Mukri rabas Ruthi ja Alexandriga

Ruthil on nüüd paar nädalat lapselapsed üks ja kakshaaval hoida ja kanda ning Ruth on selline vanaema õunapuu otsas vanaema, kes tahab, et lastel ikka oleks koguaeg midagi teha ja näha. Ja ma mõnikord olen nendest tegemistest osa saanud. Üldse olen ma Ruthiga igasugu tordaid asju koos  teinud ja ma loodan, et teen ka edaspidi. Seekord kutsus Ruth mind matkama või kutsusin ma ise ennast - enam ei mäleagi 😏

Ma olen seal Mukri rabas ikka väga palju käinud erinevatel aastaaegadel, aga see on selline ilus matkarada, et seal võib ikka ja jälle käia. Alati tundub, et on midagi uut ja eks koostegemise rõõm on ju ikka, isegi, kui tegemise sisu on tuttav ja korduv. 

Eile oli imeilus ilm jällegi. Hommikul tuli üks korralik vihm ja ülejäänud päeva paistis päike, kuid polnud üleliia kuum. Ma oma Mira koera jätsin koju, sest ta oli eelmisel päeval 20km kõndinud ja mulle tundus, et ta on väsinud. Ma ei tea, kas Alexander on palju või vähe oma elus matkata jõudnud, kuid mulle väga meeldis, et ta pani tähele, märkas, esitas küsimusi või avaldas arvamust. Mulle meeldivad lapsed, kes oma tegevust osakvad nautida ja kellel on teadmisjanu. Kes oskavad olla ka ilma nutiseadmeta...

Ruth "tahtis" Alexandri vette lükata :)

Metsas on mustikad valmis ja rabajärved on maailmatumalt ilusaid vesiroose täis. Mõnda murakat nägime ka, aga need on alles toored. Märkasin, et kanarbik hakkab jumet võtma, kõige ilusam on ta siiski septembris. Rabatorni katuse alla on pääsukesed pesa teinud, nii et torni käsipuid väga kasutada ei saa, sest võid kakaseks saada. Aga ma sain pääsupojad pildile ja selle üle mul on küll hea meel. Ma vett ei katsunud, aga Alexander ütles, et soe vesi on. Ma oleksin kindlasti ujuma läinud, kui olukord oleks lubanud. Käisime ikka raja lõpus välja, kus pidasime väikse pikniku. Nägin esimest korda elus last, kes sõi tavalist valget saia kohupiimaga 😁 

Oli vahva pärastlõuna. Me ei ole Ruthiga viimasel ajal kuigi palju koos olnud ja teinud ning ma olen sellest puudust tundnud, sest ta on üks väheseid inimesi, kes mu kiiksud üle elab ja vajalikus olukorras toetada oskab. Ma tunnen end temaga koos üsna turvaliselt, sest ta on mind igasuguses olekus näinud. Ma tahaksin väga, et me saaksime rohkem koos olla ja teha, aga ma olen tänulik ka selle üle, kui vahel saab. 

Mukrist on saanud meie oma koduraba, sest see on lähedal ja see on ilus koht, kus looduses olla. Ja kuna rada pole kuigi pikk (natukene alla viie kilomeetri), siis on see jõukohane ikka kõigile, kes vähegi ennast igapäevaselt liigutavad. Mul oli natukene imelik ilma Mirata olla, olen nii harjunud, et ta on igal pool koos minuga. Kuigi ma igakord, kui kuskil matkan, kirjutan, et ma ostan talle koonurihma 😂 Ei osta....

Teie Ennike