Vormsi

Juba eelmine kevad me rääkisime sellest, et peaks minema uuesti Vormsile, ratastega, matkama. 2010 aastal me käisime ja jäime väga rahule, kuna aga pool saart jäi nägemata ja Sebastian on ka vahepeal natukene suurema lapse moodi saanud, siis me võtsime plaani, et peame ühe külaskäigu Vormsile tegema. Plaanisime terve aasta otsa :) või vähemasti jäi selline tunne, sest eelmine aasta ei juhtunud küll midagi. Juhtus hoopis nüüd. 

Nädal aega ennem minekut sattusime Arvoga sõltuvusse erinevatest ilmateadetest, sest nii jahedat kevadet me ei olnud ette näinud, kui veebruari lõpus ööbimist broneerisime ning meie ainus soov oli, et ei oleks lausvihma. Ilmateade aga oli armutu, absoluutselt täiesti armutu, kuid teha polnud miskit - tuli halb ilm alla neelata ning oma seitse asja kokku pakkida ja teele asuda, sest ette makstud ööbimist raha tagasi põhimõttel tühistada ei saanud ja lõppeks - ega me suhkrust kah tehtud pole :) 

Ärkasime reedel päikesepaistelisse päeva ja olime tänulikud ilmavanale. Panime soojad riided selga ja asusime teele. 

Meie tänulikkus sai otsa, kui olime jõudnud Svibysse ja praami pealt maha tulime, sest taevas oli vihmapilvedest must, mingisugused piisad puudutasid meie nägusid ja me pidime endale vihmakeebid igaks juhuks selga tõmbama. Üsna viimasel minutil nagu selgus, sest ilmavanal olid meiega omad plaanid.  Püüdsime üksteist muudkui lohutada, et no kui tulebki üks väikene vihm - mis see meile ikka teeb. Elame üle! Ongi põnevam! Ja no tuligi üks korralik vihm ja tuli kohe korralikult ja koos rahega. Head nägu tehes väntasime muudkui edasi ja rääkisime üksteisele, kuidas tegelikult pole hullu midagi :) ja see jääb kindlasti varsti üle. Ja me ju tõesõna ei ole suhkrust.  

Tegelikult oli asi suhkrust kaugel ja me olime kõik nagu märjad kassipojad. Püksid, varbad ja kiivrid tilkusid ning tuul tahtis pikali puhuda. Sõitsime mööda Suuremõisa metsaradu (väidetavalt täiesti sobilikud teed jalgratastega liiklemiseks, millele mina julgen küll vastu vaielda) ilma trotides Forby poole ja Arvo sai ühel hetkel aru, et edasine sõit on absoluutselt täiesti mõttetu, sest ta perel oli mast maas. Keegi ei virisenud, kuid vaikus oli märgiks, et on vaja mingisugust muutust. Vihma küll enam ei sadanud, kuid püksid olid ju märjad, tee oli kohati läbipääsmatult porine, kõik kruusateed olid üles hööveldatud ja poisse hakkas piinama nälg. Oli tagumine aeg teha paus. 

Forby metsas tegime väikese lõkke üles, soendasime varbaid ja sõrmi, kuivatasime pükse, grillisime vorste, jõime sooja teed ja elu hakkas jälle rõõmsamaid toone näitama. 

Poistele (meile endile muidugi ka) tuli uuesti elu sisse, oli nalja ja naeru, jõudu ja jaksu. Ilmavana otsustas ka selleks korraks oma tembutamised jätta ja nii me vurasimegi ratastega Saxby poole, kus tahtsime näha majakat. Ennem majakat ronisid mu armsad mehed Saxby maastikukaitseala piiranguvööndis asuva vana valvetorni otsa. Mina loobusin peale esimesele korrusele jõudmist - liiga põnev hakkas. 

Saxby majaka juurde viis mõnus metsavahetee ja mõlemale käele jäi fantastiliselt ilus loodus. Poisid oli hakkamist täis, mingeid väsimuse märke ei näidanud, tegid ratastega sellist tempot, et meie Arvoga nägime kurja vaeva neile järgi jõudmisega. Kahjuks oli majakas suletud ehk siis sisse me ei näinud. Hea vähemasti, et sai eelnevalt tornigi ronitud. Mina lõbusatsin end fotografeerimisega. 

Saxbyst sõitsime mööda mõnusat asfaltteed saare pealinna ehk Hullo poole, kus meil oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine minu imetabase Annikaga, kes otsustas eelmise aasta augustis linnatolmu oma jalgadelt pühkida ja asus elama oma perega Vormsi saarele ja võttis südameasjaks Vormsi laste õpetamise. Annika on...  Annika - kõige soojem ja armsam :) Isegi, kui ei ole teda juba aasta otsa kohanud. Seebu lõbustas end nende koduloomadega (kassi ja tšintšilja), Annika oli just võtnud ahjust soojad pirukad, Robin vaatas raamatuid ja juttu jätkus kauemaks. Nagu polekski vahepeal aasta mööda läinud...

Nii kauaks jätkus juttu, et oli aeg teele asuda oma broneeritud öömaja poole, kus meil oli tellitud õhtusöök ehk siis meil oli kindel aeg, millal pidime kohal olema. Me oleme selles Rumpo mäe talu majutuses varem ka  ööbinud - küll telgiga ja söönud vaid hommikusööki, kuid kuna meie eelmised kogemused olid nii positiivsed ja ilm oli jahe telkimiseks, siis teadsime algusest peale, et just sinna majja me lähemegi. Broneerisime kaks rõduga tuba (lõpuks magasime ikkagi kõik ühes toas, sest me oleme lihtsalt nii soodad:) ), sauna, õhtu- ja hommikusöögi ja meil on ainult kiidusõnu edasi anda. Kõik oli suurepärane - söök, toad, saun, perenaine. Kõik. Soovitame soojalt kõigile, eriti neile, kes hindavad puhtust, kodusoojust ja lihtsust. 

Hommikul oli taveas küll pilvine, kuid ilmateade, millest meil sõltuvus oli, lubas vihmatut ilma. Peale hommikusööki läksime Rumpo poolsaare tippu. Teekond oli kivine, üsna raskesti läbitav, veisene (ma jätkuvalt kardan neid, kui nad ei ole just pisikesed murjamid) ja tuuline. Nägime metspardi mune ja Arvo õpetas Sebastianile kiviga lutsu viskamist, käisime erinevate vaatetornide otsas ja nautisime vihmavaba ilma. 

Tõelised murjamid :)

Rumpo poolsaare otsast vurasime tagasi Hullosse, kus käisime kirikut ja surnuaeda vaatamas. Meie jaoks olid need nähtud asjad, kuid Sebastian mäletas eelmisest korrast suht väheseid asju ja nii me pidime ikka talle ka rõngasriste tutvustama. Nendel seal saarel on hoopis teistmoodi kalmistu kui me harjunud oleme. Hästi raske on aru saada, kus hauad on. Paljud hauad on üldse ilma igasuguse risti või kivita. Kõik on samblane ja praegusel aastajal nurmenukke täis. Väikesed kühmud on igal pool, nii igal pool, et hirm on ringi astuda, sest ei tahaks ju kellegi viimsele paigale peale astuda.

Mustikad on õites

Kui Sa viibid terve pika päeva värskes õhus ja sõidad oma armsate jalgadega vändates maha kilomeetreid, ja oled parasjagu kasvav laps või noor, siis umbes 10 korda päeva jooksul tabab Sind nälg. Prästvike järve läheduses (järve enda juurde me ei saanud, sest tee oli läbimatu) oli üks tore loomasöögimaja, mis pakkus natuke varju hirmsa tuule eest ja seal me väikese lõuna tegimegi. Oma väsinud ja näljaste, kuid maailma tublimate lastega. Ma pean siinkohal ära mainima, et meil on tõeliselt tublid lapsed (Robini kohta on täna muidugi laps juba veider öelda :) ), kes kogu selle pika reisi jooksul ei virisenud ega vingunud mitte ainsamatki korda. Ka siis mitte, kui rahe neile kintsudele haiget tegi. Või siis, kui tuul tahtis ratta ümber lükata. Või siis, kui varbad olid märjad. Või siis, kui vihm vastu silmnägu peksis. 

Tuulest räsitud

Peale lõunasööki oli meil just parasjagu nii palju aega, et vaadata üle Parunikivi, mängida natukene käbisõda ja süüa jäätist. 

Käbisõda

Esimesel päeval sõitsime 34km ja teisel 26km ehk siis kokku 60 kilomeetrit.

Tore oli. Päriselt ka. Kõike oli. Oli vihma ja rahet, oli tuult ja päikest, oli maistvaid sööke, oli mõnusat nalja ja asjalikke arutlusi. Oli sooja ja külma. Oli natuke hirmu. Oli armsaid kohtumisi juba varem külastatud paikadega ja uusi avastusi. Oli Annika. Oli mõnusalt tuline saun ja Vormsi käsitöö õlu. Oli kergemaid ja raskemaid teid, mida mööda saime sõita. Oli eksimist.

Tõenäoliselt me läheme sellele saarele veel. Annika juurde. Ja avastama, sest mingisugune osa saarest on meil veel läbi sõitmata. Läheme sellesse rahusse, mida see saar pakub. Läheme olema. Ja ilm meid ei heiduta, enam mitte, sest pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja suhtumist saab ainult ise muuta läbi lihtsate tegevuste. 

Aitäh, armas pere :) Kõige eest!