Valgeranna seikluspark

Kui Su ümber on ainult erinevas vanuses poisid ja nad kõik kannavad ühesugust perekonnanime ja nad on kõik seiklushimulised, siis ei jää muud üle, kui tuleb neid suunata tegevuse juurde, mis pakub neile põnevust ja elamusi. Olen aru saanud, et maa peal võib olla huvitav, hariv, ilus, harmooniline, puhas jne, kuid kui on ikka vaja, et adrenaliin lakke kargab, peab minema sinna, kus kogu tegevus toimub õhus, täpsemalt küll puude ladvas - seiklusparki tuleb minna :)

Minu pere, Aivar ja Karel pakkisid asjad kokku ja sõitsid Valgeranna seiklusparki turnima. Mina, ainuke klimp supi sees (jälle), mõtlesin terve tee Pärnu poole sõites, et kas läheks ka ronima või mitte, läheks, ei läheks, läheks ikka, ei teagi, kas läheks.... Ah, kes siis pilti teeb? Eksole. Ja no vaadakem tõele näkku - mul hakkab süda juba siis puperdama, kui ma pean vett täis kraavi ületama kasepalki mööda. Mul ei ole seda seiklejahinge. Õigemini on küll, aga ainult maa peal. Kõik, mis jääb kõrgemale peast, tundub juba hirmus. Igatahes läksid seiklema Arvo, Robin, Sebastian, Aivar ja Karel. 

Kus nad alles seiklesid! Sebastian sai läbida kolm esimest rada, millega ta sai absoluutselt täiesti edukalt ja iseseisvalt hakkama. Mõnes kohas ainult ütles, et vhui, see on jäle koht või midagi taolist. Tal on väga hea koordinatsioon ja tasakaal, kõvad närvid ja suur hakkamasaamistahe. Suuremad Luhtarud on muidugi klass omaette. Kui nad oleksid saanud, siis nad oleksid vist aja peale ka valmis neid radu seal läbima. Ja võistlus käib muidugi omavahel, sest kõik Luhtarud tahavad ju olla ühetublid ja ühevõimsad :) Mulle kõrvalseisjana tundus, et Aikul on kõige kiiremad jalad ja ehk ka kõige suurem riskimistahe. Ta ei viitsinud näiteks niisama passida (kui oli vaja oodata kellegi järel) ja kasutas seda aega näiteks rippumiseks maa ja taeva vahel. Samas - ainsana läks kuuendale, eriti julgete rajale ainult Karel. Võta Sa siis kinni, kes ja kui palju adrenaliini vajab. Arvo sai viienda raja lõpus võrku maandudes nii kõvasti haiget, et tal sai isu täis. Robin ütles kohe, et tema teeb viis rada. Aivar oli kõhkleval seisukohal, otsustavaks sai aeg. Ma saan aga vaid rõõmuga tõdeda, et terve mu meespere on väga heas füüsilises vormis ja saavad koormusega suurepäraselt hakkama. 

Seiklemisele kulus neli tundi kopikatega. Ma ei tundnud kordagi, et oleksin ka tahtnud.... Järelikult oli minu asi pilti teha :) Ma iga kevad luban endale, et see suvi ma proovin selle asja ära ja siis kui see seiklemise päev käes on, ripun ma oma fotoka küljes ja vaatan, kuidas inimesed männiladvas mööda trosse kõnnivad. No ei ole mul seda seiklemise soolikat. 

Peale seiklusparki läksime Valgeranna erldatud rannasoppi ja pidasime piknikut, käisime ujumas. Mängiti jalgpalli, oldi niisama. Vesi oli jahedam, kui paar nädalat tagasi ja õhk läheb peale päikese loojumist ikka kibekiiresti külmaks. Õnneks oli meil lõke, kuid õhus on juba tunda sügise saabumist.... 

Koju jõudsime üheteistkümne ajal õhtul. 

Jälle poistel üks tore päev, mida meenutada ja närvikõditav elamus, mida kogeda. Mul on hea meel, et ma selle seikluspargi värgi neile ette söötsin. Kuna Arvo minuga 16. augustil teatris ka käis (Kass tulisel plekk-katusel" vaatamas), siis ma ei tundnud sellest seiklejate passimisest ja ootamisest mingit tülgastust ka. Vastupidi - äge on jälgida inimeste reaktsioone, emotsioone. Mõnikord ma tunnen, et meie pere on liiga maskuliinne ja meie tegevused lähtuvalt sellest ka üsna mehised, ometigi on tegelikult kõik tasakaalus. Ja selle eest hoolitseb tavaliselt Arvo. 

Suvi hakkab läbi saama... Õhus on tunda juba teatavat ärevust. Kool, kodu, töö, puhkus, rabad ja sood, päike käib madalamalt, õhtud jäävad lühemaks... Mõtled, et veel jõuab muidugi jõuab, sinna ja tänna jõuab.

Muidugi jõuab.