Vitamiinimatk Liivanõmmel

No kui õues on ikka nii ilus sügis nagu täna oli, siis ei jää muud üle, kui tuleb kokku koguda kallid inimesed ja minna loodusesse. Arvo arvas juba eile, et võiks kuskile matkama minna ja ma olin kohe käpp, samuti Sebastian, Liisu ja Margus. Mõtlesime tükk aega, kuhu minna ja ma pakkusin välja Liivanõmme õpperada, sest see oli just parasjagu pikk ja minu mäletamist mööda seal ei olnud laudteid. Mitte, et mulle ei meeldiks laudteed, aga peale seda, kui Mira pimedaks jäi, ei saa ta laudteedega kuigi hästi hakkama. Seetõttu oli väga hea, et neid ei olnud. 

Küpsetasin liiga hea pohlakeeksi, pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Pagasnik inises terve tee... Ma ei tea, miks see koer nii ärev on, aga ta on ja ta iniseski terve tee, mis me Nõvale sõitsime (80km-t). Mul oli tunne, et ma teen tast mütsi :D, sest mina küll ei suuda rahulikult kuulata, kui ta vahetpidamata iniseb. Sõit kulges viperusteta, kuigi see kaks kilomeetrit munakiviteed oli ikka üsna jäle. Ilm oli fantastiline, sooja oli 9 kraadi ja päike paistis. Kohale jõudes lülitasin oma nutikella sisse ja asusime teele. 

Rada kulges mööda männimetsa ja metsaalune oli punane. Ma ei mäletagi, millal ma viimati olen näinud nii palju pohlasid! Liisu oli koguaeg põõsas :D Ja ega siis teistel ka muud üle ei jäänud, kui koguaeg põõsas olla. Arvo googeldas, mida kasulikku pohladest saab ja benefitid olid ikka muljetavaldavad. Mul käis peast läbi mõte, et sellise tempoga me ei jõua hommikuks ka seda ringi ära teha, aga nii õudne see asi ikka polnud. Kuigi jah - pohlasid sai ikka üksjagu ära söödud. 

Rada ei olnud väga hästi märgistatud, mitmes kohas olime segaduses, kuhu me minema peame. Arvo ikka mitmeid kordi vaatas Mapsist järgi, kuhu minema peab. Kuskilt suutsime ikkagi valesti minna, sest varasemast kogemusest oli meeles hoopis teine koht, kust me autode juurde saime. Nt oli posti otsas kaks noolega märki, kuhu minna ja siis pidid olema iromant, et välja mõelda, et huvitav küll, kummas suunas meie minema peame. Natuke nalja sai sellega ka, et koerad ja inimesed ei tohtinud metsas kakada. Huvitav, kuidas seda oleks saanud ära hoida, kui see tunne peale oleks tulnud :D Mööda metsa kõndisime lõkkekohani, kus pidasime kohvipausi värske pohlakeeksi ja juustuga. Koer sai ka oma osa, võibolla rohkemgi, kui oleks pidanud saama. 

No ole leidlik ja mõtle välja, kuhu Sinu tee viib... Kakamiskeeld veel pealekauba

Metsarada viis mereni, kus oli nii pikalt, kui silma seletas, ilus liivarand. Liiva sees aga kõndida polnud kõige mugavam. Pohladest oli õnneks natukeseks ajaks jokk, aga seda ainult nii kaua, kuni jõudsime metsateele tagasi. Liisu ja Arvo korjasid Liisule karbitäie pohlasid kaasa ka. Ülejäänud pistsid ikka omale põske neid vitamiinirikkaid marju. Metsaalune oli ka seeni täis, kuigi peale liivapuraviku me midagi tuvastada ei suutnud. Aga seeni oli tõesti palju! Üks seltskond korjaski neid seal, aga meie jäime ikka pohlade juurde. Mets oli täis ka vanu kuivanud mände, mis olid nii ilusad. Väga haralised ja käänulised ning rähnide poolt ära toksitud. 

Ja no see koer... andku Jumal mulle kannatust! Ta on pime ja koperdab igale poole otsa, aga see ei vähenda tema ürgset soovi olla juht. Ja juht ta oligi - tiris mind vahepeal lausa paaristõugetega edasi. Kui me vanasti lasime ta ikka rihmata jooksma, siis nüüd enam ei julge - ta ei näe midagi, kuhu läheb. Ja niimoodi rihmaga on teda ikka kergem juhtida ka. Aga ma olin temast nii tüdinenud, et kui auto juurde jõudsime, siis kamandasin ta otsejoones pagasnikusse. Igatsen vahel seda aega, kui sai ilma koerata matkata, ilusaid fotosid teha ja nautida. Seepärast - kui Sul on tuju ja tahtmist, kutsu mind matkale - ma jätan koera koju teistele kantseldada. Nii tahaks lihtsalt kõndida, ümbrust vaadata ja ilma nautida, ilma, et kuts tiriks nagu viimne päev oleks käes. 

No andke mulle ka juustu!

Mõnus matk oli tegelikult, kokku 6,1km-t. Ilmaga vedas ka sajaga. Hea rahulik kulgemine armsate inimeste seltsis. Eks nüüd on käes see koopaaeg ja ennem lume tulekut vaevalt kuskile matkama läheme. Nii tore, et meil on need oma inimesed, kellega koos selliseid väljasõite teha! Vahel mõtlen küll, et kas kõik ikka jaksavad nii palju käia ja olla, kui Arvo peas välja koorub, aga need põhiinimesed pole kunagi ära öelnud. Järelikult jaksavad.

Ma soovitan väga Liivanõmme õpperajale minna, see on üks igavesti vahva rada. Viitade mõistmine on küll natukene keeruline, aga kes kaarti tunneb, see saab ikka hakkama. Meie Liisuga kahekesi ei saaks kunagi sellisele rajale minna, kus viitadest aru ei saa, kuhu minema peab, sest meie eksiksime ikka lootusetult ära. Õnneks pole põhjustki kahekesi minna, sest lähedasi inimesi meie ümber on piisavalt palju, et asju koos teha. 

Aitäh kõikidele asjaosalistele, isegi Mirale, kuigi ma tõsimeeli kaalun tema mütsiks tegemist täna :D 

Teie Ennike