Vanatädi :)

Mul on kaks vanemat õde. Üks on minust 13 aastat ja teine 7 aastat vanem. Mina olin alles lapsekingades, kui nendel olid esimesed peikad ja armumised ja nii ongi läinud, et 10 aastaselt olin ma juba tädi. Ma mäletan nii selgelt seda tunnet, seda uhkuse tunnet. Ja ärevust. Ja seda oh-sa-nunnukene- tunnet. Ta tundus mulle nii kohutavlt väike ja armas, et see ei tahtnud mu 10aastase hinge ära mahtuda. Natuke hiljem, 14aastaselt sain ma taaskord tädiks. See oli juba rohkem selline ma-olen-tädi tunne, sest ma olin vajalik. Õde Liisu tegi minust isikliku lapsehoidja ja mul ei olnud selle vastu mitte midagi, sest mul oli väga suur ja sügav suhe tema tütrega. Ma usun end mitte valetavat, kui väidan, et olin Allu lemmiktädi päris kaua aega, sest ma TAHTSIN ja VIITSISIN. 

Asjade loogilise jätkuna olen tänaseks vanatädi. Kohutav sõna ühe 35aastase naise jaoks, sest ega ikka vabatahtlikult endale mingisuguseid "vanasid" külge ei poogiks. Aga see on ainult sõna, lihtsalt üks halva kõlaga sõna, sest tegelikult on mind vallanud samasugune "vajalik-tädi" tunne, kui olen kudunud või heegeldanud pisikestele mingeid asju. Ma tean küll, et minu vajalikkus ei ole marginaalne, kuid ometigi olen end sisse mässinud. 

Kuidas? Ma olen jäägitult armunud :) Ma olen tabanud end iga päev vähemasti kümneid kordi mõtlemas meie pisikesele Jakole ja veel pisemale Alissale. Ma ei oskagi seda tegelikult päris hästi seletada, mis tunne mind on vallanud, kuid igatahes on see tunne soe ja hell. Mul on nii hea meel näha oma õdede tütreid emaks saanutena ja mul on nii hea meel, et maailma on sündinud kaks last, kes saavad jäägitult armastust tunda.  

JAKO (03.01.2015)

ALISSA (04.05.2015)

Ma tahaksin enamat olla, kui lihtsalt vanatädi. Ma tahaksin suhet nende lastega, sellist sooja ja tugevat. Ma tunnen tõsimeeli, et ma ei taha jääda võõraks ja kaugeks, sest nad on mulle nii kallid. Alustades õdedest ja lõpetades Jakost ja Alissast. Ütlesin üks päev Liisule, et mul on kadeduseuss sees, sest kõigil on beebid ja ma nüüd mõtlesin, et see siiski ei ole kadeduseuss, sest hoidku jumal mind isiklikult beebi eest - mul on hoopis hirm. Hirm, et see hea tunne libiseb käest. Minu roll nende laste elus on suhteliselt tagasihoidlik, sest lõpeks olen ma lihtsalt vanatädi, kuid ma siiski loodan kogu oma südamest, et mul jätkub tarkust teha asju õigesti ja kanda auga oma nimetus välja. 

Ma olen uhke. Uhke Jako üle, kes on juba 4kuune ja naeratab nii kenasti, näitab iseloomu, vajab hellust ja lähedust. Ma olen uhke Alissa üle, kes on vaevalt kolm päeva siin ilmas olnud ja kõiki oma suure juuksepahmakaga ära võlunud. Ma olen uhke oma õdede tütarde üle, et nad on selliste imetabaste asjadega hakkama saanud. Sest muudmoodi ma ei oskagi neid nimetada - IMETABASED. 

Ma olen vanatädi. Täna. Selles loos. Homme soovin ma siiski lühendatud varianti kuulda - tädi :)