Ainult Arvo tuleb õhtul kell kaheksa selle peale, et minna Tallinnasse kinno. Ma ei hakka isegi mainima, et olin just dušši all ära käinud ja öösärgis :D Ma korra mõtlesin, et ta on segane, aga ajasin endale kestad selga, värvisin uuesti ripsmed ära ja olin valmis kinno minema. Kutsusime Liisut, Margust ja Ailenit ka, aga viimane oli kell kümneni tööl ja Marguse jaoks oli etteteatamise aeg liiga lühike. Sõitsime siis Arvo ja Liisuga Tallinnasse Mustamäe keskuse Apollosse vaatama filmi "Sure, mu arm". Filmi tutvustus oli huvitav.
Igav ei olnud, kuid üsna raske film. Naisel olid vaimsed probleemid ja siis see kõik keerles ta elu ümber. Kuidas ta sai hakkama naise ja emana. Enesevigastamist oli palju, ükskõiksust ja ärevust oli palju. Lõppes film ootamatult ja natuke segaselt. Tundsin natuke ennast ära, kuidas minu haigus on mõjutanud minu pereelu, mind naisena ja emana. Aga oma last see naine armastas, nagu minagi oma lapsi armastan. Mees oli paras lohv, hakkas tegutsema alles siis, kui rong juba läinud oli... Mind õudsalt riivas, kuidas ta tegi naisele etteheiteid, et viimane ei korista. Tean, mis tunne on päevad läbi üksi väikese lapsega kodus olla...
Ma ei tea, kas selle filmi pärast Tallinnasse oli mõtet sõita ja ööunest aega varastada, aga nagu ma kirjutasin - igav ei olnud. Sõime hunnikuteviisi popkorni ära (koju ikka tõime ka, sest nii palju süüa ei suutnud) ja elasime noorele perele igati kaasa. Arvo ütles, et kui ta oleks kodus telekast seda filmi vaadanud, siis ta ei tea, kas ta oleks lõpuni vaadanud. Mina oleks. Nii palju hea oli see film ikka. Aga see ei olnud selline tüüpiline Ameerika film, pigem liigituks sinna PÖFFI filmide kategooriasse. Kui Sulle pakuvad huvi vaimsed probleemid, siis soovitan. Muidu - kui Sul selle koha pealt mõistmist pole, mine "Koduabilist" vaatama :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar