Traditsioonid

Meil Arvoga sai 22 aastat kohtumisest ja 4 aastat abiellumisest. Meie pulmadega on tekkinud traditsioon - me käime seda tähistamas Ammede Villas.  Igal aastal broneerin meile juba varakult vajalikuks kuupäevaks gurmeeõhtusöögiga paketi, lisaks massaaz mõlemale tund aega. 

Ammende hoovi sõites juba oled teises maailmas. Sellises munasjutulises ja salapärases, värvilises ja lillelõhnalises. Ammende aednik on kandnud hoolt, et oleks silmailu ja mesimagusat lõhna. Mina taimi ei tunne (olgu, pojengi tundsin ära), kuid ega see polegi oluline. Oluline on see, mida ma näen ja mida ma saan kinni püüda pildile. 

Ammendes on kõik täiuslik. Viimase detailini. Nad on päris palju uueks loonud, värskendanud, uusi maale seintele pannud. Meie olime Ammende poolt paigutatud Hermann sviiti, kus me oleme ka korra varem olnud. See koosneb elutoast, magamistoast, vannitoast, saunast ja kahest tualetist. See oli kingitus Ammende poolt, meie selle võrra midagi rohkem ei maksnud. Sviidis oli uus voodi :) Võimalus oli ka õhtusöök tuppa tellida, laud oli kaetud, kuid me seda ei teinud. Me hoopis tellisime endale juustuvaagna ja nautisime hetke. Juustuvaagnal olid erinead juustud puuviljadega ja kärjemeega. Kuna meie õhtusöök oli planeeritud küllaltki hilisele ajale, siis see vaagnatäis oli meile kahele lõunaks täpselt paras. 

Küpsised olid toas tervituseks

Ja siis oligi aeg juba seal maal, et tuli Marge. Massöör. Laotas oma laua laiali ja pani muusika mängima. Ta on meile juba tuttav ja ma võin liialdamata öelda, et ma ei ole mitte kuskil saanud paremat massaaži kui Marge teeb. Ta on äärmiselt põhjalik ja arvestab kõigega. Kuna minul on praegu neeruvaagnapõletik, siis ta oli väga hell minu alaseljaga. Ja ta on ennast vahepeal täiendanud. Ta rääkis igasugustest energiakanalitest ja näiteks reie siseküljel pidi olema mingisugune neerukanal, mida ta siis masseeris, et mulle massaažist võimalikult suur kasu sünniks. Tegelikult on ette nähtud, et kumbki saab 1h massaazi, kuid minuga läks Margel küll 1,5 tundi. Peale seda ma olin nii läbi omadega, et ei jaksanud jalga jala ette tõsta :) Arvo arvas, et oleks hea, kui ma saaksin korra kuus Marge käe alt läbi käia, ta nimelt tuleb koju kohale ka, kui vaja on. Kuna minu tervis on sel aastal väga kehva olnud, siis Arvo arvas, et see võiks mulle kasu tuua. Marge soovitas mul ka endale kollane kivi osta.... Mulle nimi ei jäänud meelde, aga eks ma saan üle küsida. 

Peale massaaži oli meil vaba aeg. Kuna vihma hakkas sadama, siis me linna peale ei läinud. Kuulasime muusikat ja olime koos. Vaatasime a la carte menüüd ja mõtlesime, et mida me süüa võiksime. Kell 19.00 oli meil õhtusöögiaeg. Oh jummel, see kõik on ikka natukene liiga peen :) Meie õhtusöök algas koka tervitustega ja leivasaia valikuga. Seal oli kõike: jänest, vasikasaba, kitsejuustukreemi, tuhaküpsist, munakreemi, seemnekrõpse, maitsemajoneesi, maitsevõid, must leib, sai, karask. Ma maitsesin üht ja teist, leivalised jätsin söömata, sest ma juba eelmisest korrast tean, et mu kõht saab liiga täis kõigi nende vaheampsudega. 

Kui kõik need asjad olid ära söödud, tuli eelroog. Mina valisin "Kammkarbi" (tillimajonees, vaakumkurk ja kammkarbikrõpsud) ja Arvo tellis "Jaanalinnurostbiifi" (kanepiremulaad, popkorn, petersellikrõps, petersellitolm). Ma tegelikult oleksin ise ka tahtnud jaanalindu, aga kartsin, et see liha on minu jaoks liiga "elus" ja õigesti kartsingi. Samas - see, mille mina tellisin, selle ma sõin ikka nii vägisi ära, kui vägisi üldse süüa saab. Sellel eelroal oli nii spetsiifiline maitse, et ma ei oska isegi kirjeldada seda maitset. Proovisin Arvo taldrikust siiski jaanalindu ka - see oli igatahes parem, kui minu eelroog. Rohkem ma seda rooga ei telliks. Peale eelroogasid toodi jõhvikavaht maitsemeelte puhastamiseks. See maitses mulle väga. 

Mul oli kõht juba nii täis, et ma ei tahtnud enam suurt midagi süüa, kuigi me polnud pearoani veel jõudnudki. Tundsin end seetõttu natukene täbarasti, aga mõtlesin siis nii, et söön palju jaksan - kuskil pole kirjas, et kõik tuleb ära süüa. Arvo tellis "Hirvesisefilee" (pastinaagikreem, pastinaagi-fondant, punase veini ja trühvli kaste" ja mina olin väga lollikindla valikuga, valides "Süvalestafilee", sest kala ei saa olla halb. Mitte kuidagi. Ja mul oli õigus - kala oli väga hea. Hästi pehme ja mahlane. Lisandid (hernekreem, suhkruhernes, rabarberi-veloute) ei maitsenud mulle peaaegu mitte ükski. Ainult need suhkruherned. Hernekreem oli hästi tükiline ja kaste, milllega kala serveeriti, oli liiga hapu. Arvole maitses kõik. Ta ütles mulle, et ma võtsin liiga suure riske, oleksin pidanud jääma kindlatele asjadele, mida ei anna tuksi keerata. Samas kala oli tõesti väga hea. 

Mina enda praadi ära süüa ei jaksanud. Ma arvan, et kui ma sellest pool ära sõin, siis oli ka juba täitsa hästi. Ja siis toodi järgmine nn vahepala - sinihallitusjäätis. Mul oli juba täielik ahastus, sest ma ei teadnud, kuhu mul see dessert peaks veel mahtuma. Arvo võttis ampsu ja lükkas jäätise eemale. Seal saabki olla ainult kaks valikut- kui Sulle maitseb sinihallitusjuust, maitseb ka see jäätis. Kui ei maitse sinihallitusjuust, ei maitse ka see jäätis.  Minule maitses, aga natukene olid juba süümekad ka, et ma pooltäis taldrikuid muudkui tagasi saatsin - kokale see ei meeldi, ma tean. 

Ja oligi aeg magustoidu käes. Nali naljaks, aga ma siiski peaksin Arvot usaldama. Tema valikuid usaldama. Arvo tellis "Rabarberihüüve" (rabarberisorbee ja rababrberikrõbedikuga) ja mina olin eriti julge tüdruk tellides "Musta küüslaugu panna cotta"(küüslaugujäätis, vaarikamajonees ja vaarikatolm). Anna kannatust.... See vastab ikka tõele, et vähem on parem. Arvol oli väga hea magustoit - hapukas ja värske. Ma jätsin pool magustoitu alles, sest see lihtsalt ei läinud mulle sisse. Selle lõhn oli juba nii eemaletõukav, et see panna cotta jäi minust praktiliselt puutumata. Jäätise sõin ära - see oli enam-vähem normaalne. Aga inimene ikka ei õpi - kui Su välja valitud magustoit sisaldab ikkagi mingisuguseid soolaseid asju või spetsiifilisi asju (sinihallitusjuust, küüslauk), ära vali seda - Sa pole nii gurmaan. Vaniljejäätis maasikamoosiga oleks miljon korda parem olnud. Ja oma rolli muidugi mängis ka see, et mu kõht oli lihtsalt nii kohutavalt täis. Mu mõte keerles ainult selle ümber, et saaks tuppa ja pikali. Et see kõik hakkaks ruttu seeduma ja see kohutav täiskõhutunne kaoks. 

Õhtu veetsime enda toas. Käisime saunas, ajasime juttu, jätkasime traditsioone ..... Korra aastas on kõik justkui lubatud.... Vähemasti Ammendes. 

Öö möödus rahulikult ja valuvabalt. Hommikul ärkasime juba ennem kaheksat, sest uni läks lihtsalt ära. Minul oli natukene ärev ka, sest Sebastian oli kõhulahtisuse käes vaevleva koeraga üksi ja ma oleksin juba tahtnud talle appi minna. Ennem käisime hommikusöögil. Nagu ikka on seal buffee külmlauaga ja a la carte hommikusöök. Mina valisin pannkoogid ja Arvo munapudru peekoniga. Väga head pannkoogid olid, ma ei olnudki Ammendes varem pannkooke söönud. Kiidaks eraldi ka nende pasteeti - see lihtsalt sulas suus. Üle ei söönud, kõik maitses hästi. Minu pannkoogid nägid palju ahvatlevamad välja, kui Arvo munapuder :) Kuigi tegelikult oleksin pidanud ka pigem muna sööma, sest süsivesikuid oli nendel päevadel juba liigagi palju söödud. 

Kui me olime hommikusöögi ära söönud, siis me ootasime kela kümneni, sest meil oli vaja Kaubamajakast läbi minna. 

Ammende oma headuses.... Kui me ennem sinna ei satu, siis järgmisel aastapäeval kindlasti. Võibolla tõesti pole see gurmee õhtusöök minu lihtsale maitsemeelele kõige sobivam, sest eelistaksin söögina Põhjaka menüüd iga kell. Aga selles kohas on see miski, mida mujal ei ole.... Ja see on minu ja Arvo traditsioon - meie aastapäev Ammendes. Kui me ennast välja kirjutasime, saime tee peale kaasa maiustamiseks kommikoti - nii armas neist :)

Nii tore on korra aastas Arvoga kahekesi olla. Kahekesi Ammendes olla. Muidugi andsin nendele makimumhinnangu ja tänasin kõige eest. Ma tean, et me läheme sinna tagasi - igal aastal samal ajal. See on meie traditsioon.... 

Aitäh, kallis abikaasa.... Kõige eest!

Teie Ennike