Ühel hiljutisel saunaõhtul ütles Allu, et me võiksime veel mingi tripi teha ennem, kui suvi otsa saab. Ma omas mõttes mõtlesin, et julge naine - nii väikese beebiga terveks päevaks trippima, aga Allu ongi julge naine. Ta avaldas soovi, et võiks Saaremaale minna ja see mõte meeldis kõigile. Plaanisime pühapäeva, aga sel päeval ei olnud mandrile tagasi sõitvatel praamidel ühtegi autopiletit saada ja siis me mõtlesime, et suurt vahet ju ei ole. Kõik, kes oleks tulemas, on hetkel puhkusel, seega - mis vahet sellele on, kas me läheme pühapäeval või teisipäeval. Ainuke, kes ei saanud meiega kaasa tulla, kuigi oleks tahtnud, oli Bassu, sest tal ei ole hetkel puhkust. Aga siis oli seekord nii.
Alustasime oma väljasõitu Saaremaa Zoos. Mina ei olnud sellest midagi kuulnud, aga Allu teadis rääkida, et see on päris äge koht, ta olevat telekast näinud ja Robini pere olevat ka seal hiljuti käinud. Mina kujutasin endale ette, et seal on mõned loomad ja siis me saame neid vaadata. Aga! Ma olen tõsiselt üllatunud, sest ma pole nii inimsõbralikku loomaaeda veel näinud. Loomad lasid end paitada, võtsid süüa vastu, olid uudishimulikud. Adeele oleks tahtnudki sinna jäneste juurde jääda :D Julgemad katsusid isegi kaamlit ja Allu ütles, et kaamel on nii pehme. Mina ei julgenud nii ligi mina, sest ma kartsin, et ta võib sülitada. Ja näiteks kapibaarasid Tallinna Loomaias üldse polegi. Sain aru, et Saaremaa Zoo kogub praegu raha, et oma loomaaeda kaelkirjak tuua. See oleks küll väga äge, sest meile lähim kaelkirjak asub Riia loomaaias. Me käisime nii hommikul vara seal zoos, et inimesi väga palju polnud ja kuna kuumust ka väga palju veel ei olnud, siis nägime peaaegu kõiki loomi. Alissa ja Adeele söötsid neid loomi, keda tohtis, porganditega. Pisike Amanda oli vapralt oma turvahällis ja ei teinud piuksugi. Minule meeldis kõige rohkem puuma. Nägime teda väga lähedalt ja ma ei olnud kunagi varem kuulnud, mis häält puumad teevad, aga nüüd siis tean. Igatahes me soovitame seda loomaaeda kõigile - nii suurtele kui väikestele. Nii vahetu kontakt loomadega on tõeliselt kosutav.
Seal territooriumil oli väike kohvik ka. Me sõime seal jäätist ja juustupalle (ma ei ole mitte kunagi nii häid juustupalle söönud). Amanda sai tankida ennast ja Adeele samal ajal veel jäneste aedikus olla. Meie koer oli auto pagasnikus ja mul süda täiega valutas tema pärast. Aga no loomaaeda ei saa koera kaasa võtta, eriti veel sellist koera, nagu Mira on.
Edasi sõitsime Asvale Viikingikülla. Arvo õetütar on seal vist juhataja ja me olime sellest külast nii palju kuulnud. Kunagi, kui mu poisid veel väiksed olid, olid viikingid väga kuum teema meie peres. Ma ei osanud midagi oodata ja ma ei viinud ka ennast kurssi, mis seal on või ei ole. Aga seal on palju. Esiteks me mängisime seda mängu, kus tuli üles otsida 13 küsimust koos vastusega ja kirja panna iga küsimuse juures olev ruun, et siis lõpuks see eestikeelde tõlkida. Me saime sellega hakkama ja igaüks sai autasuks piparkoogi. Siis seal sai mõõgavõitlust teha, kirveid loopida, vibu lasta, väikestele lastele oli meisterdamis ja joonistamis nurgad, sai linnust pommitada, sai täpsust visata ja muidugi on seal üks eriti vinge seiklusrada, mida Adeele, Alissa ja Ailen läbisid. Adeele esimese ringi ja Alissa ja Allu siis kõrgemal. Eks seal oli natuke draamat ka, aga kõik läks ikkagi hästi. Ah jaa...seal on mõned karvased ja sulelised ka, aga neid me eriti ei näinud, sest meil oli see segane koer kaasas ja me ei tohtinudki loomade juurde üldse minna. Tore oli Annelyt näha ja temaga juttu ajada.
Edasi sõitsime Kuressaare piiskopplinnusesse, sest seal ootas ees Arvot ja Sebastianit midagi tõeliselt adrenaliini tõstvat. Käisime linnuses ka, aga see ei olnud prioriteet number üks. Mina, Liisu, Arvo ja Sebastian käisime linnuses vist ainult kaks korrust, sest siis oli aeg kuskile mujale minna. Muidu, kes ei ole varem seal käinud, tasub ikkagi minna. Minu jaoks see eriti huvitav ei olnud, sest ma olen seal kaks korda varem käinud. Mitte, et ma väga midagi mäletaks, aga ma pole ka mingi väga mineviku nautleja. Ei, kõik on ilus ja näeb asju, mida mujal ei näe, aga ma ei olnud ka kurb, et ma ainult kaks korrust sain läbi käia.
Ja siis tuli päeva kulminatsioon Arvo ja Sebastiani jaoks. Neil oli juba varem kokku lepitud köiest laskumine linnuse tornist. Jajah, just seda nad tegema hakkasidki. Minu vaene emasüda oli muret täis, kuigi ma tean, et see on väga turvaline. Posid olid nii elevil, kuigi Sebastian ikka natuke tunnistas, et hirmus on ka. All tehti neile põhjalik instruktsioon ja siis nad läksid sinna üles. Minu meelehärmiks sai kumbki kaks korda laskuda. Õudne oli neid seal üleval vaadata üle ääre astumas, aga ma püüdsin endale sisendada, et see instruktor teab, mida ta teeb. Arvo tuli suht kindlal sammul alla, Sebastian alguses liikus väga väikeste sammudega, aga see meeldis neile täiega. Ma ütlen ausalt - minul sellist adrenaliini vaja pole ja seda oli õudne vaadata, aga mida saavad täismehed jäneste paitamisest? Mitte midagi. Arvo ja Sebastian on varem ka laskumas käinud (Hiiumaal majakast ja Türisalu pangalt). Aga ema ja naisena oli seda ikkagi päris õudne vaadata. Mul oli jube hea meel, kui see läbi sai ja ma oma mehe ja lapse elusast peast tagasi sain :D
Siis me läksime restoran Söstar sööma. Õnneks saime laua ka, sest me läksime ikka suht ehku peale. Mingisuguse hinnangu järgi on Söstar Saaremaa number üks restoran ja mina võin öelda, et ta on seda tunnustust täiega väärt. Minu pere sõi metssiga ja astepalju-besee magustoitu, Sebastian sõi plaadikooki. Alissa ja Adeele võtsid lastemenüüst oma toidud, Allu sõi vist lammast. Ainuke, kes oma pearoas täega pettus oli Liisu, sest tal oli oma roast hoopis teistsugune pilte (ta ei arvanud, et ta supi saab). Me võtsime eelroa ka, aga seda ma unustasin pildistada, sest kõht oli nii tühi :D Kõik, mis lauale toodi, oli ülihea. Mis mind natuke häiris oli see, et kasutatud nõusid ja tühje vaagnaid ei viidud ära ennem uue toidu toomist. Tavaliselt ikka viiakse. Igatahes julgen seda söögikohta soovitada küll :)
Peale söömist läksime Kaali kraatrit vaatama. See on ka mitu korda nähtud auk, aga näiteks Alissa ja Adeele nägid seda esimest korda. Mina muidugi muretsesin terve see aeg oma koera pärast, keda Arvo laseb lahtiselt liigelda, aga kuna ta on pime, siis mul on koguaeg hirm, et ta kaob ära või kukub kuskilt alla. Ei kadunud ega kukkunud. Kui me olime selle augu ära vaadanud ja tagasi parklasse jalutasime oli Amandal veel viimane mähkmevahetus pagasnikus ja siis me suunudsimegi praami peale.
Oli väga pikk ja tihe päev. Hommikul pool kaheksa läksime kodust ära ja peaaegu pool kaksteist öösel jõudsime koju. Saime näha ja teha, kes rohkem, kes vähem. Lapsed olid kõik nii tublid, eriti pisike Amanda. Mina ei oleks eladeski nii väikese beebiga sellst reisi ette võtnud (viie-kuune), aga Allu on tubli!
Selleks aastaks on ilmselt road tripid tehtud. Oli nunnutamist, oli närvikõdi, oli häid maitseelamusi, aga üht ma ütlen - kui mul oleks oma koera kuskile jätta, siis ma teda sellistele trippidele kaasa ei võtaks. Mul seal viikingikülas läks mast ikka täitsa maha, sest ta ei oska absoluutselt käituda. Õnneks Arvo on kannatlikum temaga või siis...mitte kannatlikum, ta lihtsalt laseb ta lahti. Mina ei julge. Aga kuna mul ei ole teda kuskile jätta, siis ta käib meiega kaasas.
Ilmaga vedas ka sajaga. Oli soe ja päikeseline päev. Ma igatahes olen väga tänulik Allule idee õhkuvikasmise eest ja Arvole organiseerimise eest. Jälle üks tore päev blogis kirjas :) Ja no nende inimestega võiks kasvõi luulerele minna - kõik haakuvad ükskõik, mis ideega.
Aitäh kõigile, kes kaasa tulid ja olid! Järgmiste seikulusteni!
Teie Ennike
