Elu esimene jalkatrenn

Meie Sebastian käis täna trennis. Ma ei tea ise ka, kuidas see kõik on nii läinud, aga igatahes käisime me täna jalgpallitrennis. No jah, ega selles ju midagi erilist ei olekski, kui ta poleks natuke selline isevärki tegelane.
Kui algusest alustada, siis Robin on juba ammu koolitanud Sebastianit sel teemal, kuidas jalgpall on terve elu. Sebastian muidugi arvab, et LEGOst olulisemat asja pole, kuid palli tagumisest ta ka ära ei ütle, kui ikka teha hea pakkumine. Kuna treener hakkas tegema nüüd 5-6aastastele ka trenni üks kord nädalas, siis ma nii muuseas küsisin Seebult, et kas ta tahaks ka minna. Noh, nii proovi mõttes, et äkki on tore. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, ta tahtis. Eelmine nädal ta käis Robiniga olukorda vaatamas, viskas pilgu peale treenerile ja üldse kogu sellele värgile. See muuseas tähendab seda, et ma sain tervelt 1,5 tundi olla täiesti üksinda kodus.

Ma olen oma laste üle uhke. Need, kes teavad Sebastianit, need võivad vaid ette kujutada, milline eneseületus see trenniasi talle oli. Ta ei taha ju ühtegi inimest, omaealisi ammugi mitte. Ta ei taha, et keegi tema vastu läheks ja ta ei räägi mitte kellegagi. Seda muuseas oli väga selgelt näha ka. Ja mina nüüd mõtlen ja mõtlen ja mõtlen... Palli ajas ta ausalt taga ja ühe värava lõi ka ja nagu ma juba ütlesin - ma olen tema üle nii uhke, et ta üldse oli nõus proovima. Ja ma olen uhke oma Robini üle, kes on tegelikult maailma paim vend ning ma loodan, et seoses sellega, et tal on au olla isevärki lapse vanem vend, kasvab temast tõeliselt armas mees oma perele. Ma olen selles enam kui kindel.

Vanema venna turvata

Ma ei tea, mis sest asjast välja tuleb. Eks aeg näitab seda. Aga ma ütlen teile ausalt, et vaatamata rõõmule sellest eneseületusest Sebastiani poolt, mul täna hing karjub sees. Mul on nii paha seda öelda, aga ma ei tahaks seda trenni pealt vaadata, sest mul on nii raske kõrvalt vaadata, kuidas mu oma kallis laps on nii suures sisepinges, et ta ei oska sellega midagi muud peale hakata, kui oma peopesasid keelega silitada. Ma nägin täna, et mu laps on päriselt ka eriline ja mind valdas hirm. Mind ei lohuta täna teadmine, et kui ta kasvab suuremaks, siis ta suudab paremini oma tundeid kontrollida. Mind ei lohuta, et keegi kuskil on ka selliseid asju läbi elanud. Mind ei lohuta see ka, et "sa oled ju koguaeg teadnud, et ta on teistsugune" (isver, kuidas ma ei suuda mõista, mismoodi sellise lause ütlemine peaks üht ema toetama:S). Mind lohutab ainult üks teadmine - kõik, mis ei tapa, teeb meid tugevamaks!

Mul pole täna fotosid, kus Seebul ei oleks keel suust väljas

 Ma ausõna olen uhke ja üks osa minust lausa hüppab rõõmust, et ta sai hakkama, aga vaatamata sellele ei taha mul täna pisarad otsa saada. Mind vaevab küsimus, et miks osadele inimestele peab kõik tulema nii kuramuse raskelt ja seda kohe sündimise hetkest alates? Kui ma vaid saaksin, siis ma võtaks kasvõi poole tema pingest endale, et tal oleks aega nautida.
Aga ta tahab veel minna:) Mul oleks vaid vaja üht paksu nahka, et seda pealt vaadata....