Piretiga Tallinnas

Minu selle aasta eesmärgi märkmikus on unistamise leheküljed. Ma sain tervelt 13 unistust kirja, mis on üsna ebareaalsed, aga viiele unistusele pidi panema esimesed sammud koos alustamise kuupäevaga kirja. Vot see oli raske, sest mulle ausõna tunduvad minu usnitused ebareaalsed. Kuidas ma saan siis kuupäevaliselt määrata, millal ma astun esimesi samme... Aga kuna ma olen väga kohusetundik ja kui pidi kirja panema, siis ma panin ka. Minu üks unistus oli, et me teeksime Piretiga rohkem toredaid asju. Neid, mis täidavad hinge ja annavad jõudu edasi minna, sest mulle väga meeldib Piretiga koos olla. Vahel tunnen peenikest hirmu, et kui mu riiklik erihoolekandeteenus lõppeb ja seda ei pikendata, siis ta kaob mu elust ära... Sest talle ma olen ikkagi töö. Ma muidugi ei tea, mis töö see selline on, kus Sa lähed oma kliendiga kontsertile, teatrisse või restorani, aga mulle ta töö meeldib :D Igatahes on selle aasta unistustes kirjas, et ma ütlen Piretile, et ma tahan temaga rohkem toredaid asju kos teha. Mulle väga meeldib oma perega ja lähedastega ka igasugu asju teha, aga Piret on mind päris palju mugavustsoonist välja viinud ja mulle meeldib see tunne, kui ma saan hakkama. Kas siis päriselt või peaaegu. 

No ma muidugi ei öelnud Piretile, et mul selline unistus on, aga nüüd ta loeb seda :D Ja ma loodan, et ta on valmis mu unistusele hoogu andma (mäletan küll seda Keila juga või Jägala juga...). Igatahes aasta on alanud minu unistuste suunas ja me käisime Piretiga restoranis Kius. Jah, ennem seda oli palju erinevaid mitte nii toredaid asju, aga ma sain kõigi nende mitte toredate asjadega hakkama ja siis me restorani läksimegi. See on üks väike ja armas restoran, kuigi mulle ei meeldinud üks maal nende seinal, aga need on tipid-täpid. Mina valisin nagu ikka kala ja Piret võttis supi, pardisupi. Ma ei saa aru, kes läheb restorani suppi sööma :D Aga Piret läheb. Peaaegu kõik korrad, mis me oleme restoranis käinud, on ta suppi söönud. Ma ise ei vali kunagi suppi, mitte kunagi, sest supp on...lurr... Jah, lurr. Seda võib külmal talvepäeval kodus sinisest kausist süüa, aga mite mingil juhul restoranis :D Ja ainult Piret laseb endast veidraid fotosid teha :D, kuigi ta teab, et suure tõenäoseusega need ilmuvad blogisse. Anna andeks, aga see on lihtsalt nii hea foto, et ma ei saa jagamata jätta :D

Toit oli väga hea. Eriti maitses mulle see kala, see oli nii mahlane ja hästi maitestatud ja mul on tunne, et saatus veeretab meelega mu teele brokolit, et ma ikkagi hakkaksin temaga sõbraks. Oli üllatavalt maitsev, kuigi ma esimese hooga mõtlesin, et minust jääb ta söömata. Ma ausõna olen igatepidi püüdnud brokoliga sõbraks saada, aga no ei saa... Jube kasulik ja palju benefite, aga mulle see roheline köögivili ei istu. Aga ma sõin selle ära ja olen elus. Supp olevat ka olnud väga maitsev, kuigi ma ikkagi ei saa aru, kes läheb restorani suppi sööma :D Natuke oli keeruline ka, aga Piret on sellega harjunud. Vist. Võibolla. Igatahes on ta ülirahulik ja ma võin ennast 100% tuveliselt tunda. Selle ühe prae söömise pealt ma võin öelda, et igati külastamist väärt restoran. Kui ma sinna veel kunagi peakisn sattuma, siis ma söön magustoitu ka, aga kuna ma olin koos Piretiga, siis oli selles päevas juba piisavalt suhkrut, ma ei hakanud lisa endale sisse sööma. 

Peale restoranis käimist läksime Masaani ruumidesse Kassi tänaval. Meil oli plaanis visooni tahvleid teha. Ma ei ole kunagi seda teinud, mitte kunagi. Arvo arvates on see muidugi suht mõttetu tegevus, aga ma mingil imelikul kombel tahtsin eelmise aasta lõpus seda teha uueks aastaks. Kuna mulle ei meeldi mõttetuid tegevusi Arvo nähes teha, siis ma ootasin õiget hetke. No seda hetke, kui Arvo tööle läheb :D Aga Piret pakkus välja aasta alguses, et me võiksime seda koos  teha Tallinnas, kui kõik need ebameeldivad asjad on tehtud. Tavaliselt tal ei ole nii palju aega, et me terve päeva koos oleme ja mul oli hea meel, et ta sellise pakkumise tegi. 

Ajakirju oli palju ja välja lõigatud sai palju, aga paber on ju ainult A3 suurune, niiet...visoon uueks aastaks on üsna väike. Ma muidugie ei tea, kas ma üldse tegin seda õieti, aga ma ei usu, et visooni tahvlit on võimalik valesti teha. Tuli selline nagu tuli. Kõik ülejääud väljalõiked pakkis Piret mulle koju kaasa, niiet - ma võin veel vähemasti kaks visooni tahvlit teha :) 

Oli väga pikk ja väsitav päev. Sebastian tuli mulle Kohilasse järgi ja kui me koju sõitsime, siis ma mõtlesin, et neid inimesi mu elus ei ole palju, kes on valmis minuga terve päeva koos olema. Käima läbi kaks arsti, andma verd, käima rstoranis ja siis luues midagi erilist. Me ei rääkinud väga palju... Halbadest asjadest üldse ei rääkinud ja oligi hea. See ongi see unistus - teha toredaid asju, isegi, kui need väsitavad väga ära. Seda ei juhtu tihti, et ma jään õhtul diivanil olles raamatut lugedes prillid ninal magama :D Eile nii juhtus... See ütleb selle päeva kohta nii mõndagi. Ja mind üldse ei häiri, et üle mitme kuu jäid mul päeva eesmärgid täitsmata. Tõesti, üle väga mitme kuu. Koju jõudes küll mõtlesin, et lähen jalutan natuke, aga tegelikult keerasin end kerra ja mõtlesin oma elu peale. Selle peale, mis mu elus praegu toimub ja mida ma tahaksin nii väga, et muutuks. Ja ma sain aru, et ainult mina ise üksi ei saa neid muutusi ellu viia. Mul on selleks vaja inimesi minu ellu ja mul on sigaheameel, et Piret on mu elus. 

Teie Ennike