Ma enam ei mäleta, millal ma viimati Maretit nägin... Liiga ammu. Kristaga sõitsime paar nädalat tagasi koos bussiga Tallinnasse ja olin värskemate uudistega kursis, aga Maretit nägin tõesti väga ammu. Eile ta kirjutas messengeris, et kas mul on paar tundi vaba aega ja tahaksin tema ja Kristaga rappa minna ja esimese hooga ma ütlesin, et kahjuks mulle ei sobi, aga siis panin asjad niimoodi, et hakkas sobima ja nii juhtuski, et Maret tuli mulle 15.15 järgi, võtsime Krista ka auto peale ja sõitsime Jalasele, sest kui Sul on koduukse kõrval oivaline raba, siis polegi vaja kuigi kaugele sõita.
Minul oli, nagu ikka, Mira kaasas, sest no kus ma selle Miragi jätan. Raske oli. Eriti raske oli laudtee, kus ta ei saanud üldse aru, kus ta kõndima peab. Koguaeg astus laudteelt välja ja siis kuidagi ei julgenud sinna peale tagasi tulla. Loomulikult ta tiris mind ikkagi kohutavalt, aga no mis Sa teed - oma kuts ju. Kõndisin naistest natukene eespool ja kuulasin, mis nad räägivad. Ma olen hea kuulaja, paar sõna ütlesin sekka ka, aga pigem ikkagi kuulasin külauudiseid. Ma kuskilt mujalt ju neid ei saa. Vanaisa ikka alati helistab ja küsib, mis küla peal uudist ja ma ikka ja jälle pean talle vastama, et uudist pole, sest ma ei ela külas :) Kõndisime järve poole ja ilm oli fantastiline!
Järve juures võtsime aja maha ja olin jälle kuulaja rollis. Krista on nii naljakas oma eheduses ja aususes. Ei pelga ka karvaseid ära ja tal ikka seda juttu jätkub kauemaks. Kuulsin ka Mareti elust ja olust, raskustest ja rõõmudest. Keegi ninatark oli talle öelnud, et ta tahaks Mareti elu endale - muudkui käi ja ole, mingeid kohustusi pole. Palun väga! Võta see Mareti jalg ja ela seda elu... Ilmselt siitmaalt ei taha keegi.
Järv oli rohelise kihiga kaetud. Ilmselt mändidelt tulev tolm. Mira oleks nii väga tahtnud vette minna, aga ma sain peale korraks proovimist aru, et see ei ole hea mõte, sest ta ülakeha muutus kõik roheliseks :D Küll ta inises ja sikutas, olin temast päris häiritud, aga kedagi tagant kiirustada ka ei tahtnud. Nii mõnus oli seal pingi peal istuda ja lasta päikesel end soojendada. Ja kuulata :)
Oma pool tundi istusime seal ja lasime päikesel selga paitada ja siis hakkasime tagasi kõndima. Nii palju tuli inimesi vastu! Õhtune aeg, tööpäevad läbi ja leiti tee meie väikesele Jalase matkarajale. Mul oli tõeline kergendus, kui laudtee otsa sai ja Mira sai natukene vabamalt liikuda. Sikutamist ta muidugi ei vähendanud, aga ma püüdsin külma närvi säilitada - on ta ju algusest peale matkaradadel tõeline vints olnud.
Aitäh Maret kutse eest ja aitäh Krista, et ikka jaksasid ka patseerima tulla. Loodan, et kui Sul on op tehtud, siis kõnnid rohkem ja valuvabalt. Selliseid pealelõunaseid sutsakaid võiks elus isegi rohkem olla - jälle oli mõnus tüdrukutega koos olla. Ma ei ole väga hea kaaslane, sest olen vaikne ja räägin ainult siis, kui on midagi olulist öelda, aga nagu öeldud - ma olen hea kuulaja. Püüdsin Miraga tempot mitte väga kiireks ajada, kuigi selle koeraga see on üsna võimatu. Olen tihti mõelnud, et kodualevis ta ju jalutab normaalselt, miks ta matkaradadel nagu segane on? Vot ei ole välja mõelnud. Ilmselt on nii palju lõhnasid ja ta tahab juht olla. Oleks Arvo ka olnud, küllap oleks ta saanud vabalt joosta, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas ta seal laudteel oleks täitsa ilma juhtimiseta hakkama saanud...
Sammud täis ja hing kosutatud! Järgmise korrani, tüdrukud!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar