oli enda ette vaadata. Kui me Arvoga jalutamas käime, siis ta alati ütleb mulle, et vaata enda ümber ringi, ära käi pea norus ja vaata ainult oma varba ette... Nii palju jääb nägemata..... mina ikka käin... siis on alati nii tore, kui keegi juhib mu tähelepanu mõnele huvitavale asjale (taimed, puud, pingid, skulptuurid, kohvikud jne). Ma muidu ei näekski.... aga mida ma kindlasti nägin, siis kõik Toomemäe küljed olid kaetud meelespeadest vaipadega. Meelespea on minu lemmiklill läbi aastakümnete. Jah, mulle meeldivad ka teised ilusad taimed, erit lihtsalt looduses kasvavad, kuid meelespead on minu lemmikud. Kui me seal Toomemäel jalutasime, siis Anne küsis, kas ma sushit tahaksin süüa siin õues, päikese käes. See tundus hea mõte, sest ma polnud selleks kellaajaks veel midagi söönud. Anne tellis Sushi Cityst meile toidu ära. Eriti naljakas oli küsimus, mida ma eelistaksin :) Ma olen ühe korra elus varem sushit söönud ja seda ka ainult Annega koos. Mul ei olnud õrna aimugi, mida ma eelistaksin, aga kui tuli valik, kas toores või küpsetatud, siis ma valisin küpsetatud.  Anne tellis meile krõbeda võikala (võikala, juust, kurk, tempura, ungari kaste, seesam (L; G). 

See on minu enda foto

Ja siis me hakkasime Sushi City poole jalutama. Tee peale jäi Toomkirik (?) Äkki oli nii. Igatahes oli selles kirikus Tartu Ülikooli Muuseum. Me ei läinud muuseumisse, kuid Anne palus luba vaadata valget saali. Mulle jäi meelde, et seal on ka hullu teadlase kabinet, kus tehakse lastele põnevaid asju. Netiavarustes saab ka kaasa lüüa ja tundub igati põnev paik. Valge saal oli nii ilus! Kõik oli valge, isegi klaver. Anne ütles, et ta on seal palju esinenud. Tundus kõhedustekitav.... Nii suur, valge, avar, hele, vaikne.... Seal peetakse sageli konverentse, vastuvõtte, kontserte, pulmi ning Tartu Ülikooli ja Tartu linna esindusüritusi. Oli tõesti väga ilus saal. 

Käisime Sushi Citys läbi ja saime oma toidu kätte. Siis meil oli valida, kas me läheme sööme seda Toomemäel või Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Ma eelistasin viimast. Jalutasime sinnapoole, pidime päris suure ringi tegema, sest tagant otsast üldse sisse ei saanudki. Õnneks ilm oli ilus :) Mõtled küll, et mida seal botaanikaaias praegusel aastaajal näha on, aga on uskumatu, kui paljud taimed õitsevad juba praegu. Värvidemäng meie ümber oli nii ilus. Otsisime ühe istumisekoha ja sõime oma sushit. Ma sõin sõrmedega, tundus vähem lagastavam :))) Mul on neid rulle keeruline ampsata, sest no ma mitte mingil juhul ei ole võimeline tervet seda rulli või isegi mitte poolt korraga suhu panema. Aga see oli väga hea sushi, mulle tõesti väga maitses. Isegi teadmine, et rikkusin enda ketoosi ära, ei morjendanud mind eriti. Või noh, ma korra siiski pidin üleskerkinud emotsiooni seiskama, kuid see oli seda kõike väärt. Arvo võiks ka ükskord minuga sushit sööma minna, siis ta näeks ja saaks teada, et see pole üldse paha. 

Ma olen Annega varem ka botaanikaaias käinud ja ma juba esimesel korral mõtlesin, et küll ta teab taimedest palju. Ma olen selle koha pealt ikka täiesti võhik, ma ei tea isegi seda, millised pelargooniad välja näevad :) Noh, nüüd tean, sest ma googeldasin, aga et ma TLÜs õpetajaks õppides bioloogia botaanikaosa eksami viie sain, jääb mulle täna küll täiesti arusaamatuks. Vereurmerohu ja spargli tundsin ära :)))) Noh, üks pojeng õitses ka. Aga sellest polegi midagi, et ma taimi ei tunne või võiksin paremini tunda. See ei vähenda ju nende ilu, minust võib ainult rumala mulje jätta. Eelmine kord, kui me botaanikaaias käisime, siis oli rosaarium täies ilus. Praegu seal on veel vaikus. Kui me seal istusime ja sõime ja juttu ajasime, siis mul oli natukene raske. Jututeema pärast.... Kui me jälle kõndima hakkasime, siis hakkas raskus natukesehaaval üle minema. Ma kuulasin kõiki teisi hääli meie ümber (linnud, laste kilked, täiskasvanute kõne, autode hääl). Ja Anne ju oli ka minuga, kõik oli hästi. 

Aeg oli sealmaal, et pidime hakkama tagasi jalutama Anne töö juurde. Jalutasime läbi linna, nii ilus oli. Tartus on kõik juba palju rohelisem, kui meil siin. Õunapuud ka täiesti õides, meil alles pungad. Anne näitas mulle erinevaid maju, kus ta ülikoolis õppides õppinud oli. Tollel ajal jooksid nad mööda neid erinevaid maju ringi loengutes. Ta rääkis ka sellest, kuidas laiba lahkamise tagajärjel langesid paljud üliõpilased arstiteaduskonnast välja, sest see oli nii jube, kuigi neist oleks võinud saada väga head arstid. Praegu on kõik need hooned renoveeritud ja on väga ilusad. Otstarve on neil ka muutunud. Üks hoonetest näiteks on nüüd kohtumaja. Läksime üle Inglisilla ja üle Kuradisilla. Ma internetist vaatasin, millised need sillad välja näevad. Kui nende peal kõnnid, siis ei näe silla ilu või võlu. Sama on ju ka Kolovere sillaga - selle tõeline ilu tuleb välja videvikus. 

Jõudsime tagasi Anne töö juurde. Mul ei olnud tema kabinetis võõrastav tunne, kuigi ma pole seal käinud väga pikka aega. Mul on tegelikult ükspuha, kus me kohtume, peaseegi, et me kohtume. Mul oli väga hea meel olla Annega koos ja käia kõikides nendes kohtades, kus me käisime ja näha neid asju, mida me nägime. Tartu on ilus linn, vähemasti see osa, kus me olime. Palju puidust maju, ilusad renoveeritud majad, palju kergliiklusteid, pinke ja treppe. Majad on kõik nii ilusat värvi, pastelsed. See osa Tartust meenutab natukene Pärnut.

Aitäh Anne, et olid minuga koos. Aitäh, et oled ikka olemas. Sa oled kõige tähtsam naisinimene minu elus, isegi, kui Sa oled lihtsalt minu arst. Ma tean, et Sa alati ei vasta mu kirjale ja ma vahel tahaksin rohkemat, kui saan, kuid ma tean ka seda, et tegelikult Sa oled olemas. Ma ei teagi, kas mõni teine naisinimene on minust kunagi nii palju hoolinud, kui Sina hoolid. Ma loodan väga, et me kohtume suvel ja veedame ühe toreda päeva. Nüüd on kirjas, kus me käinud oleme. Ja Sina tead, kus ma käia tahaksin. Minu jaoks on võõrastav, et minust võiks hoolida... Olen aastaid arvanud, et ainult Arvol on see võime. Olen pidanud end ikka halvaks tütreks, õeks, tädiks, sõbraks, keeruliseks patsiendiks jne., aga tundub, et minust võib ikkagi hoolida ka. Täiesti lootusetu üritus pole...

Õudne, et mu fotokas koju jäi...

Teie Ennike