Alles kaks nädalat tagasi pakkisime oma asjad ja sõitsime Hobulaiule ning nüüd tegime täpselt seda sama :) Kogusime kokku kõik meile kallid inimesed ja reede hommikul viis Tarmo meid saarele. Seekord oli meie seltskond natukene väiksem: 13 täiskasvanut ja kaks poisipõnni, kuid sellest ei olnud midagi hullu, sest seal saarel on tore ikkagi. Minu jaoks oli väga oluline, et Robin ja Anete käisid ka. Olen neist suurt puudust tundnud, kuigi elame ühes majas. Koos puhkamine on hoopis teine asi. Võin etteruttavalt öelda, et Anete, kes oli Hobulaiul esimest korda, sai selle kõigega väga hästi hakkama ja mul on siiras rõõm, et ta tahab sinna kindlasti ka järgmine aasta tulla.
Kui me reedel hakkasime minema, siis Arvo oli selleks ajaks umbes 30 korda vaadanud ilmateadet ja kaasa võeti "tormisupp", sest lubas nädalavahetuseks tuult kuni 20m/s. Ma olin sellest ilmaennustusest ikka väga häiritud, sest minu lemmik osa Hobulaiule minemisest ei ole kindlasti paadisõit ja kui on veel tuul, siis ma kardan ikka väga. Saime reedel peegelsileda merega saarele ja ma olin väga tänulik ilmavanale, kes meid säästis tormi eest. Kindlustunnet andis ka teadmine, et Tarmo on meie kapten.
Sellel väikesel saarel jääb aeg justkui seisma. Küsisin Liisu ja Bassu käest, et mis see on, mis neid sinna saarele ikka ja jälle tulema paneb. Nad vastasid justkui ühest suust, et see on see rahu ja vaikus ja koos olemine ja koos tegemine. Minul on selline kiiks, et ma kunagi ei taha minna ja niikui ma oma jala kuivale maale saan, siis mul tuleb meelde, et ma ikka ja jälle tahan seal saarel olla. Kõik saavad omaks ja kõik teevad kaasa. Me oleksime justkui üks uur pere ja see kostegemise rõõm on otsatu.
Mehed hakkasid kohe sauna juurde pressudest varikatust ehitama, sest ilmaennustus ei olnud paremaks muutunud ja et vältida vihma käes olemist, siis oli vaja teha katused. Margus oli selleks väga tublisti valmistunud ja töö läks nagu lepase reega, sest meil ei ole pundis ühtegi inimest, kes kaasa ei lööks. Vahet pole siis, millise selttskonnaga me parasjagu saarel viibime. Me ei teadnud, kas me saame vihma või mitte, aga me olime selleks igatahes valmistunud.
Poisid lõid kohe jalgpalli käima ja Mölkkyt mängiti suure pundiga. Mölkkyga oli ainult üks väike jama juhtunud - viskepulk oli koju jäänud :D Aga ei ole lahendamatuid olukordi, sest me olime saarel ikkagi Luhtarudega, kellel ei eksisteeri sõnavaras sellist väljendit nagu "ei saa". Traktorikuurist leiti just sobiv kaigas ja mäng mängimata ei jäänud. Mul oli hea meel vaadata oma poisse jalkat tegemas, sest üks suur etapp nende elus oli meeletu kirg jalgpalli vastu. See on küll raugenud erinevatel põhjustel, aga kui nad koos on ja võimalust on, siis nad ikka leiavad selle palli üles ja nahutavad üksteist nii, kuidas suudavad. Robinil on selles väga suur roll, et Sebastian jalgpallini üldse jõudis ja ma olen elu lõpuni talle tänulik, et tal oli kannatust ja tahet oma väikevenda toetada sellel teel.
Ngu ikka olid toimkonnad. Köögis ja sauna juures. Kuidagi aastatega on välja kujunenud, kes mida teeb. Mehed tegelevad sauna ja grilliga, naised tegelevad salatite, "vegansodi" ja kartulitega. Kõik asjad saavad ühiselt tehtud ja nii on palju rohkem aega teha asju, mis kosutavad hinge. Robin ja Sebastian löövad kenasti kõigega kaasa ja ei ole asja, millega nad hakkama ei saaks. Noorte teema on ka vihad, mida sel korral oli kaks: kase oma ja kadaka oma. Anete tuli ka kohe ilusasti kaasa ja aitas köögis nii palju, kui sai. Lisaks oli ta kodus esimeseks õhtuks teinud meekoogi ja teisel õhtul keeras kokku Eaton Messi, mida kõik maiasmokad armastavad. Söögid olid kõik väga head, ainult selle peab meelde jätma, et kui on nii vähe inimesi, peaks salateid tegema vähem. Transpordimeeskond viis kõik asjad aida juurest sauna juurde ja õhtud olid meie päralt. Viimase päeva hommikul keetsime Anetega 15-le inimesele kaerahelbeputru. Ma ei ole kunagi pidnuda nii suures koguses putru keetma, sest ühe satsiga teeb seda Ailen ja teise satsiga tavaliselt Liivi, keda seekord saarel üldse polnud ja kuidagi juhtus nii, et mina pidin seekord pudru tegma. Ma ikka pabistasin väga, aga Anetega koos saime väga hea pudru tehtud. Aitäh Anete, et aitasid!
Kui me eelmine nädal Arvoga linnast koju sõitsime, siis me arutlesime teemal, et mida teha seal saarel, kui ilm on ikkagi väga nõme. Otsustasime, et jagame inimesed meeskondadesse ja mõtlesime koos välja asju, mida need meeskonnad siis teha võiksid, kui juhtumisi sajab vahelduvalt vihma. Meeskondade kokkupanemine ei olnudki nii lihtne, sest välja mõeldud ülesanded olid kunst, foto, sportlik etteaste ja keraamika. Oli vaja vaadata, et igas meeskonnas oleks sportlikke ja kunstimeelega inimesi, et ikka oleks võrdne. Lõpuks jaotusid meeskonnad järgmiselt: Arvo, Sebastian, Karel ja Pille, Aivar, Bassu, Lea ja Liisu ning Margus, Robin, Anete ja Getter. Mina olin fotograafi rollis, sest muidu ei oleks jagunud võrdselt.
Esimene ülesanne, mis kohe ära tehti oli plank, sest kõik kartsid, et pohmakaga on see ilmvõimatu ettevõtmine. Iga meeskonna liige pidi olema nii kaua plangus, kuni jaksab ja siis liideti ajad kokku. Võitis siis loomulikult see meeskond, kelle aeg oli kõige suurem. Jummel, kus läks rebimiseks! Liisu tegi aja ette ja KÕIK tahtsid seda üle lüüa. Suurim aeg oli 5min 12sek, mis kuulus Aivarile. Sebastian ütles, et kui ta oleks teadnud, et Aivar teeb sellise aja, oleks ta veel natukene pingutanud, aga tema lõppajaks jäi 5min 01sek. Ma natukene muretsesin, et võibolla need, kes trennis ei käi ja vähe liiguvad võivad tunda end halvasti, et nad ei jaksa plangus väga kaua olla, aga näiteks Bassu oma suure kõhuga jaksas olla 2 minutit, mille üle me kõik olime siiralt üllatunud ja rõõmsad. Võitis meeskond, kus olid Arvo, Sebastian, Pille ja Karel ajaga 16min 7sek.
Järgmine ülesanne oli maalimine. Saatsime meeskonnad erinevatesse kohtadesse. Üks läks sadamasse, teine sauna juurde ja kolmas kapteni maja juurde, kus nad pidid maalima midagi, mis seal on. Võis maalida koha peal, aga võis ka foto teha ja maalida köögis, sest me ikka ootasime seda kaua lubatud vihma. Maalimiseks olime kaasa võtnud lõuendid ja guaššid. Kõige ägedamalt lahendas oma ülesande Marguse, Robini, Anete ja Getteri meeskond, kes olid teinud oma maali 3D võtmes, kasutades liimi, puitu, trossi ja guašše. Kõik maalid tulid väga ägedad, aga ma kahjuks ei tea, mis neist sai. Kas need jäid saarele? Mõtlesin ikka, et kuidas Senastian selle maalimisega haakub, sest ta kohe üldse ei taha kunstiga tegeleda ja tema rõõmuks ta pääses sellest, sest Arvo ja Pille tegid ise töö valmis sellel ajal, kui ta kosutavat päevaund magas :D
 |
Bassu, Aivar, Liisu ja Lea
|
 |
| Margus, Getter, Robin ja Anete |
 |
| Arvo, Sebastian, Pille ja Karel |
Kolmas ülesanne oli savitükist voolida midagi, mis iseloomustab Hobulaidu. Midagi, mis kuulub sellele saarele ja mis iseloomustaks seda igatemoodi. Bassu, Aivar, Liisu ja Lea voolisid rummipudeli :D Nad olid väga kavalad. Nimelt nad rullisid savi hästi õhukeseks ja siis silusid selle päris rummipudeli ümber. Neil jäi savi üle ka ja sellet nad tegid Hobulaiu kaardi. Arvo, Sebastiani, Pille ja Kareli meeskond voolsid traktori, ilma milleta oleks asjade tassimine rannast sauna ja aida juurde ikka paras kadalipp ja kuna Arvo on see mees, kes alati traktoriga sõidab, siis oligi äge, et nad võtsid vaevaks nii suure töö ära teha. Marguse, Robini, Anete ja Getteri meeskond voolis ümber täis õllepudeli Lõunamajaka, kus Anete esimest korda käis. Kõik tööd tulid üliägedad ja mul on nii hea meel, et meeskonnad nägid nii palju vaeva ja võtsid asja täiesti tõsiselt. Ülejäänud savi said lapsed endale, kes siis ka voolisid erinevadi asju.
Viimane ülesanne oli teha võimalikult kammikas kohas võimalikult kammikas foto, mida oleks raske taaslavastada ja mis läheb kuhugi sinna kullafondi, kust ma valin järgmiseks aaretejahiks fotosid. Oleksin pidanud sinna ülesandesse lisama, et ilmastikunähtusid ei tohi teha :D, sest kuidas on võimalik taaslavastada vikerkaart? Samas on ka Marguse, Robini, Anete ja Getteri meeskonna foto ikka keeruline järgi teha, sest meie suguvõsas ei mängi keegi geopeitust ja telefonides pole vastavat äppi, aga eks see ongi suur väljakutse. Muidugi ei saa jätta mainimata, et viinamäetigu on ikka ka paras challenge üles leida seal saarel. Aga kõik raskused ongi ületamiseks ja seda rohkem peavad meeskonnad pingutama.
Mingit ühist matka meil seekord ei olnud. Robin, Anete ja Sebastian käisid Lõunamajaka juures, Getter, Lea, Pille ja Pille poisid käisid Põhjamajaka juures ja mina, Arvo, Liisu ja Margus käisime Lõunamajaka juures. Tuul oli metsik. Seal aida ja köögi juures nagu ei saanud arugi, et see nii tugev on, aga mere ääres oli ikka tohutu. Laupäeva hommikul, kui ärkasime, istus Liisu aidatrepil punaste küüntega paljad varbad vihma käes. Meie õnneks oli see ka ainuke vihm, mille me saime. Arvo ilmaennustus tuule osas pidas paika ja minul oli südame all hirm pühapäevase mahasõidu osas... Püüdsin küll selle mitte väga mõelda, aga kuklas ikka koguaeg tiksus, et kas me saame üle ja kui saame, kui kõvasti loksutab. Arvost polnud ka erilist kasu, sest ta iga natukese aja tagant ikka rääkis, kui suur tuul meid ees ootab :D
 |
Robini kätetöö
|
 |
Vaene vanemateta laps...
|
 |
Väga kurjakuulutav meri.... No ei hakanud kergem, kui seda nägin
|
Mira koer... Oi, ta tegi meile seekord teisel õhtul krabaja... Läksime Arvo ja Liisuga aida juurest sauna juurde ja mina ei tea, kuidas ta ära kadus. Muidu ta on ikka kogaueg meie juures, aga ma istusin seal laua taga ja küsisin Arvolt, kas ta kuskil koera näeb. Ja no koera ei olnud mitte kuskil. Otsisme Arvo, Kareli, Sebastiani ja Anetega teda taga. Kõndisime kõik kohad läbi ja muudkui hüüdsime teda, sest ta ju ei näe ja koera polnud kuskil. Mul oli juba elupaanika peal ja mõtlesin, kuidas oleks kõige parem teda leida, kui ta lõpuks kuskilt võsast välja puges. Muidu ta elas nagu ikka väga mõnusat koeraelu. Jooksis, mängis oma "mälupulgaga", ujus ja tegi oma veemängu, sai hirmus palju tähelepanu ja süüa rohkem kui tal vaja oleks. Arvo just ütleski, et tal on Mirat nii soe tunne vaadata, kui ta jookseb, sest peale seda, kui ta nägemise kaotas, ta väga ei jookse, on ikka selline ettevaatlik, aga seal saarel ta jooksis :) Jooksis aida ja sauna vahet ning oli koguaeg liikumises. Oli nii palju, et täna ei tahtnud minuga jalutamagi tulla :D
Pühapäeva hommikul ärkasime tuules ja ootasime kaptenit, kes tuleks ütleks, kas saab koju või ei saa. Kapten oli väga optimistlik ja ütles, et saarelt mandrile saab, aga sealt tagasi tulemine on üsna jube. Peale meid pidi saarele tulema lastelaager, aga see jäi ära, sest sellise tuulega ei saanud lapsi merele viia. Seega meil oli nii palju aega kui vaja, et kõik ära koristada. Ühe paiku hakkas kapten meid maha viima (kaks paaditäit). Minu pere oli teises paadis ja mul oli jube hea meel, kui Aivar helistas Arvole, et nad said täitsa kuivalt üle. Merel oli ikkagi "jänes" peal ja loksutas päris kõvasti, aga koju me saime.
Selleks aastaks on Hobulaiuga kõik. Oli igavesti tore! Sai niisama olla, sai laulda, sai tantsida, sai hästi süüa, oli aktivideete ja vapramad käisid isegi ujumas (Arvo oli selles osas eesrindlik). Ma ei taha öelda, kui palju rummi ära joodi, aga keegi lällama ei hakanud ja olemine oli rahulik. Ma olen nii tänulik oma mehele, kes igal aastal viitsib selle tee ette võtta. See ei ole üldse kerge - mõtle välja, kui palju süüa on vaja kaasa võtta, mida seal teha jne. Ja ta viitsib, sest seal saarel on midagi, mis kutsub Sind ikka ja jälle tagasi. Aitäh absoluutselt kõikidele, kes kaasa tegid ja olid! Ilma teieta ei oleks see saanud juhtuda... Järgmisel aastal kindlasti jälle!
Teie Ennike
