Heleniga Barbareas

Ma tutvusin Heleniga väga kummalisi radu mööda, aga igatahes oli ta mõnda aega minu kogemusnõustaja. Juba ammusest ajast ei võta ma teda enam kui kogemusnõustajat, vaid kui väga, väga head sõpra, kellega ma saan rääkida ka nendest asjadest, mida ülejäänud inimesed mu elus kuulda ei taha või kardavad kuulda. Mulle Helen väga meeldib, sest ta on avatud, positiivne ja tohutult abivalmis. Ma olen temalt nii palju õppinud just traumaga koosolemise võimalikkusest, et seda ei saagi sõnadesse panna. Meil ei ole kunagi sellist tunnet, et meil pole millestki rääkida, sest meil on alati millestki rääkida ja meil pole nii, et üks ainult räägib ja teine kuulab - kannatust jagub mõlemal. 

Käisin eile Helenil külas. Olime tema uues kodus tunnikese, sõime mustikaid. Sten (Heleni poeg) oli Barbareas meile laua kinni pannud ja siis me läksimegi sinna sööma. Ma ei olnud selles söögikohas kunagi käinud ja ausalt öeldes ma ei oleks ise sellisest kohast söögikohta otsida osanud. Asukoht on Põhjala tehases, aadress Marati 5. Seal oli peale selle restorani veel väga huvitavaid kohti. Mingi kunstistuudio, pagariäri, lapsed said kiikuda ja heintes möllata. Soovitan minna kaema :)

Meie enam lapsed pole ja heintesse ei läinud, aga head sööki nautisime küll. Mina tellisin "Äntu mõisa krõbekana tzatziki ja harissaga" ja Helen otsustas pizza kasuks ("Juuretise pizza kohaliku kukeseene, viinamärdi talu straciatella, varajase kartuli ja musta leiva puruga"). Tervituseks pakuti meile alkoholivaba õlut, mis oli üllatavalt hea. Tavaliselt need käsitööõlled ei kõlba juua, aga sellele me tegime küll päkad silma. 

Minu kana oli ikka väga vürtsine, aga mulle maitses. Ports oli ainult natukene liiga suur, ma ei jaksanud kõike ära süüa, sest tahtsin magustoitu ka nautida. Heleni pizza oli samuti üks parimaid, mida ma kunagi söönud olen. Ainult seda valge saia äärt oli liiga palju ja no minul isiklikult on pizza tellimisega natukene parakad, sest ükskord ma kuskil tellisin pizza, aga jaksasin sellest vaid poole ära süüa. 

Käsitööõlu

Nad kasvatavad seal kõrvitsaid niimoodi...terrassil :)

Ebaküdoonialimonaad

Ja kui kaks naist lähevad õhtust sööma, siis nad söövad ikka magustoitu ka :) Mina valisin "Kardemoni ahvileiva tiramisu, mascarpone kreemi, espresso ja zacapa rummiga" ja Helen valis "Kohalikud marjad vahukoore ja beseega ". Kuigi polnud traditsioonilist küpsist tiramisul, oli see ikkagi üks väga maitsev tiramisu ja see rumm seal oli nagu kirss tordil. Heleni magustoidul oli väga mõnus vürtsine vahukoor, aga minu magustoit oli ikkagi omanäolisem ja maitsvam. Oleks tahtnud lausa kausid puhtaks limpsida, aga see poleks kuigi sobilik tegevus olnud :)

Rääkisime Heleniga paljust: meestest, lastest, miniast, kaalust ja rasvaprotsendist, traumast ja selle mitte kaasas kandmisest, vaba inimene olemisest. lõhnadest (Helenil ei ole see probleem, on kollektsioon :) ). Käisime pärast veel Kaubamajas, sest bussini oli  natukene aega. Helen kinkis mulle lõhna (Replica), sest ausõna, tal pole lõhnadega probleem, sest see on kollektsioon (üle viiekümne?).... 

Aitäh Helen, väga kosutava ja vahva päeva eest! Ma loodan, et järgmist kohtumist ei pea nii kaua ootama. Sinu sall on mul kotis...

Teie Ennike