Volbriöö metsas

Minu lemmik aastaaeg öösel metsas on kevad. Ja kuna juhtumisi on see mu lemmik ja juhtumisi oli ilus ilm ja juhtumisi oli volbriöö ja juhtumisi kõik asjad sobisid omavahel kokku, käisime metsas ööbimas. Juhusele ju vastu ei saa. Igatahes pakkisime me oma kodinad kokku, mis käib juba meisterliku kiirusega, ja läksime metsa. Kaasa kutsusime nagu ikka onu Aivari ja Liivi oma perega, sest kellega veel metsa minna kui mitte nendega.

Ilm on sel kevadel olnud väga heitlik. Palju on olnud tuult ja vihma ja ega need soojakraadid ka midagi erilist pole olnud. Selline tavaline virisemist kaasatoov kevad. Eile aga oli tõeliselt ilus ilm: soe, kuiv ja tuuletu, mis juba iseeenesest kutsub õue. Meil on kruusaaugu taga metsas olemas juba varem püsti pandud variendi raam ning seetõttu me aja kokkuhoiu mõttes just sinna metsa läksimegi. Oma miljoni asjaga :)

 

Nagu ikka oli vaja suurtes kogustes kuuseoksi küljealustele. Seekord õppis Sebastian puud langetama ja seda laasima ning lõppkokkuvõttes sai tema tööst Arvole küljealune. Sebastianiga on natuke keeruline, sest ta ei taha, et teda õpetatakse, kuid Arvo selles osas väga järjekindel ja suunab teda ikka õigesti kirvest ja nuga kasutama. Igatahes on Sebastian ära teeninud tööõpetusse ühe viie uute oskuste eest, mis kõige sõna selgemas mõttes olidki töö õpetus. 

Aivar langetas kirvega ühe suure kuivanud kuuse ja siis nad tegid Robiniga palju halupuid, mida oli hea kohe hommikuni Sebastiani laotud virnast võtta. Kuivanud kuusega on muidu kõik tore, kuid see hirmsasti praksub tules ja loobib "kreeke". Seekord läks Sebastianil natuke nihusti, sest üks selline tükk lendas talle kraevahele ja siis ta pidi natuke aega valu tundma, kuid ta sai sellest õnneks ruttu üle ja Aivar õpetas, et kui puuhalud panna ilusasti lapikult (mitte püstiselt), siis lendab "kreeke" palju vähem. Ja nii tõesti oligi. 

Robin tegi üles lõkke (süütepulgaga) ja Arvo tegeles traditsiooniliste metsasöökidega, kust loomulikult ei puudunud lõkkekartul ega peekoniviilud. Meie metsasöögid on alati väga rikkalikud, sest enamus meist armastab head toitu. Seega on ikka kõigile midagi. Arvo tegi minu jaoks avokaado-tomati-basiiliku salatit, olid vorstid ja pekid ja sašlõkk, olid lõkkekartulid ja piim. Kõike oli. Kui me esimest korda perega metsas käisime, siis me ajasime väga lihtsate söökidega läbi - kiirnuudlid ja grillvorstid. Tänaseks on see kõik möödanik ja ka metsatoit on alati rikkalik arvestades kõikide vajadustega. 

Kuna kõik vajalikud tööd said väga kiiresti valmis, said poisid, nii suured kui väiksed, mängida käbisõda. Ma ei tea, kui mitu lahingut nad maha pidasid, aga neid oli igatahes palju. Küll Sebastian Aivariga, siis Arvo Robini ja Sebastiani vastu, siis jälle Sebastian Aivariga. Lahingud lõpetati alles siis, kui metsas oli nii pime, et enam ei näinud, kas vastane sai käbiga pihta või mitte. Mänguosaliste aususele polnud mõtet loota :) Õhtul hiljem tulid Liivi ja Mart ka. Siis mängis Liivi kitarri ja Arvo parmupilli, ajati juttu, tehti nalja, küpsetati pekki ja vorsti. Räägiti juttu ja lauldi laule. 

Mina ei laula, kui mul laulusõnu käes pole, sest maha lugedes ma ei kogele, aga muidu ei tule kõik sõnad korralikult välja. Ja pekki ma ka ei söö. Vorsti ka mitte. Üldse pole söök numero uno. Mina hoopis pildistasin kõike seda, mida tasus pildistada ja kuulasin kõike seda, mida oli vaja kuulata. 

Loodus on praegu nii ilus. Kõik ärkab ja tärkab, on muutumas roheliseks. Linnud laulsid õhtul kella üheteistkümneni välja ja alustasid uuesti juba varahommikul, kella nelja ajal. Hiir jooksis oma uru ühest august teise ja imestas tõenäoliselt, miks me tema territooriumil oleme. Kevadlilled õitsevad ja õues on sooja lõhn :) Kõik on kuidagi valgem ja helgem, vähemasti nii kauaks, kuni oled seal sees. Vaikuses ja rahus. Sellises, mida saab ainult metsast ja ainult siis, kui Su ümber on inimesed, kellest Sa hoolid ja kes Sinust hoolivad. 

Mulle nii meeldib metsas. Isegi täna, kui pidin pool ööd külmetama, sest varbad läksid millegi pärast külmaks ja said sooja alles siis, kui päris üles olime tõusnud. Mulle meeldib metsa lõhn ja vaikus. Meeldib vaadata ja kuulata tuld. Meeldib jälgida oma armsaid inimesi. Meeldib pildistada. 

Kui vähegi võimalik, minge metsa. Niisama, jalutamagi. Seal on tõesti ilus praegu ja see annab lastele nii palju. Mitte ainult lastele. Meile kõigile....