Meisterdamas

Käisime 3.juunil Ruthiga Teeme TeistMoodi Käsitöösalongis meisterdamas. Tehnikaks oli Sospeso Trasparente dekupaažtehnikas puidust karp. Jajah, just sama keeruline see oligi nagu kõlab. 

Sõitsime linna ja ma tundsin autos, kuidas mul oli nii kohutavalt külm. Oleksin tahtnud istmesoojenduse põhja panna, aga tundusin endalegi tobe - õues oli 23 kraadi sooja. Kui me kohale jõudsime, siis ma ei osanud midagi oodata. Dekupaaži teinud pole, see ülejäänud keeruline asi oli täiesti tume maa. Teadsin vaid üht - saab pläkerdada ja käed mustaks. 

Mul ei olnud visiooni, et kellele, milleks, mis karp. Valida oli kolme erineva vahel, ma jäin teekarbi juurde, kuna mulle tundus see kõige praktilisem. 

Edasi pidi valima riisipaberil olevaid lilli ja neid välja lõikama vaba käega, et need kleepida spetsliimiga mingisugusele spetspaberile, mida saab hiljem kuumutada. Mul ei olnud mingisugust ettekujutust, millised need lilled olema saavad või kuidas need 3D efekti jätavad. Ma lihtsalt lõikasin suvalised lilled välja, kleepisin need dekupaažiliimiga sellele spetspaberile ja värvisin karbi ära. Kollaseks. Ma ei tea, miks kollaseks. Külmavärinate tõttu tõenäoliselt :) Kollane pole muidu üldse minu värv... Ma ei saanud üldse aru, miks mul on nii raske meisterdada... Huvi nagu oli, aga see midagi oli puudu.... Nii külm oli, et oleks jopet tahtnud...või vähemasti pleedigi.... Aga töö vajas tegemist. 

Igasuguseid neid liimimisi ja kleepimisi pidi fööniga kuivatama ka ja siis algas tõeline katsumus.

Need ära kleebitud lilled tuli kõik oma väikeste armsate kätega täpselt välja lõigata.... Ma arvasin, et tõenäoliselt ma lõikan neid hommikuni. Jaanika võib vahepeal koju minna ja kui ta hommikul tagasi tuleb, siis ma lõikan alles viimaseid lilli välja. Külmavärinad. Ma muudkui lõikasin ja lõikasin ja kirusin ennast, et ma ei otsinud suuremaid lillemotiive. Käsk oli katta kgu paber, keegi ei öelnud, et see kirbukaka tuleb kõik välja ka lõigata eriti täpselt. Ei läinud hommikuni - sai kõik ilusasti lõigatud ja ma nõjatusin toolil seljatoele ja mõtlesin, et kõige hullem on möödas. Ikka külmavärinad. Ei olnud kõige hullem möödas. Siis anti küünal, mingi matt ja spetspulk ja siis pidi kõik need lille kroonlehed ERALDI soojaks sulatama ja pulgaga igale kroonlehele kuju voolima. Mingi 100 kroonlehte... Mõtlesin jälle, et hea, kui homme õhtuks koju jõuame..... Aga võta näpust - said koolutatud kõik need kroonlehed ja tiivad. Ja no siis tuli minu lemmikosa - liimipüss :))))) Jumal ma ei saa aru, kuidas inimesed sellega suudavad vabatahtlikult iga päev ja rõõmsalt töötada?! Ma jälestan neid niidikesi, mis tekivad. Kõik ilm on neid täis ja käed! Jumal need käed ja siis need niidid - ma muidu hea meelega töötan niidiga ka, aga PÄRIS niidiga. Liimisin ja voolisin oma lilled ruumiliseks ning siis vaatasin neid lilli ja seda kollast karpi ja mõistus oli täiesti otsas. Lisaks külmavärinad. Ma ei osanud nendest mingisugust ilusat kompositsiooni välja mõelda. Kõike tundus nii palju ja nii suur ja ma ei teagi - kuidagi nagu rohmakas. Sättisin neid lilli ja proovisin igatemoodi, lõpuks tekkis mingi pilt. 

Selline see karbikene tuli. Ma ei teagi, mida öelda. Mulle isiklikult tundub, et ma olen ilusamaid asju ka teinud, kuid see karp ei ole kole. Lihtsalt võibolla see lillede meisteramine pole päris minu teema. Ma ei oskagi öelda, kas need mulle päriselt meeldivad. Selles mõttes oli tore, et sai õppida midagi uut. Ma pole eriti paberi inimene, aga mulle aegajalt ikkagi meeldib Ruthiga meisterdamas käia. Isegi, kui võibolla kõik ei tule nii kenasti välja, kui ma sooviks. Ja igapäeva käsitöösse see mulle ei jää. Kõik üle jäänud lilled andsin Ruthile - temale väga meeldib kuumaliimipüss :D Mul on nüüd teadmine, kellele karp läheb - inimesele, kes pakub mulle iga kord teed, kui me kohtume :) 

Koju sõitsime külmavärinatega. Ikka oleks tahtnud soojenduse põhja panna. Koju jõudes oli 38,4 palavik, paar tundi hiljem 39,6.... Ja siis olin juba PERHi EMOs ja siis juba haiglas.....

Teie Ennike