Tõstsin käed ja andsin alla

Sebastian ostis endale LEGO (kah uudis eksole:D). Seekord on tegu sellise asjaga, mis pole mingi lihtsalt asi. See on kõige kallim LEGO masin, mida Eestist osta saab. Raha kogumine võttis tal aega 4,5 kuud ja suuresti aitas raha kokkusaamisele kaasa sünnipäev. Viimase puuduoleva summa andis vanaema (see toimus mingi sahker-mahker teema läbi, kui vanaema lapsehoidja rollis oli). Igatahes tulin ma esmaspäeval töölt ja Sebastian küsis, et kui keegi väga tahaks viimase puuduoleva 16 eurot talle anda, siis kas ma oleksin nõus. Ja vanaema küsis, et kas ma oleksin nõus, kui ta annaks Sebastianile selle puuduoleva 16 eurot, sest no laps ju niiiiii tahab seda LEGO saada. Ma ei saanud ju hakata otseseks piduriks ka, kui teised ikka nii tahtsid - üks tahtis anda ja teine tahtis saada:D

Tegu on 8043 LEGO Technic Mootoriga ekskavaatoriga. Sellel masinal on 68 (!!!!!!) erineva suurusega hammasratast. Uskuge mind, seda on palju, isegi väga palju. Vähemasti minu naise loogika jaoks küll. 

Nüüd ma võin ju ometigi öelda, et mõnikord ma tahaksin väga hoopis nukkudele riideid õmmelda. Sebastian sai täielikult kokku kogu kopa kere. Ma pean häbelikult tunnistama, et ma lõhkusin ühe korra kogemata pool tema ehitist, sest ta palus mul ühe suure tüki teise suure tüki külge kinnitada, aga ma tegin seda valesti ja siis kui hakkasin neid tükke lahutama, kukkus üks pisike must hammasratas sealt vahelt välja ja... Pidin kõik lahti võtma kuni lintideni. Minu masekas oli sel hetkel suurem, kui Sebastiani oma ja selleks päevaks kõik nii jäigi. 

Täna hommikul algas projekt uue hooga. Kuna tegu on tõesti väga keerulise masinaga ühe naise ja ühe 6aastase jaoks, siis leppisime kokku, et ehitus käib nii, et kui ta ühe lehe valmis saab, siis mina kontrollin. Muuseas, sellel kopal on kolm õpetuste raamatut.

Väga mitu tundi tööd (umbes 7 pausidega)ja siis võis puldile patareid sisse panna. Ei saa jätta ka mainimata, et Sebastianil sai selle masina kokkupanemisest isu täis ja viimased viimistlustööd pidin mina tegema. Isu täis saamine annab tunnistust selle kohta, kui keeruline ja suur see masin on.

Kopp sõidab kenasti, nii edasi kui tagasi. Keerab ja pöörab, sõidab aegalselt ja kiiremini. Murelik kopaehitaja vaatab masina alla, sest... KOPP EI LIIGU:S Kas te kujutate ette, et me suutsime kahe peale midagi ikkagi valesti teha, sest nuta või naera, aga kopp ei liigu. Kurtsin Arvole ka telefoniteel, et mis kuradi ema ma olen, kui ei suuda isa asendada:S Aga no ei tööta. Ja mina seda rohkem lahti ei kaku, sest mul on pöidla otsas verevalum. Need väikesed 6aastased sõrmed ei jaksa lihtsalt füüsiliselt osasid juppe kokku vajutada ja minu pöidlad ei ole sellise stuffiga harjunud Õhtuks me leidsime küll vea üles, kuid mina seda parandama ei hakka, sest ma lihtsalt ei oska seda parandada nii, et ei peaks poolt masinat ära lõhkuma. Ma usaldan selle töö täielikult Arvole.

Õnneks tuleb täna õhtul/öösel Arvo koju ja ta ütles, et kopaprobleem saab lahendatud nagu niuhti:) Sebastian ütles mulle, et oh sa ema emakene küll:D Aga üks on kindel - nüüd ma tahan midagi naiselikumat/emalikumat teha.

PS. Ma tahan natuke kekutada ka. Robin sai peast arvutamises ehk pranglimises maakonna finaali ja saavutas seal kaheksanda koha ehk siis on maakonnas kaheksas peast arvutamises. Kiidan teda taevani ja teate, miks eriti? Selle pärast, et kui inimene suudab nii kiiresti peast arvutada ilma hullumoodi harjutamata, siis ta on ikka tubli küll. Kui ta oleks viitsinud vaeva näha ja tal oleks olemas võiduhimu, siis ta oleks kindlasti veel paremini teinud, aga nii vähese harjutamise pealt saada nii hea tulemus - head geenid, ausõna:D:D:D Ta ise ütleb, ah, keda kotib see arvutamine. Sellise suhtumisega finaalis? No on ju tubli:D