Puudetegu on meie peres igal aastal hell teema. Ma mõistusega saan aru küll, et puid on vaja ja soe tuba on parem kui külm, aga aastast aastasse me kakleme sel ajal, kui mees metsas käib, sest mina tahan, et ta oleks kodus. Kõlab napakalt? No kõlab jah, ma ei salgagi, aga mul on alati nii kahju nendest "raisatud päevadest", mida ta metsas veedab, sest me ju näeme teda naguniigi nii vähe. Sel aastal ma lubasin iseendale, et ma käitun nagu täiskasvanud inimene ja ei hakka tüli norima:D Siiamaani on õnnestunud.
Käisime poistega hoopis Sipas vaatamas, mis nad seal teevad ja kuidas teevad. Poistel oli hirmus hea meel, et ma neid sinna viisin. Robin on varem koos isaga puid käinud tegemas, aga kuna tal on praegu kõrvapõletik, siis ma ei lubanud minna. Sebastiani veel terveks päevaks külmaga metsa lubada ei saa (kuna ööpäevane diurees on umbes 7 liitrit, siis nii palju ei saa ju metsas pissil käia, kui õues on miinuskraadid). Ausalt öeldes on lumi väga märg ka, st selline lörtsine ja teeb jalad suhteliselt kiiresti märjaks. Isegi väga heade saabastega. Kui ikka tundide kaupa selles jamas viibida, on see paratamatus.
Arvo helistas mingil ajal ja ütles, et osta poest vorsti ja too poisid metsa. Ega ma ei hakanud vastu ka vaidlema, sest heade plaanide korral polegi ju mõtet vaielda. Mina ei tea küll ühtegi poisslast, kellele ei meeldiks lõkketuld sorkida või kaika otsas vorsti küpsetada. No vahet pole ju, et lumi on alles maas või ühel lapsel tõbi kallal. Eneseõigustuseks võin öelda, et ta on paranemisfaasis ja me ei olnud metsas kaua (see oli nüüd emale kirjutataud:D).
Lõkke ääres polnud väga vigagi, kuigi ega ülemäära soe ka polnud. Tuulutab. Kui küsida poiste käest, siis nemad ei vingu kunagi ja metsas maitseb selline vorst eriti hea. See võib tulla muidugi ka sellest, et muul ajal me selliseid tooteid üldse ei söögi.
Me jätsime mehed tööd tegema ja tulime koju. Sooja ja mõnusasse koju. Koduaknal lehvitas tiibadega:
 |
| Vaadake, kui karvane ta on. |
Ma pean oma lubadusest kinni, mis ma endale andsin ja käitun nagu täiskasvanud inimene. Ma peaks mainima, et tegelikult on see hea plaan käia korra päeva jooksul vaatamas, kuidas Arvol läheb. Nii ei tundugi see nii ära raisatud päev. Poisid olid ka väga rahul, kuid nende põhipoint oli see, et sai vorsti grillida ja lõket sutsida. Poisid jäävad poisteks. Onu Aivar ütles, et ega sel vahet pole, kas väike poiss või suur poiss - kõik sutsivad lõket:) Küllap tal on õigus, nagu alati.
Üks metsapäev saab varsti läbi ja algus on tehtud. Mõned korrad pean veel käituma nagu täiskasvanu ja siis saan järgmisel talvel ka sooja tuba nautida:D
Metsas puude tegemine on ainus töö, mida ma VIHKAN. Ma võin neid lõhkuda (väga harva) ja laduda ja keskküttesse toppida, aga metsas puutegu ma ei salli. Ja viimastel aastatel pole õnneks olnud vaja ka minu osalust.
VastaKustutaAga tulesorkimine on ka mõnele täiskasvanud naisterahvalegi väga meele järgi. No ei saa näppe ja tokke lõkkest eemale:)
Kristine
Miks ma küll ei imesta, et sa oled käinud metsas puid tegemas. Kohe üldse ei imesta. Mina olen sellest pääsenud seoses erinevate olukordadega.
VastaKustutaJa tead, mul on jäänud mulje, et sa ikka oled ka nats isevärki:D
Ma polegi metsa puid tegema jõudnud. Ju ei peetud ainukesele peretütrele kohaseks. Aga kodus lõhkunud, riita ladunud ja ahju vedanud olen küll ja küll. Puude lõhkumine muide on nii vabastav :D Tund aega lõhud ja kogu stress on läinud. Vihastada ka enam ei jaksa siis :D
VastaKustutaAga sina ole tubli täiskasvanu. Sest mõtle - kui lisaks metsapäevadele on ka kakluspäevad/tunnid/minutid, siis see on veel rohkem raisatud aega ;) Kallid!
No vahest peab kaklema ka. Kasvõi leppimise pärast:) Aga seekord ma jätan selle jama vahele, sest täitmata lubadus on valetamine ja seda ma ei salli.
VastaKustutaPS. Puid ma ei lõhu, aga riita laon hea meelega. Koos Seebuga.