Ma olen kudumissoone peal ja kui ma olin valmis kudunud kolm kampsunit, siis Liisu kirjutas mulle, et tema telliks ka endale hea meelega kampsuni minu käest. Ma alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga ei teinudki - päriselt tahtis kampsunit.
Otsisin Dropsi lehelt sobivaid tegumoode ja saatsin talle linke ning lõpuks ta valis ühe välja. Ta tahtis sellist lihtsamat ja ilma pitsilise koekirjata ning väljavalitu just seda oligi. Siis saatsin talle lõnga lingi, kust ta pidi sobiva tooni endale leidma. Suur oli minu üllatus, kui ta valis tumerohelise värvi. Ma olen elus palju kampsuneid kudunud, kuid mitte nii tumedat, aga tellija soov on tellija soov ja nii ma selle lõnga ära tellisingi.
Natukene olin murelik, sest väljavalitud kampsun oli kootud A-grupi lõngaga ja ma ju tean, kui aeglaselt see peenike lõng tööd kasvatab, aga samas - mul ei olnud kusagile kiiret. Liisul ka ei olnud. Esimese hooa astusin kohe ämbrisse, sest ma ei ole kuangi varem topeltkaelust kudunud. Mitte keerates topelt, vaid kohe kududes topelt. Üldse ei saanud aru, mida teha tuleb, aga siis tegin proovitöö ja hakkasin pusima ning sain asjale pihta. Igatahes väga huvitavad kaks tundi veetsin kaelust kududes, sest just nii aeglaselt see 4 sentimeetrit edeneski.
Kampsun on jälle kootud ülevalt alla ühes tükis. Mitte ühtegi õmblust. Passe osa oli pidev silmuste lugemine pahempidi real ja ikka kippus sassi ka minema, aga püüdsin koguaeg mõtetega kohal olla ja silmuseid õigesti lugeda. Mõnikor dmul on tunne, et lihtsad asjad ongi kõige raksemad asjad. Mõnda pitskirja oleks olnud tunduvalt lihtsam kampsunile kududa. Ja no see peenike lõng! Muudkui kood ja kood, aga edasi läheb nii aeglaselt. Mõtlesin juba, et otsin mõne toreda inimese, kes ise selle kampsuni valmis koob, aga nagu kõik teavad - ma ei ole allaandja! Kudusin jonnakalt edasi ja olin hirmus õnnelik, kui passeosa ja varrukad eraldasin ning kududa jäi kehaosa. Igavalt parempidine kude, mis 7 rida kududes andis 2 cm tööd. Pidin endale koguaeg meelde tuletama, et mul ei ole kuskile kiiret ning kudusin kõikide muude toimetuste ja tegemiste vahele usinasti edasi.
Kui kehaosa oli valmis, hakkasin varrkukaid kuduma. Sukavarrastega. Koguaeg tahtsid silmused varrastelt maha libiseda, sest ühel vardal oli 21 silma ja vardad olid just täpselt viis sentimeetrit liiga lühikesed. Oi, ma pusisin ja muudkui korjasin silmasid varrastele tagasi. Kui esimene varrukas valmis sai, hingasin kergendatult, sest tundsin justkui töövõitu. Korjasin teise varruka silmused varrastele ja andsin hagu. Heas meeleolus ja keerulises olekus. Loendasin muudkui silmuseid ja eile hommikul kirjutasin Liisule, et Su kampsun saab täna valmis :) Ja saigi! Kuigi mu päevas oli pea kolmetunnine rabas käik, aga ma olin jonnakalt sisendanud endale, et just täna saab kampsun valmis ja ma ei tahtnud endas pettuda.
Kõige raksem oli see, et lõng oli nii tume. Päevavalguses polnud hullu, aga lambivalgusest jäi justkui koguaeg puudu. Fotosid ka korralikke ei saanud, sest ei oska valgust niimoodi reguleerida, et õige värv välja tuleks. Kuna kampsun on tume, siis valgust peaks rohkem olema, aga rohkema valgusega on üldmulje ülevalgustatud. On siis nii.
Oli üsna raske töö ja võttis üksjagu palju aega. Aga ma ei kahetse hetkegi, et sain Liisule kududa. Ma ei tea täna, kas ta jääb rahule, aga ma loodan, et mõnel kümal talveõhtul ta võib endale sooja kampsuni selga panna ja kamina ees raamatut lugeda :) Aitäh Liisu, et andsid mulle sellise väljakutse ja töö - ma olen alati valmis, kui Sa midagi soovid! Mulle oli suur rõõm teadmine, et koon just Sulle :), sest ma poleks iialgi uskunud, et Sina võiksid tellida minult kampsuni. Kui talveõhtul endale kampsuni õlgadele võtad, võid mõelda, et oma armsa õe tehtud - sellist pole kellelgi teisel :)
Sinu Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar