Inimeses peab kõik ilus olema

Mõnikord ma mõtlen, et ma olen hull. Enamuse ajast ma arvan, et ma pole ikka päris normaalne. Vahel harva olen ma arvamusel, et kes ei riski, see šampust ei joo.

Me käisime Rahvusooper Estonias lasteballetti "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" vaatamas. Nüüd võite ise edasi mõelda, kas ma olen hull, mitte päris normaalne või riskija. Tegu oli Gyula Harangozo lasteballettiga Tibor Kocsaki muusikale. Meie vaadatud etendusel kehastas Lumivalgekest Luana Georg. Ma ei hakka siinkohal ülejäänud osatäitjaid ette loendama.

Ma ise ei oleks tõenäoliselt selle peale tulnudki, et viia oma poisse balletti vaatama, aga kuna Robini klassijuhataja sellise idee peale tuli, siis ma ei lasknud võimalust käest ja sundisin enda lapsi ka seda kõike üle elama. "Sundima" ja "üle elama" on kõige õigemad sõnad seda kõike iseloomustama. Robin oli juba kuu aega teinud Sebastianile korralikku eeltööd selle kohta, kuidas ballett on üks rõve asi. Mitte, et Robin oleks kunagi mõnda balletti varem oma ihusilmaga näinud, kuid eelarvamuste küüsis on inimesed võimelised endale igasugu asju ette kujutama. Asja tipp on muidugi see, et vanaema ei jõudnud eile neid vaeseid poisse ära haletseda, kes pidid minema sellist jama vaatama.

Etendus kestis 2 tundi. Ma olin ennast korralikult ette valmistanud. Eile lugesin Sebastianile läbi muinasjutu "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". Sebastiani jaoks oli mul kaasas mp3 mängija Eda-Ines Ettiga ja kõrvaklapid. Kuna ta ei talu muud muusikat, siis mul oli pisut hirm, et äkki ta tõesti ei ole võimeline orkestrimuusikat kuulama. Sellisel juhul oleks ta vaadanud balletti Inese saatel. Minu hirm oli asjatu - seekord jäi mp3 mängija kotti ja Sebastian on ka täiesti elus. Robin oli jõudnud mind eilseks õhtuks juba täiesti närvi ajada oma inega selle ümber, et kas tõesti midagi muud targemat meil teha ei ole. No ei olnud ikka küll ja seetõttu me tema klassikaaslaste ja ka üsna paljude vanematega balletti vaatama läksimegi.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et oli ikka ilus etendus küll. Ausõna. Väga ilus ja huvitav lavakujundus ja kohutavalt ilusad kostüümid. PS. Eesti keel on imelik - kohutav ja ilus kokku on ju tegelikult, et nagu mitteilus:D Ja kui andekad osatäitjad. Uskumatu, kui palju on võimalik kehaga edasi anda. Etendus koosnes kaheksast pildist (lossi aed, Võõrasema tuba, mets, kaevandus, pöialpoiste maja, jälle Võõrasema tuba, pöialpoiste maja ja mets ning metsalagendik). Kaks vaatust ja vahepeal siis 20 minutiline paus. Vaatjaid oli palju ja väga erinevas vanuses. Palju täiskasvanuid ja palju koolieelikuid. Ja siis väike osa puberteete, sealhulgas meie viiendikud. Kui muusikat ei oleks olnud, oleks taustamüra ikka väga suur olnud, sest koolieelikud olid päris lärmakad. 

Poiste arvates oli tegu rikutud pühapäevaga:D Robin väidab, et see oli tema esimene ja viimane ballett, mida ta vaatamas käis ja Sebastian on nagu papagoi, kes ütleb, et väärakas värk. Ma ei tea lõpuni Robini tundeid, kuid ühes olen ma täiesti kindel - kui see ikka nii väärakas värk oleks olnud, kui Seebu väidab, siis ta oleks kogu etenduse jooksul kasvõi ühe korra mulle öelnud, et millal see küll läbi saab?! Seda aga ei juhtunud, mitte ühtegi korda. Sellest ma järeldan, et küllap ta tahab nats Robini moodi olla.

Nüüd me oleme siis käinud korra balletti vaatamas ja usun, et ma poistega sinna rohkem ei lähe. Lastele meeldivad ikka sellised etendused rohkem, kus on rääkimine. Ei oska need poisid ikka vaadata neid ilusaid kostüüme ja lava dekoratsioone. Ja kui üks ütleb ees, et nõme, kordab terve klassitäis poisse sama sõna järgi:D Minu aga arvan, et ega need poisid nüüd balleti vaatamisest rumalamaks ega vaesemaks ei jäänud. Nüüd nad vähemasti teavad, millest nad räägivad, kui ütlevad, et ajuvaba värk.