Suvised olemised

Juhtus kogemata niimoodi, et me jäime Arvoga kahekesi koju. Jah, justnimelt nii juhtuski. Sebastian otsustas viimasel hetkel minna minu suguvõsaga Hobulaiule, Robin oli tööl ja Anete läks Nurtusse kodukäijaks. Pean tunnistama ausalt, et imelik oli olla... Kohe nagu ei osanudki olla... 

Läksime maale. Ikka mõnusam, kui päev otsa kahekesi korteris olla ja mitte midagi teha. Mõtlesime siis Arvoga, et võtame täiesti chillilt: ei korista, ei niida muru, ei lao puid, ei paranda mingeid seadmeid. Mina oskan niimoodi olla küll, aga Arvole see on ikka väga keeruline tegevus olla niisama. Aga ta sai hakkama. Tegime endale eriti uhke päikese käes lebamise voodi keset Seljamaa õue ning võtsime päikest. Niimoodi lihtsalt, niisama, ilma midagi tegemata. Kui jube palav hakkas, siis läksime Kasari jõkke ujuma. Vesi oli alguses... märg....ei söenda kirjutada "külm", sest juulikuus, kui õues on 30 kraadi sooja, oleks lausa patt kirjutada, et vesi oli külm. Oli märg. See oli nii hea jahutus, et me pidime seda protseduuri kordama õhtupoole ka. 

Tegime koos süüa. Hakkisime kõik asjad õues ära ja Arvo keeras toidu köögis kokku. Ma nii kaua ikkagi natukene kraamisin seda äiapapa kööki, sest... julm oli olla... tegime sellise kana-köögivilja-sulatatud juustu roa ja ma võin etteruttavalt öelda, et see oli miljon krda parem söök, kui järgmisel päeval Haapsalus Kärmes Küülikus õhtustades. 

Jäime ööseks Seljamaale. Tegime sauna ja limpsisime vahuveini. Öösel oli hirmus äike ja vihm, aga kui me hommikul üles ärkasime, siis oli ilm ilus. Tunduvalt külmem, kui eelmisel päeval, aga siiski ilus suvepäev. Ma arvasin, et see päev oleks hea päev meile kingariiuli tegemiseks, sest see, mis meie ukse taga toimub jalanõudega, on mulle täiesti vastuvõetamatu. Arvo arvas ka, et kingariiul oleks ikkagi vajalik ja et tal on kõik asjad olemas selle tegemiseks. Mingi hetk pakkisime enda asjad kokku ja sõitsime koju. Arvo viis isa Konuvere mõisa "pruudi" juurde ja siis me olime kodus kahekesi. No ikka eriti veider olla :) Veider, aga hea :)

Riiuli tegemisest ei tulnud midagi välja. Magasime koos lõunat peaaegu kaks tundi ning mina arvasin, et võiksime ikkagi ilusa suvepäeva nimel midagi teha või kuskile minna, sest vihmaseid päevi tuleb naguniigi - küll jõuab selle riiuli ka teha. Otsustasime, et läheme Haapsallu, sest seal on avatud Suur Toidutänav Karja tänaval. Mina muidugi ei osanud endale ettegi kujutada, mis see endast kujutab, aga nüüd ma tean ja võin öelda, et enam kunagi ma ei lähe Suurele Toidutänavale 😂 See ikka ei ole minu rida. Kitsad tänavad, palju inimesi, kõrbenud söögi lõhn, pakutud palad absoluutselt ebaapetiitsed. No ei kujuta ma end keset tänavat, taldrik peos, mingit taccot söömas - see lihtsalt ei ole minulik. Kuradi koer ka tiris nagu segane seal inimesi ja koeri täis tänaval. Mul oli temast nii isu täis, et kui ma oleks saanud, ma oleks ta koju tagasi viinud... 

Aga kuna me ikkagi Haapsalus olime, siis läksime Kärmesse Küülikusse sööma, sest me olime seal varem söömas käinud ja mälestused sellest söömaajast olid positiivsed. Imelikul kombel saime isegi koha, kuigi kogu see tänav oli ülerahvastatud. Tohutu nutitulemusena valisime endale söögid välja ja kui teenindaja tuli, siis selgus, et mitte kummagi valitud sööki neil enam pakkuda polnud ja me pidime jooksujalu välja mõtlema, mida me siis ikkagi sööme, kui Küülikus küülikut ei saa... Võtsime siis mina küülikupiruka ja Arvo küülikuravioolid. Arvo söök nägi nii jube välja, et ma ei tahtnud seda maitstagi ja minu pirukas oli küll ikka selline kohutav aps, et ma oleks võinud papptaldrikult friikaid süüa parem.... See nisusai, mille peale oli natukene küülikuliha raputatud, ei tekitanud mulle mingisugust maitseelamust. Need tohtud saiaääred jäid minust puutumata ja isegi Mira ei söönud seda, kuigi ma pakkusin. Ütleme nii, et see oli mittemidagiütlev õhtusöök. Meie eelmise õhtu kana-aedviljaroog oli väga palju parem maitseelamus, kui need söögid, mis Haapsalus sõime. 

On apetiitne?

Kui olime oma söögid ära söönud, läksime promenaadile jalutama. Õhtu oli ilus, ei sadanud. Kui see koer ainult ei oleks nii meeletult sikutanud. Ostsime veel ühest putkast endale masinajäätised ja nautisime õhtut. Mira hakkas ka vähehaaval sellest vägikaikaveost väsima ning kui me autosse jõudsime, siis ta magas nagu nott Märjamaani. 

Pühapäeval arvas Arvo, et ikkagi peab vaatama seda kingariiuli värki, sest tõesti, kui meie kodu uksest välja minna, siis tuleb meelde laul "Sajajalgsel oli kavas ükskord külla minna...jne". Mulle aga segadus ei meeldi ja seetõttu leidsin enda mehe pühapäeval garaažist kingariuulit meisterdamas. Vahepeal oli ka Sebastian poiss koju jõudnud. Värskest mereõhust ja -veest kosutatud ning oma puhkusega rahulolev. Mis ongi ju põhiline, eks? Ma lugesin raamatut, kohe mõnuga lugesin. Praeguse lugemiselamuse saan raamatust "Jumala käega kõverdatud  read" . Olen alles alguses ja ei tea, kas peategelane senjorita Alice on hull või mängib hullu. Kingariiul tuli uude päeva kaasa.

Tuli esmaspäeva. Kuna tänases päevas oli midagi, mida vaja ei oleks kellelegi, siis me ei teanud õhtuhakul, mis me nüüd siis oma eluga peale hakkame. Ja kus on parem, kui mitte looduses, kui õhk on nii paks, et seda võiks noaga lõigata... Kingariiul sai ka valmis ja segadus koridorist likvideeritud. 

Otsustasime minna Jalasele matkama ja ujuma. Õhtu oli soe, vihma ei sadanud ja nii me teele asusimegi Arvo, Sebastiani ja Miraga. Arvo seda koera sikutamist üldse ei salli ja lasi Mira kohe vabalt jooksma. Ennem muidugi luges kutsule hullud sõnad peale, kuigi jah... Kogu matka vestlus oli umbes selline "Siia! Tule kohe siia! Ma näen Sind! Tule kohe siia! Koos läheme! Kui kutsun, siis tuled kohe siia! Kaugele ei lähe! Siia!" ja niimoodi lõpmatult palju :) Mõni kaasteeline võis küll mõelda, et me oleme ogarad :) Vesi rabajärves oli nii soe, et ei võtnud isegi ahhetama. Kasari jõega võrreldes ikka täiesti supp. Mira leidis ka endale ühe laukaaugu, kus hakkas tegema seda, mida ta Sipaski teeb. Ma ei oska seda kirjeldada, aga tal on üks oma lõbus mäng seal poriloigus ja kui ta selle mängu on lõpetanud, ei ole ta enam pruun koer, vaid on must koer :D Arvo pidi siis ta järve viskama, sest ta ütles, et sellise madagaskari mudamölekaga pole võimalik ühes autosalaongis olla (ähvardas isegi "piruka" osta). 

Siin loetakse koerale karme sõnu peale :D 

Kanarbik hakkab õide minema. On juba üsna lillakas. See on üks minu lemmiktaimi, sest ta on oma lihtsuses nii ilus. Ma arvan, et seal matkarajal rajalt kõrvale põigates on mustikaid ka. Vähemasti taimed küll olid, aga nende otsas olid üksikud marjad, sest eks teelolijad on kõik nahka pistnud. Ma eriti kaugemale ei näe ja minna ei julge, aga küllap seal ikka on marju, kui taimed on. 

Peale matka käisime Harda kohvikus söömas, kuigi polnud Robini töölolemise päev (seda oli praest kohe näha ka) Robin ja Anete olid Seljamaal ja jäid sinna ööseks. Meie sõime kõhud täis ja tulime koju. 

On olnud sagimist täis päevad. Ilus ja valus. Oleme saanud Arvoga koos olla, mis on väga hea, sest meie suhted on ka kuidagi nii keerulised olnud. On olnud palju probleeme, tagasilangust ja edasipusimist, aga meil ikka on koos tore olla :) ja see on põhiline. Mul on hea meel, et Sebastian sai Hobulaiul käia - see on nii vajalik tema arengus. Ja talle nii väga meeldib Hobulaiul. Mul on väga hea meel meie kingariuulist - loodetavasti meesinimesed hakkavad sinna oma jalanõusid panema, mitte ei jäta riiuli ette porivaibale :) Mul on hea meel matkast koos Sebastianiga, sest ma ikka tundsin temast puudust, kui ta 2,5 päeva ära oli ja no uus teadmine, et tänavatoit ei ole minu teema. 

Suvi on umbes poole peal... Tehtut on ja teha saab veel. Loodetavasti on ilmad ilusad ja inimesed head. 

Teie Ennike