Tour de Vormsi

Minu armsal mehel on ikka palju häid mõtteid. Mõnikord neid mõtteid on lausa liiga palju ja nagu ta ise eile ütles, siis ta pole üksi, kes kannatab tema ATH all, vaid kõik temale armsad inimesed kannatavad ka :D Ma muidugi ei saa öelda, et me nüüd just kannataksime, aga vahel väsitav on see küll. Ja nüüd ta mõtles välja. Mõtles kohe suuresti ja nii juhtuski, et me sõitsime hommikul vara Rohukülla, et sealt minna Vormsi saarele jalgrattamatkale. Ajasime oma gängi kokku (mina, Arvo, Sebastian, Liisu ja lapsed, Getter, Margus ja Bassu) ja asusime teele. Olgu kohe öeldud, et Mirat enam sellistele matkadele kaasa võtta ei saa ja nii juhtuski, et pidime raske südamega ta koju jätma. See, mis ta siin korda saatis, on hoopis teine teema, aga ma olen väga tänulik Karelile, kes võttis Mira poolest päevast maale ja koer ei pidanudki rohkem üksindusahistust tundma. 

Praam väljus 10.15. 

Svibysse jõudes võtsime suuna jalgrattarendi poole, mis asub kohe sadamas. Otsustasime seekord mitte enda ratastega minna, ainult Alissa jaoks oli tema enda velo kaasas. Kõige tähtsam oli, et me saame ühe sellise ratta, kus on lastetool peal, sest peaaegu nelja-aastane Adeele ei oleks iialgi olnud võimeline seda saart enda rattaga läbima. Saime sellise ratta ja said kõik ülejäänud ka endale sobivad rattad. Laenutuses ei ole maastikurattaid, on ainult linna omad ja need on ikka üsna mugavad pikka maa sõitmiseks. Kõik, peale Sebastiani, valisid endale käikudega rattad ja kui Arvo ütles Sebastianile, et vaheta enda oma välja, siis noorsand ütles, et vahet ei ole. Oi, kui ta oleks teadnud, mis teda ees ootab... Mehed sättisid kõik rattad korda - pumpasid vajadusel kummi, panid sadulad õigele kõrgusele, keerasid siit ja sealt võtmetega logisevaid asju kinni ja Arvo parandas möödaminnes Alissa ratta sadula ka ära. See kõik võttis ikka üsna palju aega ja lõpuks olime valmis teele asuma. Kellel oli, see pani oma nutikella järgi ja matk võiski alata. 

Esimesed paar kilomeetrit oli ikka igasuguseid pause. Kellel ikkagi polnud sadul õigel kõrgusel, Liisu seljakott oli vaja Arvo ratta pakiraamile kinnitada, sest see oli Adeelel näos kinni jne. Aga ikka jõudsime lõpuks esimese sihtkohani, milleks oli Svibys asuv Vormsi Talurahvamuuseum. Mul on alati muuseumitega parakad, sest kardan, et lastel on igav, aga nagu ikka ei ole mu hirmul alust, sest lapsed olid väga huvitatud ja küsisid igasugu küsimusi, milledest osadele me ei osanudki vastata. See muuseum ei ole väga suur, aga meil kulus ikka oma pool tundi, et kõik üle vaadata. Kõige ägedam oli veskikivi, kus sai jahu jahvatada ja seal reaalselt tuligi jahu välja. Nägi igasugu vanu tööstuffi, millega tehti lina või millega vaadati aega. Alissale ja Adeelele pakkusid kõige enam huvi nukud, aga Alissa ei saanud aru, miks nendel nukkudel nii koledad näod olid :D Igatahes soovitan sellest muuseumist läbi astuda, kui Vormsile satute. 

Edasi võtsime suuna Hullo poole, kus oli vaja poodi külastada, sest suitsumehed olid saarele tulnud tühjade suitsupakkidega :D Möödaminnes sõid soovijad jäätist ja jõid Vormsi käsitööõlut. Ma maitsesin ka kahte erinevat, ei tekkinud eufooriat, sest õlu on õlu ja ma pole veel nii head õlut Eestis saanud kui sain Prahas. Üks kibe sula kõik. Igathes istusime päikese käes ja nautisime päeva. 

Järgmine peatus oli Parunikivi juures, kuhu polnud Hullost eriti pikk maa, kuid osa sellest maast tuli sõita metsas ja siin oli esimene kord, kus sai tunda käikudega ratta võlu, mida Sebastianil ei olnud. Kivi on suur ja meie pere oli seal juba varem kolmel korral käinud. Need, kes olid Vormsil esimest korda, püüdsid mõistatada, mis kivile kirjutatud on, aga peale kahe aastaarvu ei suutnud keegi aru saada, mis seal kirjas oli. Getter mängib geopeitus ja leidis sealt kivi juurest ühe aarde. Vapramad ronisid kivi otsa ka. Ja siis juhtus see, mida ei tahaks, et juhtuks - Alissa keeldus kivi otsast alla tulemast :D Ei aitanud moosimine ega hurjutamine, ta lihtsalt kartis nii väga. Liisu siis võttis ta jõuga kinni ja sõna otseses mõttes tõstis ta sealt kivi otsast alla koos Arvoga. Lõpp hea, kõik hea. Aga ma arvan, et Alissa ei taha tükk aega ühegi nii suure kivi otsa ronida...

Natukene löödud Alissa

Sõitsime edasi kiriku juurde, kus asub Vormsi surnuaed, mis on kuulus oma rõngasristide poolest. Meie gäng ei olnud selliseid varem näinud, peale meie pere. Kõigile pakkusid huvi aastaarvud, millal keegi oli maetud. Ja Getter leidis veel ühe aarde. Väga palju aega me ei kulutanud, tegime väikse tiiru haudade vahel ja kirikut vaatama ei läinud, sest sisse sinna ei saa ja väljast pole nagu midagi eriti vaadata. Alissal tekkisid küsimused, mis inimedega juhtub, kui ta maha maetakse ja kas luud kõdunevad ka ära. Bassu siis seletas, kuidas asjad käivad. See on nii äge, kui lastel tekivad küsimused ja nad saavad adekvaatsied vastuseid. Mulle väga meeldivad uudishimulikud lapsed :) Ja taaskord - nii Alissa kui ka Adeele ei kurtnud igavuse üle või ei kigisenud, et millal me minema hakkame. Väga tublisti kuulasid täiskasvanute juttu. 

Surnuaias rõngasrisid nähtud, võtsime suuna Allika matkarajale. Meil ei olnud õrna aimugi, kui pikk see matkarada olla võiks või mis selle matakraja lõpus on või kas see on ringikujuline või edasi-tagasi rada. Getter vaatas, et kuskil seal on vaateplatvorm ja otsustasime selleni kõndida. Kuna meil oli Adeele kaasas, siis lootsime, et väga pikk matk ei ole. Õnneks ei olnudki, edasitagasi u 2km. Kõndismegi selle platvormini ja siis sealt tagasi tulles läksime allikat vaatama, mis polnudki allikas. Vähemasti me ei suutnud tuvastada, kus oleks see selge ja puhas vesi, sest kõik oli roheline ja hägune. Adeele siiski ei viitsinud kõndida ja Arvo tassis teda tagasiteel kukil, mis Alissale natukene meelehärmi tegi. 

Kui jalgsimatk sai tehtud, võtsime suuna mere poole. See oligi meie pikim rattasõit siiani sellel saarel. Tee kulges mööda kruusa, asfalti ja siis mööda rannakaitseteed. See oli raske sõit! Eriti see metsas sõitmine ja taaskord olid õnnelikud need, kellel olid käikudega jalgrattad, sest sealt oligi ikka palju parem minna, kui sai esimese käigu sisse panna. Eriti raske oli Liisul, kellel laps rattatoolis kõikus edasi ja tagasi. Ta pidi isegi vahepeal ratas käekõrval liikuma. Kui me jõudsime rannakaitse tornini, siis me tegime pikniku, sest kell oli märkamatult kolm saanud ja Liisu ütles, et see on tagumine aeg süüa midagi. Oi, meie pepud olid selleks ajaks ikka juba täitsa haiged :D See puhkepaus oli tõesti väga vajalik. Panime kõik oma asjad ühiselt piknikutekile ja igaüks sai süüa just seda, mis parasjagu meeldis. 

Ega meil väga palju aega ei olnud, et puhata, sest praam kodu poole väljus juba 17.05 ja me olime sadamast oi kui kaugel. Oli jäänud veel vaadat ära majakas, kuhu oli vaja sõita mööda rannakaisteteed paar kilomeetrit. Majakasse me ei saanud, sest hooaeg oli lõppenud. Me pole veel kordagi sellesse majakasse saanud (oleme Vormsil käinud nüüd neli korda), aga me ei lasknud sellest ennast heidutada. Rannale oli ehitatud väga palju kivitorne, mis olid tõesti ägedad. Keegi on näinud väga palju vaeva. Arvo ja Sebastian käisid ujumas ka, kui seda saab ujumiseks nimetada. Seal oli väga halb kivipõhi ja ega nad rannast väga kaugele ei viitsinud kõndida. Kastsid end lihtsalt märjaks, aga märk on maas, et nad on septembris meres käinud. 

Ja siis tuli kõige õudsam osa - meil oli vaja kella viieks jõuda sadamasse, aga sadam oli 15ne kilomeetri kaugusel ja tagumikud olid oi kui haiged. Meil oli kiire, googel väitis, et meie tempo juures jõuame Svibysse viis minutit ennem viite. Kus me andsime siis minna! See oli tõeline Toud de Vormsi. Ja nagu kiuste oli tuul ka otse vastu. Sõitsime kahes grupis: eespool läsid Sebastian, Margus, Bassu ja Getter ning meie Liisu, Arvo ja lastega olime neist umbes pool kilomeetrit tagapool. Ei mingeid pause, ei mingit puhkust, vaid ainult intensiivne sõtkumine. Issand, kui raske see oli! Mu kõrgeim pulss oli 185. Kaks kilomeetrit ennem sadamat ma mõtlesin, et kõik, siia ma jäängi, ma ei liigu enam mitte kilomeetritki, sest süda tagus nagu meeletu ja sadula peal istumine oli ikka tõeline vägitegu. Ja ma siiani imestan, kuidas Alissa selle kõigega hakkama sai. Päriselt ka. Sadamasse jõudes näitas kell 16.56. 

Kokku sõitsime 34,63 kilmomeetrit. See ei olekski üldse õudne olnud, kui need viimased 15 kilomeetrit oleks aanud rahulikult tulla, aga just see lõpp... See oli päriselt ka õudne ja mitte ainult minu jaoks, aga me saime hakkama! Me jõudsime ilusasti praamile ja võisime Vormsiga hüvasti jätta. 

Me oleme kõik nii tublid! See ei olnud kerge matk. Kõik need kruusa- ja metsateed ja need viimased 15 kilomeetrit aja peale sõitu - päriselt ka, see ei olnud kerge, aga see oli ikkagi tore! Kõik andsid endast parima ja ilm oli nii ilus ja nägime nii mõndagi ja lapsed olid nii tublid. Täna ilmselt keegi meist rattaga sõita ei taha, aga see ei olegi oluline, sest täna ei peagi rattaga sõitma. Täna ei pea isegi trenni minema. Täna võib puhata. 

Vormsi on ilus saar. Vaikne ja turvaline, kuigi mõned autojuhid jätavad ikkagi soovida, sest ei alandanud kiirust meist möödudes. Nägime ja tegime. 34 kilomeetrit ei ole tegelikult nii palju, et peaks appi hüüdma, aga meil olid omad raskused, mis nüüd on juba meelest läinud. Meil on ikka nii tore kamp! Nii tublid ja hakkamist täis. Kuigi seda peab küll ütlema, et need rattad olid ikka parajad reged. Kui me eelmine september Kihnus käisime, olid rattad ikka palju paremad. Aga ei vingu! Ka käikudeta sai hakkama, kuigi ilmselt Sebastianil oli ikka palju raskem kui teistel. 

Aitäh kõigile, kes kampa lõid! Sellised käigud annavad nii palju jõudu argipäevaga paremini hakkama saada. See koos tegemine ja koos olemine. Õhtul läksime veel Sippa sauna ja saime oma totu koera kätte, kellel oli lõputult hea meel meid näha. Tänaseks on väsimus pühitud ja meeles on ainult toredad mõtted tehtud tripist. Aga nii palju me otsustasime küll, et järgmiseks läheme mõnele väiksemale saarele (nt Prangli) :D Oli tore! Raske, aga tore! Ja ilma lubab veel - mine ka! Mine ja vaata ja sõida, aga arvesta ajaga natukene paremini kui meie arvestasime :)

Teie Ennike