Segasmmasuvila Hobulaid

Kui kokku saavad palju inimesi, siis võib korraks tunduda, et oled sattunud segasummasuvilasse. Minu sugulased, Arvo sugulased ja kontvõõrad - kokku 20 täiskasvanut ja 6 last. Kolm paaditäit rahvast kolmeks päevaks üksikul saarel. Täielikust õnnest on puudu ainult... Küll jõuame sinnamaani ka. 

Ma ei oskagi midagi kirjutada, sest alles käisime Hobulaiul ja kõik on nagu deja-vu. Mölky, jalgpall, ujumine, toimkond, pillimäng, saun ja reiv. Kõik need asjad esimesel päeval väikese uduvihma saatel. Minu meelest oli vesi ujumiseks liiga külm, kuid paljud siiski käisid ujumas. Kõige rohkem minu armas abikaasa, sest ta vist külma ei tunne ja no pohmakaraviks oli see jahedamapoolne merevesi ideaalne. Saunast merre joosti ikka ka, see käib vist saare peal olekuga kaasas. Mulle isiklikult tundub, et Sebastianil oli sekord kamraadi rohkem, sest Karel muudkui otsib Erikut taga ja tahab temaga kõiki asju koos teha - saunas käia ja rummi juua. Samuti oli seekord saarel Mart, kellega sai jalgpalli mängida. Mingeid kohustusi Sebastianil saarel rohkem pole, kui et nad Mardiga pidid tegema vihad. Ülejäänu on ainult tšill. Ahjaa, teise päeva lõunatoimkonnas oli ta ka koos minu ja Arvoga. 

Traktorist

Üks paaditäis saabub saarele

Meil Liisuga oli seekord oma isiklik baarman, kes sõrmenipsu peale valmistas meile mohhitosid. Eelmine kord jõime Liisuga vaarikarummi sprite zeroga, aga seekord arvas Arvo, et ta võib vabalt meile mohhitosid teha. Kõik vajalik oli kaasa võetud, isegi uhmer. Olidki väga head, kuid salakavalad kokteilid. Esimene õhtu libistasime ikka päris mitu kokteili sisse, teisel õhtul minul enam ei läinud... Ma ei tea, kas Liisul läks peale, ma läksin päris vara magama, mis oligi väga hea, sest Aileni pisitibu ärkas öösel kaks korda nutuga üles. Kuna meie toad olid kõrvuti, siis olin kohe krapsti Teele juures ja helistasin Ailenile. 

Teise päeva hommikul olid enamus täiskasvanuid ikka üsna loppis. Ainult muhukad olid virgad ja värsked, sest nad läksid veel varem magama kui mina. Kõik algas otsast peale: toimkond, Mölky, jalgpall, ujumine.

Keset päeva võtsime ette väikese matka Põhjamajaka juurde. Aileni lapsed polnud nõus jala kõndima ja nii istusid nad nagu mikid Arvo ja Aileni kukil. Torni juures pidid muidugi reeglite eirajad näitama, et lukud neid ei pea ja ronisid torni kõige kõrgemale tippu, kuhu oli võimalik saada. Minu mees oli muidugi üks nendest ja minu koer kiunus torni all ja ei saanud aru, miks Boss teda kaasa ei võtnud. Käisime veel Rankla ja Kiviranna "territooriumidel" uudistamas, mis seal huvitavat oli. Vana ja väsinud... Natuke kõhe. Samas niidetud - et keegi ikkagi tegutseb nendel aladel, kuigi Kivirand on küll juba oma 15 aastat surnud. 

Koer jooksis igal pool kaasas. Ainult ragin oli taga, kui ta põõsastes kappas. Ja veemängu sai palju kordi mängitud, ime et ta mürgitust sellest soolasest veest ei saa, mida ta suuga ahmab. Aga igakord, kui minu omad ujuma läksid, oli koer ka kohal ja mäng võis alata. Ma ei tea, mis minuga sel suvel toimub - ma kohe kuidagi ei taha looduslikus veekogus ujuda, vesi tundub liiga külm. Olengi see aasta ainult ühe korra käinud Sipa jões ujumas, rohkem pole mind veekogud tõmmanud. Isegi Liisu kastis end märjaks ja see on juba tõsine vägitükk. Pean hakkama ka ennat karastama, et järgmine suvi oleks lihtsam jões ja meres käia. 

Ja nüüd tuleb selle saarel käigu kõige õudsam osa... See, mis täielikust õnnest puudu oli... Mitte kunagi varem oma elus ei ole me olnud sellise herilaserünnaku ohvrid kui seekord saarel. Nad olid vihased ja neid oli palju. Neid inimesi, kes ühtegi korda nõelata ei saanud, oli ikka väga vähe. Ükskõik, kus me olime - kas aidatrepil, köögitoimkonnas, sauna juures - igal pool olid vihased herilased. Tegime neile lõkse ja andsime magusaid puuvilju, et nad meid rahule jätaks, aga see oli tõesti kolm päeva tõsist vehklemistrenni. Essa asus lausa rünnakule 😂 kaitsekiivri ja reketiga. Ja nagu nendest herilastest oleks vähe olnud, olid kohal ka imepisikesed sääsed, mida oli ülemõistuse palju. Mina isiklikult pole kunagi nii ärasöödud olnud kui nende kolme päeva jooksul. Ja ma vihkan herilasi! Ma ei ole looduse vastu kunagi vihane, kuid seekord ma hingasin kergendatult, kui sai lõpuks Volvosse istuda ja ei pidanudki enam vehklema. Väikesed vastikud v....d.... Minule teadaolevalt sai Mira neli korda suhu nõelata ja ta ikka püüdis neid suuga! Koeral olid närvid täitsa läbi, sest üldse rahus olla ei saanud. Kui polnud herilane, oli sääsk ja ta püüab neid kõiki suuga. Liivil olid kaasas mingisugused eeterlikud õlid, millega ta nõelatasaanuid tohterdas. Aga ikkagi on nad ühed vastikud väikesed v......d. 

Muidu oli kõik tsill! Kes tahtis, tegi venitusharjutusi. Kes sai, oli toimkonnas. Kes sületas koera. Kes mängisid, kes ujusid. Viimased aastad on selles mõttes jube hästi läinud, et inimesed on kuidagi nii ära jaotunud, kes kus toimkonnas parasjagu on. Margus ja Bassu tegelevad juba aastaid saunaga, naised hakivad salati asju ja keedavad kartuleid, nõudepesus löövad isegi mehed kaasa, aga mitte väga entusiastlikult, sest kes seal kausi sees neid nõusid ikka pesta soovib. Pudrukeetja oli omas käest võtta, sest Ailenil lõppes just ühe laagri toitlustamine ja talle ei valmista mingit raskust 26-le inimesele pudru keetmine. Arvo tegeleb tavaliselt kaladega ja Margus šašlõkiga. Menüü on lollikindel ja juba aastaid sama, väikeste muudatustega. Järgmine aasta tuleb rohkem kartulit ja liha kaasa võtta. Ülejäänud asjadega tulime kenasti välja ja keegi nälga tundma ei pidanud. Peale Teele, kellel oli koguaeg kõht tühi 😁

Kodus on hea olla 😏 Kõik pesud on pestud, kodu on korras, söök on valmis, trenn on tehtud. Puhkus võib olla väga väsitav. Ma ainult ei tea, kui palju alkoholi ma peaksin ära jooma, et reivist osa võtta... Minule see värk peale ei lähe. Mul on natukene kahju, et seekord mängiti nii vähe kitarri ja lauldi nii vähe laule. Teisel õhtul ei lauldudki üldse, millest mul oli siiralt kurb meel. Bassu küll korra hõiskas välja, et kus kõik lauljad on, kuid õhtu oli päris poisike, kui juba hulluks reiviks läks. Ma reisivin end magama... Võiblla kunagi....ei tea... 

Kõik läks hästi. Alguses natuke tundus, et seda segasummasuvilat on raske hallata ja tekivad omaette pundid, kuid tegelikult läks kõik väga hästi. Kui ainult neid herilasi poleks olnud.... Selleks aastaks on Hobulaiud käidud. Kui esimene paat ära sõitis ja paadiseltskond hüüdis, et järgmine aasta jälle, siis Arvo hüüdis vastu, et tooge rummi ja suitsu! Ta vist ei oleks tahtnud sealt saarelt koju tulla... Aga täna ta on juba tööl ja asjalik ning järgmise aasta Hobulaiud on broneeritud. 

Aitäh kõigile, kes kaasa tegid ja olid! Minu eriline tänu läheb Liisule ja Ailenile - ilma nendeta ma oleks end vist pisut üksikuna tundnud. Ja nautige istumist ilma vehklemata - see on nautimist väärt!

Teie Ennike