Hobulaiul minupoolse suguvõsaga

Ma olen juba korra maininud, et oleme minu sünniperega tihedamalt läbi käima hakanud ja mul on selle üle südamest hea meel, sest mul on tõesti tunne, et ma kuulun jälle perekonda.  Nii tunduski täiesti loomuliku asjade käiguna, et me läksime sel suvel koos Hobulaiule (jajah, Luhtarudega läheme ka kahe nädala pärast). Pakkisime neljapäeva õhtul oma asjad kokku ja Arvo saatis mulle igaksjuhuks ikka erinevaid fotosid tuulekiiruse ja vihmahoogude kohta, mis kõik reedel juhtuma pidi hakkama. Ma ei saanud öö otsa magada, kõrvus pinises viisijupp, kuidas kaljas kahe mastiga läks põhja soolalastiga ja nagu kiuste - meie saarele viidavate asjade hulgas olid ka soola- ja pipraveskid 😂. 

Hommikul ärgates oli esimene asi, mida ma aknast vaatasin, kui suur on tuul ja minu rõõmuks ei olnud tuul just väga tugev, aga me elame sisemaal ka ja mul ikka sees täiega keeras selle paadisõidu pärast. Arvo muudkui vaatas oma ilmateenistust ja ei andnud mulle üldse midagi lootust, et me saame rahulikult üle. Sõitsime Rohuküla poole ja ma mõtlesin ainult sellest, kuidas ma ei taha... ja et oleks see juba möödas....Sadamasse jõudes saime kõva vihma kaela, kuid meri ei tundunudki nii ohtlik, kui ma oma vaimusilmas olin ette kujutanud. Kapten oli juba ühe satsi üle viinud ja elusalt meie juurde tagasi jõudnud - see lohutas mind. Pakkisime oma asjad paati, panime vestid selga ja algas sõit. Oi, kus lõi üle parda! Ma varjusin ettenägelikult kapteni kabiini, sest ma tõesõna kartsin. Mira oli rihma otsas ja muudkui kiunus - nii kaua, kuni sai Arvo kõrvale istuma. Tundus, et minuga kabiinis olemine oli õudsam, kui lainetega vast vahtimist saada. Õnneks see sõit ei ole pikk, umbes 15-20 minutit ja olimegi saarel... ei läinud soolalastiga põhja! Saarel ootasid meid juba Margus, Bassu, Jane, Argo, Jako ja Lili. Margus ja Bassu olid nii armsad olnud ja jätnud esimese toa aidas meile, sest läbi aastate oleme me alati seal esimeses toas olnud. Seekord tuli Sebastian ka meie tuppa, sest vallalisi noori rohkem polnud ja kõik lapsed kupatasime köögimaja suurde magalasse, kus tavaliselt on kõik meie vallalised noored olnud. 

Selguse mõttes olgu mainitud, et meie paadis olime mina, Arvo, Sebastian, Liisu, Alissa, Kata ja Rainer ning viimase paadiga tulid üle Marek, Chris, Carmee, Rauno, Kristi, Rebecca ja Gerda. Täpselt nii palju meid seekord saarele läkski. Eriti kurb lugu oli see, et Triin ei saanud tulla, kuna tal oli kõrge palavi kja angiin - tal poleks ellises olukorras seal saarel midagi teha olnud. Nii kaua, kuni kolmas paat ei olnud veel kohale jõudnud, pakkisime asjad lahti. Panime keldrisse, mis vaja. Kööki, mis vaja ja tubadesse, mis vaja. Ja siis hakkas vihma jälle sadama.... Kolmas sats jõudis ka kohale. Arvo ja Bassu arvasid, et see on kõige parem hetk teha esimene ujumine. Mira muidugi arvas samamoodi, sest seal, kus on vesi, seal on ka Mira. Püüdsin pilti ka teha, aga nii suur sadu oli. 

Natukene pani muretsema, et mis me seal saarel teeme, kui koguaeg sajab, aga kõik vaatasid muudkui ilmaennustusi ja need näitasid ilma paranemist. Õnneks oli soe. Peale ujumist toimus esimene lõuna ja siis oli kõigil vaba aeg. Lapsed said oma kingipakid kätte, mis Triin neile oli kokku komplekteerinud ja neil oli selle kõigega tegemist küllalt. Kõik huvlised said nüüd Mölkyt mängida. Pean ausalt tunnistama, et ma pole veel selle mänguni ise jõudnud, sest kardan viimaseks jääda... Arvo arvas koju sõites, et see on küll kõige rumalam hirm, sest keegi pole prof ja mööda visatakse ringide kaupa. Lubasin, et järgmine kord osalen ka selles mängus. Mölkyt mängiti päris palju. Kui vanasti oli päevateema jalgpall, siis nüüd on Mölky. See on aja viitmiseks väga hea mäng. 

Päris ilma jalgpallita ka ei saanud, sest väike Jako on uus pealekasv jalgpallis. Jalkat tegid Argo, Jako, Sebastian ja Arvo. Mul on nii hea meel, et Sebastian ja Arvo igale poole kuidagi nii hästi haakuvad. Pole vahet, kas see on Mölky, jalgpall, jooksuvõistlus, toimkond või ujumine - nad on koguaeg käpad. Mäletan veel neid aegu, kui kõik Luhtaru poisid olid väiksed ja jalgpalli mängiti oksendamiseni. Nüüd on Luhtarude poisid kõik suureks saanud, kuid see selgub alles kahe nädala pärast, kui unarusse jalgpall jäänud on või pole. Jako on juba päris osav, loeb kenasti mängu ja saab esimese puutega palli kätte. Kahjuks rääkis Jane, et tõenäoliselt Jako sel õppeaastal jalgpalliga ei jätka, sest seal on korralduslikud probleemid ja Jako oli avaldanud mõtet, et soovib kergejõustikusse või võrkpalli minna. Aga saarel natuke palli kõksida võib ikka - käi Sa siis mis trennis tahes. 

Hobulaiul ei saa mööda ega ümber köögibloki toimkonnast. Olime Liisu, Kristi ja Gerdaga koguaeg rakkes. Naised hakkisid salateid (mida Arvo maitsestas), mehed tegelesid lihade, kalade ja vorstidega. Samuti on alati sauna kütmine meeste teema. Süüa oli väga rikkalikult ja igale maitsele. Aga nüüd on mõttekoht, sest VÄGA palju sööki jäi järgi. Ma ei tea, kas Margusel oli midagi juhtunud excelis või oligi neil midagi arvestamsiega untsu läinud, aga sööki jäi kolme päeva peale ikka rõvedalt alles. Just tooraineid: leib, piim, kartul, tomat, lillkapsas, vorstid, liha, kala, hapukoor, sai, sepik, juust, sink - kõike oli nii palju, et oleks võinud ühe päeva veel vabalt saarel veeta. Tegime enda excelis koju jõudes kohe parandusi, et sellist viga jumala eest ei korduks, sest nagu te kõik teate, on toit tänapäeval väga kallis ja ei tahaks asjatult puhkamise kulusid lakke ajada. 

Õhtu möödus sauna juures. Seal oli ka vimpka sees. Sauna keris oli katki ja see ajas kohutavalt vingu sisse. Kui naised saunas käisid (naised ja lapsed käivad alati ennem mehi), siis ega ausalt öeldes erilist saunahurraaaaad ei saanud, sest saun oli külm, napid 45 kraadi ja ving oli tappev. Arvo läks siis uurima, milles asi on ja see kõik lõppes sellega, et ta parandas kerise ära olemasolevate asjadega. Nii et mehed said juba korralikku sauna. Aga lapsi see kõik ei heidutanud - nemad muudkui viskasid leili ja  jooksid merre 😍 

Õhtu jätkus laulu ja tantsuga. Bassu ikka viitsib kitarri ka mängida ja meie ülejäänud laulsime kaasa. Oli soe ja mõnus õhtu. Keegi polnud liiga täis ja keegi polnud ka liiga kaine 😂 Mul on hea meel, et Sebastian ikka oskab ka sellistest asjadest lugu pidada. Waldorfkoolist on ta saanud hea lauluoskuse ja kui googlega sõnad välja otsida, laulab rõõmuga kaasa. Bassu muidugi muudkui virises, et laulge kõvemini, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Kui kõik laulud, mis pähe tulid, said lauldud ja Bassul sõrmed kitarrimängimisest haigeks jäid, pandi kõlaritest muusika ja algas disko. Ma tegin ka mõned tantsud, aga siis sai väsimust minust võitu ja ma läksin veerand kaks magama. Koos oma Miraga. 

Hommikul magasid kõik nii kaua, kui tahtsid. Kedagi konkreetselt üles ei aetud. Kristi keetis potitäie kaerahelbeputru, meie Liisuga majandasime kõik võileiva asjad ära ja tegime kannude kaupa kohvi. Kes ärkas, sai kohe süüa. Võib öelda, et hommikusöök venis kahe tunni pikkuseks, kui lõpuks kõik söönud olid. Ja mina ei tea, mis värk sellega on, aga iga kord jääb see pudrupott minu pesta.... No polekski midagi pesta, kui kraanist tuleks sooja vett, aga laiul ju ei tule. Kõik tuleb kausi sees ära pesta ja teise kausi sees loputada. Õnneks Liisu oli ka olemas ja nii me koos need nõud jälle pestud saime. 

Pisut napsusena võib mehepoegadel tekkida erinevaid huvitavaid mõtteid. Nii otsustasid Arvo, Sebastian ja Rainer, et neil on uue päeva lõunal, kell 12.00, jookusvõistlus. Aida juurest sadamasse, sealt sauna juurde ja tagasi aida juurde. Kokku 450 meetrit. Ma ei tahaks küll öelda, aga neil kõigil oli paras pohmakas. Arvo tunnistas hiljem lausa, et tal oli tuumapohmakas 😂, aga keegi ei tahtnud meest sõnast härga sarvist taganeda. Nii oligi jooksuvõistlus, mille pani kinni Rainer, edatades Sebastianit ja Arvot pea kümne sekundiga. Hilisemad kommentaarid olid ikka räiged... Arvo ja Sebastian rääkisid, et kui nad võrkpalli platsini jõudsid, siis neil oli tunne, et appi, enam ei suuda ja Rainer pidi suurest pingutusest lausa oksendama.... Segased mehed, ma ütlen....

Mira jooksis ka Arvoga kaasa ja hoidis tempot üleval :)

Natuke hingetõmbe aega ja siis läksime kogu kambaga Lõunamajaka juurde. Läksime läbi "tohtri maalapi" , kus tervitas meid võõras koer. Mira oli selleks puhuks turvaliselt Arvo süles, aga muidu sai ikka vabalt lipata. See on vist ainuke koht peale Sipa, kus ma ei muretse, et ta võib ära kaduda - ümber ringi on meri - tal ei ole kuskile minna. Lili sai kellegi käest hammustada ja oli natukene aega nukker, kuid tegelikult läks matk hästi. Läksime mööda rannajoont aida juurde tagasi. Arvo näitas lastele millimallikaid, neile pakkus see väga palju huvi, sest enamus neist polnud sellist asja varem näinud. Ja Mira mängis oma veemängu, mida ma ei oska väga hästi kirjeldada - seda peeab ise nägema. Tavaliselt oleme sellistel väikestel matkadel võtnud kaasa söögipoolist, kuid seekord otsustasime, et sööme siis, kui tagasi kodu juurde jõuame. Meil on nii tublid lapsed kõik. Keegi ei vingunud ega virisenud, kõigil oli lõbus olla ja matk kulges rahulikult. Tuumapohmakad olid ka selleks ajaks üle läinud, sest mitu korda oldi meres käidud. Sel aastal Põhjamajaka juurde ei läinud, see oleks natukene pikem matk olnud, aga kuna paljud ei olnud Lõunamajaka juures üldse käinud, siis tegimegi selle väikese ringi. 

Aida juures tegid kõik seda, mida parasjagu soovisid - ujusid, magasid, mängisid Mölkyt, oli lõunaamps (mille seadsid meile valmis Arvo, Sebastian ja Marek) ja jõudehetk. Nii mõnus oli, sai inimestega juttu ajada. Ma ei ole aastaid Janega niimoodi saanud lobiseda, kui nüüd saarel olles. Argo avastas isegi seda, et me Janega hoiame varvastega ühtemoodi maailmast kinni 😂 Kohe näha, et ma olen ta tädi... Ja mudugi Liisu! Mul on nii hea meel, et oleme jälle lähedasemad ja saame vabalt igasugustest asjadest rääkida. Ja siis oligi juba aeg õhtuseks toimkonnaks, et valmistada söögid ja  kütta saun. Kõik, kes soovisid, said saunas käis ja merre joosta. Erilised aktivistid olid muidugi lapsed ja Sebastian Arvoga. Ja oligi jälle aeg käes kitarrimänuks ja laulujorutamiseks. Küll on tore, et seltkonnas on pillimängija, suur aitäh Bassule! Mina läksin sel õhtul kell kaksteist magama, sest ma olin tõesti ütlemata väsinud ja mu kallis koer oli ka omadega täitsa õhtal. Pidu kestis muidugi varaste hommikutundideni. 

Hommikul ärkasid kõik siis, kui soovisid ja hommikusöök venis taaskord paar tundi pikaks. Mina ja Arvo tegime kama ja meie Liisuga valmistasime kõik ette, et saaks võileibu teha. Hiljem aitas Kristi kõik nõud ära pesta ja siis oligi juba aeg hakata kõike niimoodi korda seadma, kuidas kõik peab olema, kui saarelt ära lähed. Ühe vihma saime ka, aga muidu oli ilm ilus. Tuul oli üsna tugev, aga kapten Tarmo ütles, et see on maatuul ja me ei pea üldse midagi pabistama. Meil on õnneks väga tublid  mehed, kes aitavad alati sauna juures kõik korda seada - see on suur asi, sest põhimöll ju seal toimubki ja koristamist ikka jagub. 

Minu pere läks viimase paadiga üle. Oli natuke kurb, sest olid tõesti toredad päevad. Ma alguses natukene muretsesin, et kuidas mind vastu võetakse ja kuidas ma ise sulanduda suudan, kuid see mure oli küll täiesti asjatu. Midagi poleks nagu vahepeal valesti olnudki, nii hea ja vaba oli olla. Koju sõites rääkisime oma muljetest ja ma pidin veelkord ütlema, et kui hea meel mul on, et ma olen jälle perekonnas. 

Osa seltskonnaga kohtume juba kahe nädala pärast jälle sellel saarel. Osadega järgmisel suvel. Ja ometigi ma loodan, et me suhtlemine muutub veel intensiivsemaks ja ma näiteks kohtan Janet ja tema perekonda ikka varem ka, kui alles Hobulaiul. Tahaksin neile külla minna... Mul oli nii hea meel, kui  Jane pere hakkas saarelt ära minema ja Argo mind kallistas ja Jako kallistas ka... Me pole ju lähedased, sest me pole peaaegu suhelnudki aastaid ja see soe kalli tuletas mulle meelde, et... Et nad on minu pere, sünnipere.... Mul on igaühe üle hea meel, kes sellel saarel seekord olid. Isegi Kristi sõbranna Gerda üle, sest olid ütlemata lõbusad ja vahvad päevad. 

Hobulaiu on tore koht. Isegi, kui ma igakord mõtlen, et ma ei taha minna 😋Ikka tahan, ma ainult ise ei tea seda....

Teie Ennike